Laar: peame mõtlema oma julgeolekule

Laar ütles intervjuus Äripäevale, et Venemaa on igal juhul rikkunud oma suhteid lääneriikidega ja praegu Ukrainas toimuva konflikti tagajärjed võivad olla ettearvamatud nii Eesti kui ka kogu Euroopa jaoks.

Järgneb intervjuu Mart Laariga.

Eerik-Niiles Kross kirjutas eilses Postimehes, et Ukraina kriisi kontekstis on kerkinud Eesti julgeoleku osas päris mitu punast lipukest, millele tasuks tähelepanu pöörata. Kas teie hinnangul peaksime praegu oma julgeoleku pärast muretsema?

Kõigepealt esimene samm on see, et me selle pärast üldse muretseksime. On Eestis olnud ka aegu, kui me selle pärast üldse ei muretse ja tegeleme ei tea millega selle asemel, et mõelda oma julgeolekule. Esiteks on hea, kui me selle peale üldse mõtleme.

Teiseks on kindlasti Eesti olukord täiesti teistsugune, kuna erinevalt Ukrainast tegime meie oma otsused ära, me oleme Euroopa Liidu ja NATO liige. See on väga suur vahe.

Kolmandaks on meie heidutuspoliitika reaalne. Üks Ukraina lühiajaline probleem on see, et armee on neil küll suur, aga heidutuspoliitika kukkus täiesti läbi, kuna vähemalt Venemaa seda küll tõsiselt ei võtnud, et Ukraina võiks kedagi heidutada. Me oleme ikka väga selgelt reaalset riigikaitset ajanud. Alati on siin midagi paremini ja rohkem teha, aga me oleme õigel suunal kindlasti.

Milline on teie hinnang praegu Ukrainas toimuvale, kui tõsiselt peaks sellesse suhtuma?

Olukord on äärmiselt tõsine ja võib mitte ainult Ukraina ja Venemaa, vaid kogu Euroopa ja laiemalt Lääne ja Venemaa suhted tõsisesse kriisi viia. Praegusel hetkel on kõik äärmiselt ebaselge ja on võimalik, et raskemad katsumused seisavad alles ees, sest isegi kui me eeldame, et praegune kriis laheneb kuidagi positiivselt, Venemaa tõmbab tagasi ja austab rahvusvahelisi kokkuleppeid, siis ometi need otsused, mis Ukrainal ees seisavad, on äärmiselt rasked ja valusad ja sõltuvad ainult Ukrainast endast. Me oleme need reformid ära teinud, me teame, et need on väga rasked. Ukraina tahab sedasama teha mitukümmend aastat hiljem ja neile on see veel raskem. Kuidas neid tehakse, on väga raske ette kujutada.

Mis te arvate, kas Ukrainas võib tõsine sõjaline konflikt tekkida?

Kõike võib juhtuda. Mis on tegelikkus, on kahtlane, kuna Vene infoagentuurid on neid teateid andnud ja jälle ümber lükanud. Selgemat keelt kõnelevad need andmed, mis Venemaalt tulevad, et Vene oligarhid on praeguseks mõne väljaande teatel lühikese aja jooksul juba miljardeid aktsiaturgudel kaotanud. See surve, mille need sündmused on pannud Vene majandusele, on väga raske. Ja ühel hetkel hakkab see kellelegi ka mõju avaldama, mine tea. Loomulikult sõltub kõik sellest, mis Lääs teeb, kas endiselt tehakse ainult sõnu või midagi reaalset.

On see tõenäoline, et lääneriigid sekkuvad ka muul viisil peale hukkamõistvate avalduste tegemise?

Nad ei pea sekkuma, on terve rida samme, mille astumine ei ole sõjaline sekkumine, aga piisavalt selge sõnum ja neid on kindlasti võimalik astuda, kui vähegi tahetakse.

Millised need sammud olla võiks?

Esiteks need lihtsad sammud, mida USA on juba astunud ja millest annab kõvasti edasi minna ehk sanktsioonid ELi aladel. Neid samme on üsna pikk rida. Vaadates Venemaa praegust majandusseisu, on neil kindlasti tugevam mõju. Kapitali väljavedu Venemaalt on juba praegu käimas ja iga selline samm süvendaks seda veel.

Samal ajal kindlasti ei ole ka Eesti huvides, et need asjad viiksid põhimõtteliselt uue külma sõja alguseni, aga meie probleem on see, et on võimalik, et sõda on juba tegelikult käimas ja seda pole võib-olla Läänes nii palju tajutud. Ma soovitaksin kõigile otsustajatele võtta uuesti kätte Edward Lucase raamat „Uus külm sõda“ ja lugeda läbi. Kui see oleks läbi loetud enne Vene-Gruusia sõda, siis oleks seegi võib-olla toimumata jäänud. Ukraina sündmuste ajal on seda eriti mõtet lugeda.

Sõltumata sellest, kuidas konflikt Ukrainas lõppeb, millised võivad olla selle pikaajalised tagajärjed?

Olukord pole lõppenud, raske on öelda, võib olla erinevaid tagajärgi. Võivad olla väga tõsised tagajärjed. Meid vaadates võivad tagajärjed olla mitmesugused. Oleneb väga palju, mis praegu edasi toimub. Ka Eesti ärimeeste investeeringud on Ukrainas ja Krimmis, see on väike aspekt, mis alati meil endal meeles peab olema.

Me oleme üks osa suurest tervikust, me oleme selle poole valinud, sellel poolel me püsime, see on meile kasulik ja sellel poolel tunneme ennast suhteliselt turvalisemana kui kuskil mujal poolel. Seda näitavad need sündmused küll täie selgusega.

Kas Venemaa on oma suhted lääneriikidega nüüd pikaks ajaks ära rikkunud?

Paistab küll, jah. Kõik viitab sellele. Isegi siis, kui Läänes üksmeel sanktsioonide kehtestamiseks veel praegu puudub või isegi otse ei öelda, et katkestatakse viisavabaduse läbirääkimised, siis sellisele võimalusele vihjatakse küll. Võrreldes mõne aja tagusega on see tubli edasiminek.

Teine asi on kindlasti selles, et nii nagu peale Gruusia sõda, toimuvad tegelikult Lääne teatud struktuurides üsna põhimõttelised muudatused, kuna omal ajal tegi see sõda võimalikuks arusaama, et Venemaa võib oma naabritele kallale tungida. Sellest olid teatud julgeolekupoliitilised tagajärjed. See, mis Ukrainas toimub, kindlasti avas inimeste silmi veel ja paneb mõtlema sellele, et Euroopa ühtse idapartnerluse poliitikas või mõnes muus poliitikas tulemus saavutada, on mõttetu edasi olla väga tagasihoidlikul positsioonil. Tuleks otsustavamalt tegutseda.