Perens: maksumaksja ei pea pankade vigu kinni maksma

„Mina isiklikult ei arva, et maksumaksja peaks pankade vead kinni maksma,“ vastas Perens Äripäeva kommentaaripalvele.

SEB juhatuse esimees Riho Unt arvas, et Dijsselbloemi väljaütlemise ajastus võis siiski olla ennatlik, mida näitas ka turgude reaktsioon, ehkki erainvestorite kaasamine võib olla põhjendatud. Danske Banki tegevjuht Aivar Rehe eelistaks aga, et teiste ELi riikide suhtes analoogseid ekstreemseid meetmeid kasutusele ei võetaks.

Kokku on maksumaksjad Euroopa Komisjoni hinnangul panku kriisis otse toetanud 1,6 triljoni euro suuruses summas. Kaudsed toetused, garantiidena, küündivad 4,6 triljonile eurole.

Hiljutises intervjuus Äripäevale ütles ka Brüsseli mõttekoja CEPS juht Daniel Gros, et euroala kriisilahenduses tuleks oluliselt rohkem võlgu maha kanda, et need ei jääks rõhuma euroala majanduskasvu väljavaateid. Ka tema viitas, et olukord turgudel on stabiilsem ja seda hetke tuleks kasutada.

Järgnevad pangajuhtide kommentaarid

Swedbank Eesti peadirektor Priit Perens:

Alustame olukorrast Baltikumis - keegi ei arutanud, kas Ukio Banka rekapitaliseerida või mitte. Garanteeritud hoiused kuni 100 000 euroni maksti välja ja teised said/saavad, mis saadakse tagasi panga varade realiseerimisest.

Meil on olemas töötav deposiitide garanteerimise skeem - kui pangal on kapitaliprobleemid ja tema garanteerimise skeemiga mitte kaetud kohustused rahuldatakse ülejäänud varade realiseerimise abil, siis suure tõenäosusega kaotavad kõik teised võlausaldajad midagi. Viisi, kuidas panka rekapitaliseeritakse võlausaldajate (seal hulgas hoiustajate) arvel, nimetatakse bail in'ks. Niisiis ilma bail in’i abil panka rekapitaliseerimata (ehk läbi pankroti) kaotavad kõik midagi. Bail in'i rakendamise korral saavad nad aga vastu proportsionaalse osaluse pangast ja rekapitaliseeritud pank töötab edasi. Seega antud mehhanism versus pankrot on investoritele ilmselt kasulikum.

Võrreldes olukorraga, kus maksumaksjad rekapitaliseerivad panga (loe: aitavad maksumaksja rahaga probleemidest välja), kaotavad panga kliendid loomulikult, kuid kas maksumaksja peab ikka panga riskide eest vastutama? See ootus on tekitatud viimase 5 aasta jooksul, varem õnnestus pankadel ka pankrotti minna.

Seega põhimõtteline küsimus ei ole mitte, kas see on hea või halb lahendus, vaid kas maksumaksja peab oma rahaga panga alakapitaliseerituse kinni maksma. Panga võlausaldajate, eriti hoiustajate seisukohast tõstatab see muidugi ka küsimuse, kas pangajärelvalve on oma tööd korralikult teinud. Siiski, mina isiklikult ei arva, et maksumaksja peaks pankade vead kinni maksma. 

Ma arvan, et tagajärjed on kõigile osalistele distsiplineerivad.

SEB juhatuse esimees Riho Unt:

Rahaturgude olukord on küll mõnevõrra parem kui aasta tagasi, kuid olukorda heaks ja kindlaks pidada on veel selgelt vara.

Arvan, et Dijsselbloemi ütlused intervjuudes Reutersile ja Financial Timesile olid mõnevõrra ennatlikud, tekitades maailma finantsturgudel ka kohe võnkeid. Dijsselbloemil tuligi hiljem öeldut korrigeerida märkusega, et makromajanduslikud kohanemisprogrammid koostatakse ükshaaval, lähtudes iga asjassepuutuva riigi ja tõenäoliselt ka panga olukorrast, ning see ei toimu ühise skeemi kohaselt.

Kuna tegelikult ei esitanud Dijsselbloem konkreetset plaani, siis on siin raske midagi põhjalikumalt kommenteerida. Erainvestorite (hoiustajad, võlakirjainvestorid jt) kaasamine panga probleemide lahendamisse võib olla põhjendatud, kuid nagu Dijsselbloem ütles, siin pole standardiseerituid lahendusi. Lahendus peab jääma panga moratooriumi ja panga täieliku päästmise vahele ning arvestama otsusega kaasnevate laiemate tagajärgedega nii ühiskonnale kui rahasüsteemi üldisele usaldusväärsusele.

Danske Banki Eesti filiaali tegevjuht Aivar Rehe:

Oleme Küprose näol tunnistajaks järjekordse ELi riigi abiprogrammi protsessile, mille keskmeks on riigi panganduse jõuline restruktureerimine. Siinkohal näeme, et riigis on rakendatud erakordne seisund, kus kogu riigi pangandusteenus on peatatud peaaegu kaks nädalat. Lisaks rakendatakse pankade suurhoiustajatele ühekordne maks.

Saame prognoosida, et sealsete pankade uste avades realiseerub nn pangajooksu risk ehk pankade hoiustajad püüavad hoiuseid kätte saada. Küprose panganduse usaldusväärsuse isegi osaline taastamine on pikk protsess. Küpros seisab silmitsi majanduslangusega ja kiiresti kasvava tööpuudusega.

Hoiustajate kaasamine kriisiregulatsiooni peab olema viimane variant, kuna sellel on otsesed rahalised kahjud. Siia lisandub ka tuleviku vaates materiaalne ja mittemateriaalne usalduse kahju. Usalduskriis ei piirdu ainult ühe riigiga, vaid hõlmab kindlasti ka teisi majandusraskustes riike.

Selline praktika paneb rahvusvahelisi reitinguagentuure riske panganduses ümber hindama ja seda n-ö punasemas suunas. Riskide suurenemine tähendab aga rahastamise kallinemist otseselt pangandusele ja kaudselt reaalmajandusele.

Soovin, et ELi liidrid ei rakenda lähitulevikus teiste EU-riikide suhtes analoogseid ekstreemseid meetmeid. Erinevalt hoiustajate kaasamisest on ESMi programmi rakendamine enam ELi väärtuseid säilitav kriisireguleerimise vahend, mis praktikas pehmendab tagasilööke. Kindlasti survestab ajakava Euroopa Keskpanga ühtse järelevalve loomist. Euroopa vajab edasises kriisijuhtimises jõulist ennetavat tegutsemist. Küprose kriisi reguleerimises jäädi hiljaks.

Eesti finantssektori konkurentsivõime hoidmine on väärtus, mis tagati eriti kriisiperioodil aastatel 2008-2010. Panganduse riske on tasakaalukalt juhitud. Panganduses on laenude ja hoiuste suhe langenud turvalisele tasemele. Eesti riigi finantspositsioon – st riigieelarve eeskujulik juhtimine, äärmiselt väike riigivõlg ja arvestatavate reservide olemasolu – ei osunda vajadusele valmistuda järjekordse kriisi ennetamiseks.