Sest meile meeldib tasuta

Ju ei sobinud selle vastuse idealism Microsofti kiretu ärijoonega. Idealismi ei tasuks siiski maha kanda. Võib meenutada, et hind, millega Microsoft Skype’i omandas, oli suurem kui meie Põhjalasse müüdud pankade maksumus kokku.

21. sajandi ärihiiglaste, Google’i, Facebooki või Apple’i “südameks” on tasuta toode. Edu aluseks on siin kasutamine ja selle saavutamiseks peab toode olema lihtne ja inimsõbralik. Loomulikult pole uued ärimudelid altruistlikud. Pikemalt elus püsimiseks peavad nad kasumit teenima nagu kõik teisedki. Kuid teatud ports ehtsat andmisrõõmu sisaldub neis küll. Andmine tekitab omakorda usaldust ja see on maailmas kujunemas väga kalliks majandusressursiks.

 Ebaefektiivne Tallinn. Tallinna tasuta ühistransport torkab ses valguses meeldivalt silma. Paraku on see ka näide, kuidas lihtsaid asju keeruliseks ajades untsu keerata. Kui vaadata ühistranspordiga seotud ridu linna eelarves (piletitulu ja liiniveo, piletimüügi, transpordiameti ning munitsipaalpolitsei kulud), siis jääb silma, et piletikorraldus ja kontroll on olnud ebaefektiivne. Isegi kui eeldada tagasihoidlikult, et neile kulub vaid 25–50% transpordiameti ja mupo ressursist, saame 2012 piletitulu netosuuruseks (tulud miinus kulud) 16–17 miljonit eurot ehk napi kolmandiku liiniveo kulust. Lihtsaimal, alternatiivkulu meetodil oleks see ka tasuta ühistranspordile ülemineku hind. Üle jõu see linnale ei käi.

Ka makromajanduslikult oleks asjal jumet – sadakond inimest võiks avalikus sektoris maksude kulutamise asemel suunata erasektorisse neid teenima. Linn valis teise tee ja sama arvestuskäik annab 2013 piletite netotuluks 3–4 miljonit eurot ehk vaid 6–7% liiniveo maksumusest. Aparaat jäi samaks (216 töökohta), kuid tööviljakus kahanes järsult.

Neil ridadel peegelduvad vaid otsekulud. Siin ei sisaldu linnakantselei, laenuintressid, amortisatsioon jm kaudsed kulud. Kui lisada otsekuludele neist proportsionaalne osa, siis 2013 toodab piletimüük linnale kahjumit. Ainuüksi uue piletisüsteemi arenduskulud olid 4,6 miljonit eurot.

Jätsin arvestusest välja trahvid, sest need pole ometi avaliku võimu eesmärk. Kui need siiski pildile tuua, siis 2012 määras mupo piletita sõidu eest trahve 616 tuhat eurot (59% kogu trahvitulust). Samas leiame eelarvest 300 000eurose kuluprovisjoni laekumata trahvinõuete katteks.

Uue piletisüsteemi loojate jutt sealt saadava väärtusliku kliendistatistika kohta ei kannata kriitikat. Mis kasu on statistikast, mis jätab välja nii olulise kliendigrupi nagu pensionärid ega ütle midagi katmata nõudluse kohta?

Piletisüsteemi kaalukaim pooltargument on uued maksumaksjad. Linnaeelarve seletuskiri arvestab 2013 juurdekasvuks 2576 inimest. Tallinlaseks registreerumise laine näitab, et see ületatakse mitu korda.

Oletagem, et see toob Tallinnale sel aastal juurde viis või kümme tuhat keskmise palgaga maksumaksjat. Võttes aluseks omavalitsusele laekuva tulumaksu määra (11,57%), tähendab see linnakassale umbes 6–12 miljoni euro suurust lisatulu. Linnade ja valdade konkurentsis pole midagi traagilist ja selle summa võib Tallinn kindlasti projekti tulupoolele lisada. Paraku pole ületulijate enamik autosõltlastest eeslinnade elanikud, vaid tulevad hoopis kaugematest ja vaesematest valdadest. Sõidusoodustus meelitab linna siseriiklikku sotsiaalpagulust ja see tähendab eelarvele lisakoormust.

 Mainekahju. Projekti viib lõplikult miinusesse mainekahju. Tallinna külalised ei tule ainult Viimsist ja autoga. Nad tulevad ka Parksepast ja Leisist, Peterburist ja Londonist. Neile on väga piinlik seletada, et ka tasuta ühistranspordis on võimalik jänest sõita. Või seda, et kõrgtehnoloogilise piletisüsteemi näol on sisuliselt tegu linna külaliste püüdmiseks rajatud lõksuga, millele linnavalitsus peale maksab.

21. sajandil on Tallinnal lihtsast ja kõigile tasuta ühistranspordist mõõtmatult rohkem võita kui mõnetuhande palgasaaja maksutulu. Teisisõnu, tasuta ühistransport on väga hea idee ja selle eest tuleb tegijaid kiita. Kuid piletimüük tasuta ühistranspordis ei ole hea idee. Skype’i-stiilis tegemis- ja andmisrõõmu asemel kumab sellest läbi vimm ja vastandumine. Lihtsuse asemel toodab see juriidilist ja bürokraatlikku mädasood.

Varem või hiljem tuleb see süsteem üle parda heita ja piletiametnikud mõttetu kilplasetöö taagast vabastada. Ärimaailm teab lugusid, kus halba projekti “uputatud” kuludest kinni hoides põhja mindi. Lahtilaskmiseks on vaja julgust ja jõudu.

Seda tahakski siinkohal linnapeale soovida – jõudu loobuda väiklusest.