Kristjan Rahu: ma kütan Eestit

Kui Kristjan Rahu omandas 2011. aastal 90 miljoni euroga 85% Prantsuse firmale Dalkia kuulunud Tallinna Elektrijaamast, peeti seda tema elu tehinguks.

Aasta hiljem ostis ta Äripäeva andmetel ligi 80 miljoni euro eest Dalkialt Tallinna Kütte ja Erakütte, mida peeti aasta tehinguks. Osa ettevõtjaid leidis, et Rahu vääriks selle eest aasta ärimehe tiitlit. Samas olid ajakirjanikud skeptilised: kas tõesti sai üks vähe silma paistnud ettevõtja, nii-öelda mees metsast, seista üksi sellise tehingu taga.

Avameelses intervjuus Äripäevale selgitas pikalt äris tegutsenud Rahu, et tema taga ei ole venelased, Arti Arakas ega keegi kolmas. “Möönan, et minu kohus on anda piisav kogus infot, sellest ma enam ei pääse. Ma pean, sest ma kütan Eestit,” ütles Rahu.

Kristjan Rahu:

Suurtest tehingutest. Väo ostupäeval küsis üks ajakirjanik pressikonverentsil, kes on minu taga. Selle hetkeni oli see mu kõige õnnelikum päev elus, aga ta keeras mu päeva tuksi. Olen kuulnud, et kõigi kohta räägitakse, et ju tal on mingi Vene partner. No ei ole, ei saa kunagi olema!Toon näite: ma pean ühe fondiga praegu läbirääkimisi. Tahan ehitada järgmistel aastatel 120 miljoni euro eest soojusvõimsusi, mis teevad inimeste soojaarve umbes 20% väiksemaks. Aga mul ei ole seda 120 miljonit. Projektide elluviimiseks tuleb pidada läbirääkimisi fondidega, pankadega, võib-olla kaasata väikeaktsionäre, mis on äri loomulik osa. Kuid ma pole kellegagi kätt löönud, olen praegu sajaprotsendiliselt selle asja omanik. Kontrollosalust või enamusosalust ei anna ma mitte kunagi käest ära, enne suren.Selge on see, et kui ma ei oleks olnud Dalkiaga 15 aastat koos, kui mul ei oleks nende hulgas väga palju sõpru olnud, siis nad oleks korraldanud Väo müügi teisiti, aga neil oli oma põhjustel vaja see tehing ruttu teha. Läksin panka enne Väo tehingut ja kirjeldasin, et mul on selline plaan. Ütlesin oma hinna, mis ma arvan, palju elektrijaam väärt on, ja ütlesin, et laenake mulle raha. Kui mul oli saabunud sisemine tundumus, et saan selle raha laenatud, siis läksin prantslaste juurde ja ütlesin konkreetselt, et see on see number, ma ei vaidle edasi ega tagasi – kas olete nõus, sõbrad. Kui lähened nii, et maksad konkreetse summa ja maksad kohe, siis see on argument, ka rahvusvahelises ettevõtlusmaailmas.Selge oli see, et pärast Väo tehingut pidin ostma soojaettevõtted sinna juurde, sest need käivad orgaaniliselt kokku. Ma ei saanud endale lubada, et keegi teine oleks Tallinna Kütte ja Erakütte ostnud. Prantslased said sellest sama hästi aru. Ma tegelikult aimasin Väo tehingu hetkel, et see nii läheb. Meil ei olnud midagi lukku löödud, aga niipalju, kui ma selle planeedi tiirlemisttean, siis teadsin, et see tiirleb sinna suunda, et see tehing on varsti laual. Seda teadsid ka pangad, kes Väo jaoks raha laenasid.Mine tea, mis elu toob, aga üks on selge, et energeetika on mulle südamelähedane ning olen siia nii palju energiat ja vaeva pannud, et kontrollosalust ma mitte kunagi ei loovuta.

Pankadega suhtlemisest. Olen näinud seda, et kui ma ei räägi, ei hoople ega pooseta, siis saan teha asju, mida võib-olla mõni teine ei saa. Pank ei laena 150 miljonit eurot inimesele, keda nad ei usalda. Näiteks teavad pangad mu asju kuni minu haiglakaardini ja selge see, et selliseid tehinguid ei tehtaks kellegagi, kelle taust on segane. Panga jaoks ilmselt on oluline selline läbipaistvus, lisaks omafinantseeringu olemasolule. Läbipaistvuse all mõtlen ka seda, et pangal on teada su ajalugu, mismoodi sa käitud kriisisituatsioonis ja mismoodi sa käitud siis, kui sul hästi läheb. Selliste erakorraliste tehingute puhul kindlasti jälgitakse seda väga. See, et ma ei ole lippu sisse õnnistanud, ei tähenda, et ma majandusesteemal olen olnud – olen erinevate pankadega asju ajanud, olen laene võtnud, neid tagasi maksnud, ise välja laenanud, teistelt raha laenanud. Seal (pangas – toim) on väga palju normaalseid inimesi või tavalisi inimesi, kellega on muidu ka hea suhelda.Vahel on ajakirjanik öelnud: inimesed tahavad teada. Ma tahan jälle äri teha. Need on vastandlikud asjad. Kui ma nüüd hakkaks välja laduma kõiki plaane, siis mulle ei antaks lihtsalt enam raha. Faktid on need, et ma olin enne edukas ettevõtja, olin Dalkia partner, teenisin iga aasta dividendidena 5–10 miljonit krooni, ja seda 13 aastat. Teenisin sellest 10 miljonist suurema summa, kui müüsin osaluse E.O.S.is. Olen teinud päris mitmeid ühekordseid tehinguid, mis on jälje jätnud minu finantsvõimekusele. See on kõik kontrollitav, need summad on teada. Maksin eelmine aasta üksikisiku tulumaksu 570 000 eurot. See oli tulumaks, mitte minu dividend.

Poliitikast. Ma ei ole Keskerakonna valija, aga kui ma võrdlen linna majanduse politiseeritust ja riigi energeetika politiseeritust, siis siin on küll kaalukauss halvas mõttes riigi poole kaldu. Tallinnal on olemas korralikud spetsialistid, näiteks energeetika komisjon, kus istuvad koos eri elualade esindajad ja kus neid asju arutatakse.Ma ei ole kunagi ühtegi erakonda toetanud, ainult häälega. Selge on see, et ma tegelen lobiga – käin konverentsidel esinemas, riigikogus komisjonide ees esinemas, erakondade fraktsioonidele rääkimas. Kuna ma tunnen energeetikat läbi-lõhki, siis kui ma ei räägiks, kes veel räägib? Meil on sellest aga tehtud süütegu. Ma ei saa kedagi selgelt eelistada. Kui toetaksin näiteks Reformierakonda, siis mida ütleks selle peale lugupeetud linnapea? Ma ei oleks 13 aastat püsinud Tallinna kütva ettevõtte juhina, kui ma selgelt kedagi eelistaks.Kardan valimisi nagu iga teine. Enda poliitilisi eelistusi avaldan ainult valimistel, kus valin ikkagi isikupõhiselt. Võib-olla siis kuulun selle laia ühiskonnakihi hulka, kes arvab, et inimene, keda sa valid, peaks suuremat rolli mängima. Ma ei ole suur valimisseaduse spetsialist, aga kui lähen sinna kabiini, siis vaatan, keda ma tunnen või kes on mulle sümpaatse mulje jätnud. Hääle andja ja hääle saaja seos peaks olema tugevam. Praegu on nii, et hääletad inimest, keda tead, aga saad hoopis ebameeldiva erakonna, kuhu ta kuulub.Eestis on millegipärast võetud seisukoht, et kui oled aus, siis võid teha lollusi, sest siis sulle antakse andeks. Praegu käib ümberringi suur auditeerimine. Auditeerime Eesti Panka ja selle minevikku, Reformierakonda, audiitoreid, audiitorite audiitoreid ja lõpuks auditeerisime ära ka oma keskaja ajaloo. Selge see, et audiitoritel on tihti õigus, nad auditeerivad õiget asja, aga mida me lõpuks sellega saavutame – meie rahvas vihkab üksteist, me vihkame oma ajalugu, teame, et olime mitte keegi, teame, et meie juhid ei kõlba kuhugi, et me ise ei kõlba kuhugi… Minu meelest me oleme nagu pisut enesehävitajalikul kursil. Ma ei ütle, et tõe teadasaamine ei ole oluline, aga me peame alati endalt küsima, nagu filmis “Few Good Men” Jack Nicholsoni tegelane küsis: “Can you handle the truth?” (kas suudad tõega toime tulla? – toim). Me oleme auditeerimisega minu arust liiale läinud. Seda ei tohi lõpetada, aga kajastus peab olema selline, et kui on mingisugune vastassuunaline uudis, kui selgub, et meie ajaloos on ikkagi midagi head olnud, siis sellest võiks rääkida, aga sellest rääkimine on ära lõpetatud. Eestil on selgelt ka edusamme, meie ettevõtjatel on edusamme, meil kõigil on edusamme, aga kui edusammudest rääkida, siis hakkab vihkamine.Taastuvenergia tasudest. On räägitud, et need tasud on liiga kõrged ja kõik võtavad seda, et see on nagu aksioom, või et need ongi kõrged. Keegi ei ole vaevunud vaatama, mida see sektor tegelikult endast kujutab. See on olnud samasugune poliitiline kõlav lööklause, nagu “Kodukulud alla!” Saavutatud on see, et kolm aastat on energeetika rahastamine takerdunud. Pangad kardavad seda asja. Tehingute tarbeks laenamise kõige raskem hetk oli tõestada, et Eesti on jätkusuutlik ja muudatusi ei tehta tagasiulatuvalt.PriceWaterhouseCoopers tegi kogu sektori varade tootluse analüüsi, mis on keskmiselt 6,6%. See on tootlus madalamast otsast, mitte kõrgemast. Kui me leiame nüüd mõne kõrgema ja sellelt ära võtame, siis mida me teeme? Rikume ära finantskliima, võtame inimestelt igasuguse viitsimise paremini teha. Kas see keskmine 6,6 on liiga kõrge? Mis asi see üldse on? Keegi ei ole vaevunudki sellesse süvenema, tahetakse ainult loosungeid.Kui selline asi tehtaks tagantjärgi, oleks tagajärg finantskliima jaoks katastroofiline. Me saavutame sellega sotsialismi. Keegi ei viitsi enam jaama efektiivse koha peale ehitada. Keegi ei viitsi panna tuulikut tuulise koha peale. Pannakse suvaliselt püsti ja riik annab tootluse 6,6%.Kui sa analüüsid oma peas, mis sa ise kodaniku või inimesena tead taastuvenergia tasudest, siis sa tead ainult ühte asja: need on liiga kõrged. Aga kas sa tead, mis need tegelikult on või kuidas toimivad? Seda ei tea ju keegi, sest see ei ole popp. Poliitikud, kes sellest räägivad, ise ka ei tea. Selline loosungipõhine majandus on kauakestva ja jätkusuutliku majandusagoonia nurgakivi (naerab – toim).

Pool elu soojaäris

15 aastat tagasi väikelinnade katlamajasid korda tegema hakanud Kristjan Rahu on lisaks soojatootmisele tegelenud ka investeerimise ja väärtpaberitega.Rahu läks 1994. aastal tööle Hillar Tederi juurde, õppides samal ajal Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Viimase lõpetas ta aasta hiljem ning töötas edasi Tederi juures 1998. aastani, mil otsustas iseseisvalt tegutsema hakata. “See oli väga tore aeg, õpipoisi aeg, olin siis väga noor. Esimene elukogemus ja kokkupuude ettevõtlusega pärines sealt,” kirjeldas Rahu töötamist Tederi juures, kuhu ta palgati küll juristina, kuid kus ta tegeles paljude asjadega – mis parasjagu vajalik oli.Aastatel 1996–1998 tegeles Rahu aktsiatega, sealt pärines tema esimene kapital. Lisaks väärtpaberitele investeeris ta samal ajal ka kinnisvarasse, mis osutus samuti edukaks otsuseks. Investeerimisega tegeleb ta siiani, kuid ei soovi sel teemal pikemalt peatuda. Nimelt on ta palju investeerinud idufirmadesse, kuid nende puhul on kombeks, et enne, kui tärkavast firmast ei ole asja saanud, investorid sellega ei kiitle.“Olen leidnud, et ettevõtjana on oluline osaliselt investeerida oma sissetulekut arendusse ja ka maailmaparandamisse. Ettevõtja saab teha seda kahel viisil: töökohtade loomisega innovaatika kaudu või siis heategevusega. Mõlemad on olulised ja mõlemaga üritan tegeleda,” rääkis Rahu.

Eraküte ja Dalkia1998. aastal ostis Rahu alustava ettevõtte Eraküte. Idee oli hakata korda tegema soojusvõrke, mis olid linnade käes, kes ei osanud nendega midagi peale hakata. Esimene suurem ost oli Raplas. Esimene katlamaja oli botaanikaaia katlamaja.“Nagu paljud asjad toimuvad juhuse tahtel, sattusin kokku Dalkia – toona oli ta nimi Compagnie Générale de Chauffe – esindajaga, kes oli saadetud Baltimaade turgu uurima. Meil kuidagi kohe klappis koostöö prantslastega ja otsustasime leivad ühte kappi panna,” kirjeldas Rahu koostöö algust. Aasta pärast Erakütte ostmist müüs ta 80% ettevõtte aktsiatest prantslastele, nii et talle jäi eelisaktsia, mis garanteeris osa tegevuskasumist. “Nende aastate jooksul teenisin eelisaktsia dividendina 5–10 miljonit krooni aastas,” märkis Rahu. Ta rõhutas, et ei ole kunagi olnud klassikaline palgatööline või palgatud tegevjuht, vaid prantslaste partner.2001. aasta lõpus toimusid läbirääkimised Tallinna linnaga, kes oli otsustanud Tallinna Soojuse varad rendile anda. Kolme pakkuja hulgast tegi parima pakkumise Dalkia. “Seal ei tekkinud isegi kohtuvaidlust, nagu ikka konkurssidel, seal oli nii selge ülekaal. Hinnati ka äriplaani ja sellega oli Dalkia esimene,” meenutas Rahu, kellest sai seejärel lisaks Eraküttele ka Tallinna Kütte juhatuse esimees.2011. aastal ostis ta Dalkialt 85% osaluse Tallinna Elektrijaamas ning aasta hiljem omandas taas Erakütte ja Tallinna Kütte.“Prantslased suhtusid minusse kuni lõpuni kui partnerisse. Algusaastate koostöövaim säilis. Reeglina ju vahetatakse endine omanik või tegevjuht välja, aga meil see nii ei olnud,” sõnas Rahu.

Biodiesel“Ma pole tegevjuhina pankrotiga kokku puutunud, aga investorina olen,” alustas Rahu juttu ASist Biodiesel Paldiski, kus ta kaotas 80 miljonit krooni.2004. aastal asutatud ettevõtte idee oli ehitada rafineerimistehas, kuhu tuuakse Venemaalt rapsiõli, mis rafineeritakse ja müüakse Euroopasse. Tehas ehitati Paldiski sadama territooriumile, kus see seisab siiani. Ettevõte sai tegutseda aasta aega, kui tuli majanduskriis ja hind muutus väga suureks argumendiks.“Euroopasse hakati sisse vedama troopilistest maadest džungli asemele rajatud istandustest saadud toorainet, mille rohelus oli väga küsitav. Samuti hakkas Ameerika vigurdama oma maksusüsteemidega, pluss meie äriplaan oli üles ehitatud Venemaa rapsi toorainele, kuid Venemaal oli kaks aastat järjest ikaldus,” kirjeldas Rahu halba majandusolukorda, mis viis ettevõtte pankrotini.Biodieseli pankrot oli hiljem seotud ka sellega, et Rahule anti Väo elektrijaama ostuks pangast laenu. “Mul olid seal isiklikud käendused ja ma oleks kindlasti saanud mingi juriidilise nipiga sealt välja, aga ma maksin need vabatahtlikult tagasi. See kõlab muidugi silmakirjalikult, et vaadake nüüd, milline ingel ma olen,” rääkis Rahu Biodieseliga seotud võlgade likvideerimisest ning märkis, et pankade sõnutsi oli see esmakordne, et isiklikud käendused maksti vabatahtlikult tagasi.

E.O.S.Prantslastega koostööd tehes oli Rahu ka muu investeerimistegevusega seotud. Koos ühe rootslase ja Eesti partneriga rentis ta Iru soojuselektrijaamalt naftaterminali, kuhu rajati terminal Trendgate. “Transiidiks olid needsamad naftatooted, mis Venemaa veab Eesti kaudu. Toona oli aasta-poolteist veel pronksiööni aega ja situatsioon pisut teine,” kirjeldas Rahu. Üsna pea ilmus turule Venemaa transiidihiid Severstal-trans, kes heitis silma E.O.S.-ile ja Trendgate’ile ning ostis ära mõlemad Eesti ettevõtted. “Alguses ei toimunud uues loodavas firmas mitte rahaline tehing, vaid saime osalused, mille hiljem müüsime,” ütles Rahu. Tema sõnul otsustasid Eesti aktsionärid ühel ajal osaluse müüa, sest tundus, et äritegevus Venemaa suunal muutus keeruliseks.Rahu osalus E.O.S.is oli veidi alla 5%. “Ettevõte oli võimas. Kui ma ei eksi, siis tegi kasumit umbes 30–40 miljonit eurot aastas kindlasti. Ükskõik, mis pidi võtad, on ka 5% väärtus väga kõrge,” sõnas Rahu.

Hell HuntKui pubi Hell Hunt läks pankrotti, otsis linn ruumidele uut rentnikku. Siis tegi Rahu koos kolme sõbra Harri Beekmani, Marek Reinaasa ja Tõnis Tammega pakkumise. 2003. aastal loodi OÜ Hunt Kriimsilm ning aasta hiljem alustas Hell Hunt uute omanikega taas tegevust, tegutsedes siiani.“See oli täielik uitmõte. Me ei olnud keegi toitlustamise ega kõrtsipidamisega kokku puutunud. Tekkis lihtsalt see, et proovime. Me saime väga hästi ettevõtjatena aru, et sellist asja, kui  ei ole sissetöötatud kaubamärki või kohta, siis sellist nii-öelda greenfield-joomakohta on ikka väga keeruline teha. Võib-olla seetõttu, et see ei olnud meie kellegi põhitegevus, suutsime seda teha suure entusiasmiga, aga samas stressivabalt,” rääkis Rahu.

 

Kes on kes

Kristjan Rahu

Sündinud 8. augustil 1972 Tallinnas1995. aastal lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna1994–1998 töötas Hillar Tederi juures1998 ostis firma Eraküte, mille abil hakkas kokku ostma ja korrastama väikelinnade soojavõrke1999 müüs 80% Erakütte aktsiatest prantsuse küttefirmale Dalkia2011 ostis Dalkialt 85% osaluse OÜs Tallinna Elektrijaam (Väo soojuselektrijaam)2012 ostis Dalkialt Erakütte ja Tallinna Kütte

 

Taust

Rahu teised firmad

OÜ Elekter ja KüteOÜ Tallinna ElektrijaamAS Kodu HaldusOÜ ES OverseasOÜ Energy SolutionsOÜ Terraview

 

Kommentaar

Kristjan on suurepärane inimene

Arti Arakas, ettevõtja

Kristjaniga, kes on suurepärane inimene ning ühtlasi minu parim sõber, tunneme teineteist juba üle 15 aasta.Selle aja jooksul oleme teinud koos mitmeid ärisid. Praegu tegutseme mõlemad soojusenergeetika alal.Mul on osalus viies soojusenergeetikaga tegutsevas ettevõttes. Oleme temaga pikalt rääkinud energeetikaga tegutsevate ettevõtete võimalikust ühinemisest, mis on mõneti jäänud venima seoses ebaselgusega Eesti energiapoliitikas.Nagu olen varem Äripäevale selgitanud, olen Kristjani suurtehingute (Tallinna Elektrijaama, Tallinna Kütte ja Erakütte ostmine) juures nõu ja jõuga abiks olnud.

Ärimehena on tal hea nina

Marcel Vichmann, ettevõtja

Kristjan Rahu tuli EOSi aktsionäriks kahe ettevõtte liitumise tulemusena. Minul polnud siin mingit rolli. Võib öelda, et olime mõlemad üsna passiivsed finantsinvestorid ja müüsime oma EOSi aktsiad samal ajal ja sama valemi alusel.Ärimehena on tal hea “njuh”, kuigi ma ei tea, kas Veolia Eesti tegevjuhina oli ta ärimees või palgatud töötaja. See, et Veolia otsis poolteist aastat oma Eesti mõistes suurtele äridele ostjat ja valis parimaks ostjaks nendesamade ettevõtete juhi, on veidi kummaline.Mittekonfliktse, aruka ja sihikindla inimesena on Kristjanil poliitikute toetus ja ka pankade usaldus, eks see olegi tal aidanud saada Eesti ühe suurema äri omanikuks.

Ettevõtjageen on olemas

Hillar Teder, ettevõtja

Meie esimene kokkupuude oli siis, kui otsisime oma kinnisvarafirmasse juristi.Alguses ta tuligi juristiks, aga oli näha, et ta on ärile orienteeritud ja suudab ise tehinguid teha ning siis ta tasapisi kasvas sellest asjast välja. Oli näha, et tal on ettevõtja geen olemas. Ma arvan, et mina teda ei suunanud. Kui see näha oli, et temast saab iseseisev ettevõtja, siis ma ei püüdnud seda takistada.Ma mäletan ühte kohtumist, kus rääkisime sellest, et ta peaks alustama oma iseseisvat ettevõtet. Kristjan hakkas ettevõtlusega tegelema oma töö kõrvalt meie juures. Siis ühel hetkel arutasime, et ilmselt on nüüd õige aeg, sest ta saab iseseisvalt oma asjadega hakkama ja need võtavad tal piisavalt palju aega, nii et ettevõtte sees pole mõtet seda enam teha, sest üks asi hakkab teist segama.Minul tema äri alustamises mingisugust osa ei ole. Ma arvan, et ta oleks võinud tööle sattuda kuhu tahes, ühel hetkel ta oleks ikkagi oma äriga alustanud.