Kaklus keskkonnatasude pärast

Eesti põlevkiviõli tootmise kohal on kaks kirvest – naftahinna langus ja keskkonnatasude tõus. Kui naftahinna muutmiseks Eestil jõudu ei ole, siis keskkonnatasude tõusu suurus ja tempo sõltub otseselt Eesti poliitikutest, kelle mõjutamiseks on keemiatööstuse liit korraldanud suure­joonelise meediakampaania.

Keskkonnaministeeriumi asekantsler Ado Lõhmus kinnitas, et põlevkivitööstuse keskkonnatasud kokku kasvavad aastani 2020 hinnanguliselt 3% aastas ja seejärel aastani 2025 hinnanguliselt 5% aastas. Tema sõnul kasvab keskkonnatasude osatähtsus põlevkiviõli hinnas kümne aastaga 3%-lt 5%-le, kui saastamine ei vähene.

Möödunud nädalal keskkonnaministeeriumis toimunud briifingul ütles keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus, et keskkonnatasude tõus ei ole tööstustele sugugi suur ning turuosalised olid läbirääkimistel nii suure tõusuga nõus.

Ta võrdles tonni põlevkivi kaevandamise eest makstavat keskkonnatasu poes müüdavate kana­munade hinnaga – mõlema tasu on 1,53 ­eurot. ­Ministri hinnangul ei tohiks põlev­kivi töötlejatel niivõrd väikese summa tasumisega raskusi olla.

Ministri väljaöeldu üllatas õlitootjaid. “Neljal korral on õlitootjad kogunenud keskkonna­ministri juurde ja ühiselt öelnud, et isegi 3protsendine tõus ei ole sektori ettevõtetele jõukohane. Seega ei kujuta ette, kes kokkuleppele jõudmise ­infot levitab,” avaldas VKG juhatuse esimees Priit Rohumaa imestust.

Ministri väljatoodud hind on ainult üks keskkonnatasude komponent, pealegi kaevandavad töötlejad põlevkivi miljonites tonnides.

Eesti Energia keskkonna arendusjuht Tõnis ­Meriste nentis, et praegu pakutavad uued tasud muudavad põlevkivist elektri tootmise kahjumlikuks 2021. aastal. “2021. aastast hakkab riik põlevkivist teenitavat tulu kaotama, sest ettevõtted ei jõua selleks ajaks piisavalt uusi vedelkütuste tootmise võimsusi ehitada,” nentis ta.

Eile teatas riigikontroll, et riik pole koostöös põlevkivitööstusega jõudnud ühisele arusaamisele, kas keskkonnatasude suurus on optimaalne keskkonna-, tervise ja sotsiaalmajanduslike kahjude hüvitamiseks. Ka keskkonnaministeeriumi tellitud Praxise uuring, millele tuginedes on ministeerium võimaliku tõusumäära välja pakkunud, nendib, et keskkonnatasude määramiseks tuleb korraldada kompleksuuring põlevkivi kaevandamise ja kasutamise sotsiaal-, majanduslike-, keskkonna- ja tervise mõjude kohta.

Muu hulgas on Praxise juhatuse liige Annika Uudelepp uuringu arupärimisel kirjalikult tunnistanud, et kasutatud metoodika ei võimaldanud tegelikku olukorda prognoosida, kuna analüüs põhines fikseeritud näitajatel ega võtnud arvesse põlevkivist elektrienergia tootmise vähenemist ja põlevkiviõli tootmise suurenemist. Samuti arvestas uuring vaid otseselt ettevõtete tasutud keskkonnatasusid ega võtnud arvesse kaudseid tasusid, mis võivad sisalduda näiteks ostetud põlevkivi hinnas.

Napib informatsiooni. Riigikontrolli arvates raskendab keskkonna­tasude kehtestamist ja ettevõtjatega konstruktiivsete arutelude pidamist see, et napib adekvaatset informatsiooni, kui põhjendatud on keskkonnatasude suurus ja milline on nende tegelik mõju põlevkivisektorile.

Sama nentis keemiatööstuse liidu tegev­direktor Hallar Meybaum, kelle sõnul pole ministeeriumil praegu põhjendatud argumente keskkonnatasude tõstmiseks.

Eesti Energia keskkonna arendusjuhi Tõnis ­Meriste sõnul võib keskkonnatasude tõusuga kaasneda kolm negatiivset mõju: väheneb ette­võtete investeerimisvõime, selle tulemusel väheneb põlevkivitööstusest riigile laekuv pikaajaline tulu ning vähenevad põlevkivitööstusega seotud töö­kohad eelkõige Ida-Virumaal, mis toob endaga kaasa palju töötuid.

“Seni, kuni pole tehtud uuringuid, et selgitada välja tegelikud keskkonnamõjud ja sellest lähtuvalt nende kompenseerimise ulatus, oleks mõistlik tõsta keskkonnatasu vaid inflatsiooni alusel,” märkis Meriste.

Meybaum juhtis tähelepanu ka sellele, et Euroopa Liidu direktiivide järgi liigub Eesti süsiniku­vaba majanduse poole ning 2020. aastaks peab energiatootmine süsinikuheidet 20% alla tõmbama. Seda on aga võimalik teha ainult tehnoloogiate vahetamisega, mis nõuab suuri investeeringuid, mida keskkonnatasude tõus turuosaliste sõnul kindlasti piirama hakkab.

Keskkonnaministeeriumi asekantsler Ado Lõhmus pole kriitikaga päri. Ta kinnitas, et keskkonna­tasude uus suurus on põhjalikult ette valmistatud ja igast küljest analüüsitud.

Kampaania tasude vastu. Keskkonnaministeeriumi ja ettevõtjate vahelise konflikti üheks osaks on keemiatööstuse liidu alustatud kampaania, milles tuuakse välja, et riik tõukab Ida-Virumaa sotsiaalsesse katastroofi ning põlevkivi töötlejatel tuleb oma tegevus lõpetada.

Keskkonnaminister süüdistab kampaania korraldajaid sulaselges valetamises. Eesti Maavarade Ühing on esitanud kaitsepolitseisse avalduse, milles juhib tähelepanu meediakampaania sõnumitele, mis ühingu hinnangul õhutavad vaenu ja võivad kujuneda ohuks Eesti julgeolekule.

Keemiatööstuse liidu tegevdirektori Hallar Meybaumi sõnul ei ole kampaania eesmärk sõdida keskkonnaministeeriumi ega keskkonnatasude vastu, vaid pöörata tähelepanu Eesti nii-öelda pruunile kullale.

Ta lisas, et põlevkivi töötlejatel käib praegu kriisip­laanide koostamine, mille üheks tähtsamaks punktiks on vaadata läbi, milliseid investeeringuid saab peatada.

Sektor oleks valmis õitsele puhkema. VKG juhatuse esimees Priit Rohumaa nentis, et igasugune keskkonnatasude tõus viib ettevõtjad raskesse olukorda. VKG on viimastel aastatel ohtralt investeerinud. Hiljaaegu avati teine põlev­kiviõlitehas Petroter II ning palju investeeringuid on tehtud keskkonnakaitsesse, paigaldades väävlipuhasteid ja veepuhasteid. “Kogu meediakampaania eesmärk on rõhutada, et sektor on murrangulises seisus,” selgitas Rohumaa.

Ta nentis, et ettevõttel on plaanis investeerida veel 4–5 miljardit eurot, et ehitada tänapäevased õlitehased, rafineerimistehas ja jäätmeid toormena kasutav tsemenditööstus. Sellise plaani elluviimine annaks riigile mitu korda suurema maksu­tulu kui praegu plaanitavad keskkonnatasud ning vähendaks sektori keskkonna jalajälge. Samas nentis Rohumaa, et kui riik sektori üle maksustab, ei saa investorid investeeritud kapitalilt piisavat tootlust.

Alexela, kes ostis põlevkivitandrile kalli pileti, ei ole veel saanud korralikult tegutsemagi hakata, kui juba riik tasudega päitsed pähe tõmbab. Heiti Hääl märkis majanduskonverentsil Äriplaan 2015, et lühiajalise riigieelarve täitmise huvides tapetakse keskkonnatasude ja aktsiisitõusudega tööstus ära. “Mina ei tea ühtegi teist tööstussektorit, kus eraettevõtjad oleksid nõus investeerima 4,9 miljardit ja suurendama sellega suures mahus eksporti,” ütles ta.

Idee: siduda tasu nafta hinnaga

Kuu alguses kirjutas Maailma Energeetikanõukogu Eesti rahvuskomitee peasekretär Mihkel Härm, et põlevkivi ressursitasu tuleks siduda nafta hinnaga – kõrge nafta hind suurendab põlevkiviõlist teenitud tulu. Ta nentis aga, et alla 80dollarilise barrelihinnaga toornafta puhul on uute põlevkiviõli­tehaste rajamine riskantne ning vedelkütust tasub toota vaid olemasolevates tehastes. Kui eelmise aasta samal ajal oli naftabarreli hind 109 dollarit, siis nüüd on see langenud juba kriitilise piiri lähedale ehk 82,6 dollarini.

Põlevkivisektori osaliste hinnangul jääb aga põlevkiviõli tootmine kasumlikuks seni, kuni nafta hind on 70 USA dollari tasemest kõrgemal. Kui nafta jätkab odavnemist, mõjutab see esimesena uute investeeringute tegemist õlitööstusesse.