Elektrituru avanedes ei tuleks tarbijahindu tõsta

Ühel hiljutisel riigikogu istungil jäi peaministri kõnest kõlama väide, et elektri hinna tõus pole tingitud kodutarbija kohustuslikult avatud elektriturule viimisest, vaid hoopis EE kulutustest CO2 saastekvootide ostmisele.

Peaminister ei lasknud end segada faktil, et tänavu ja mitmel järgneval aastal saab EE tasuta CO2 kvoote mahus, mis ületab mitu korda kodu­kliendile elektri tootmiseks vajalikud CO2 kogused.

Priske kasum. Isegi kui Eesti Energial tuleks kogu vajaminev ELi kehtestatud CO2 kvoot sisse osta, lisanduks Narva Elektrijaamades elektri tootmishinnale 6 eurot/MWh CO2 kulu. Saame maksumuse 35,4 eurot/MWh, mis sisaldab nii kõiki kulusid elektrijaamades, põlevkivikaevandustes, transpordis jne kui ka nende kõigi puhaskasumit. Ent peaminister väidab põhjendatud tarbijahinnaks 47,6 eurot/MWh. Hinnavahe kodukliendile on seega 12,2 eurot, andes EE kasumimarginaaliks ligi 26%.

Võtame mõne protsendi peakontori ülalpidamiskuludeks, aga ettevõtte kasum kodukliendi arvel on tagasihoidlikult öeldes väga hea. Peaminister polnud riigikogu ees kursis energiaettevõtte finantsnäitajatega või arvab, et Eesti elanike käest tulebki prisket kasumit korjata.

Igal juhul on ebaõige väide, et üle 50%ne elektri hinna tõus tavatarbijatele tuli CO2 kuludest.

Kõrged tasud. Ebamõistlikult suureks on läinud ka kodutarbija võrgutasud, olles elektri hinnastki kõrgemad ja isegi Soome võrgukuludest mitu korda kallimad. Tänavu tõusevad need tasud veel 16%; eelmise aasta tõus oli juba 9%.

Kõrgeid võrgutasusid selgitas peaminister suurinvesteeringutega varustuskindluse tagamiseks. Küsin vastu: kas sadades miljonites eurodes kulutusi riikliku tähtsusega infra­struktuuriprojektidele peab tingimata tegema tarbija igakuiste väljaminekute arvel? Riikliku põhivõrgu investeeringud, nt Eesti–Soome vahel Estlink 2 ühenduse rajamine, jäägu riigieelarve ja ELi programmide finantseerida.