Pikalt nii inimeste vastuseisu kui ka poliitilise otsustamatuse tõttu venima jäänud haldusreform tuleb jõuga ära teha. Ühinemise vajadusest arusaamine võib pisikestes valdades nii palju aega võtta, et seda ootama jäädes surevad vaesemad vallad tõenäoliselt ise välja.
Äripäev teeb ettepaneku sunni korras liita kõik vallad, mis saavad praegu riigilt alla 0,1 protsendi riigi poolt kohalikele omavalitsustele jagatavast tulumaksust, mis on kohalike omavalitsuste põhiline tuluallikas. Sellise lihtsa piiritõmbamisega saaksime 246 valla asemel poole väiksema numbri. Eelmise aasta andmeid kasutades tuleks piir 665 000 euro juurde.
Tulubaas ei pruugi küll olla see üks ja ainus näitaja, mille põhjal valdu liitma hakata, kuid kõige olulisem kahtlemata. Keegi ei räägiks ju valdade liitmise vajadusest, kui selleks poleks rahalist sundi ning kui riigil oleks küllalt ja rohkemgi raha, mida omavalitsustele jagada. Üldiselt on tulubaas ja elanike arv korrelatiivses seoses – välja arvatud juhul, kui mõni vald suudaks oma tulubaasi mõne suure maksumaksja sissekirjutusega väljapakutud künnisest kõrgemaks ajada.
Tibatillukesed vallad. Eesti pisimas, Piirissaare vallas, on alla 70 elaniku, mis jagunevad kolme küla vahel: tulubaas 0,003 protsenti omavalitsustele jagatavast tulumaksust. Selle rahaga suudetakse palka maksa vallaametnikele, ent millekski enamaks raha ei jätku. Saarel pole midagi peale vallamaja, piirivalvekordoni ja tillukese sadama.
Liiga väikese tulubaasi juures ei suuda vald nii või teisiti eluks vajalike teenuste olemasolu tagada: koolid on kas kinni pandud või pannakse lähitulevikus, poes tuleb käia kaugel ja pangaautomaadi asemel jääb loota pangabussile. Valla olemasolu mõte ei saa seisneda pelgalt vallalametnikele töötasu maksmises.
Ametnike töökoha kaotuse hirm ongi põhiline, miks tillukestes valdades on vastuseis liitumisele ikka veel suur. Selle hirmuga arvestamine on olnud omakorda poliitilise otsustamatuse põhjus: ikka on lähedal või varsti tulemas kas kohalikud või riigikogu valimised, mistõttu ei ole võimuerakonnad soovinud oma reitinguga riskida: pisivaldade liitmine, teadagi, valimistel lisahääli ei too. Regionaalminister Siim Kiisleri pehmus ning vähene mõjujõud koalitsioonis pole lasknud haldusreformil teoks saada, seda enam, et vastas on peaminister Andrus Ansipi sugune kõva kivi, kes on teemat järjekindlalt ja jõuliselt tapnud.
Otsustamatus on vastutustundetu. Vabatahtlikkuse korras on viimaste aastate jooksul liitunud vaid üksikud vallad, mis peaks ka kõige optimistlikumad pead viima arusaamiseni, et see lihtsalt ei toimi. Kui vald ise ongi vallas ainus tööandja, siis ei maksa lootma jääda, et vallavanem on tubli mees, näeb laiemat pilti ja asub tegutsema selle nimel, et oma töökohast ilma jääda. Seetõttu ei jää üle muud, kui arvudele otsa vaadata ja asi jõuga ära teha.
Muidugi võib president Toomas Hendrik Ilvese kombel väita, et oma riigi pidamine ongi kallis, ja hurjutada vastutustundetuse pärast ettevõtteid, kes kliendibaasita jäänud piirkondadest lahkuvad. Võib ka vajutada emotsiooninupule ja väita, et valdade liitmine kiirendab niigi kiiret ääremaastumist ja osa Eestimaa piirkondi jääb selle tagajärjel tühjaks. Kuid see juhtub nii või teisiti, mikrovallad ei jää ellu niikuinii. Parem teha ümberkorraldused reaalsust arvestades ja kainelt, selle asemel et jätta elujõuetud vallad pikalt virelema. Otsustamatus on lihtsalt vastutustundetu.
Seotud lood
Ettevõtte müügihinna kujunemine on keerukas protsess, kus müüja teeb elus sageli ainukordse tehingu ja emotsionaalne faktor võib olla üsna suur. Paraku seda komponenti hinnastamise juures kasutada ei saa, tõdesid PwC Estonia tehingute nõustamise juhtivkonsultandid Allar Karu ja Sass Karemäe.