Ehituses tuleb palgatõus

Ehitusmaterjalide poolelt oli möödunud aasta miinuses, ütles ehitusmaterjalide tootjate liidu tegevjuht Enno Rebane Äripäeva teemaveebi Ehitusuudised.ee korraldatud ehituskonverentsil.

Kohalikud tooted, mida eksport ei puuduta, näiteks betoonisegud, odavnesid kolmandas kvartalis 5 protsenti. Keskkonna­tasud aga kasvavad. Seetõttu peavad ehitusmaterjalitootjad kasumlikkuse nimel tegelema rohkem efektiivsuse, kvaliteedi ja hinnaga. Sellele aitaksid kaasa tegurid, mis mõjutavad tootjaid ettevõtluskeskkonna kaudu.“Peaksime mängima ühtsete reeglite järgi, siis saaks iga tootja tegeleda efektiivsuse, kvaliteedi ning hinnaga,” märkis Rebane. Ta viskas õhku mõtte, et vahel tundub, et meie parlament on liiga suur, sest jõutakse teha seadusi, seaduse muutmise seadusi ja seaduse muutmise muutmise seadusi, aga on kaheldav, kas neid jõutakse täita ja nende täitmist jälgida.Nõuded tekitavad segadust

Kõik ehitustöödel kasutatavad ehitustooted ja -materjalid peavad vastama nõuetele.Euroopa harmoneeritud tehnilise kirjelduste kohased ehitustooted peavad vastama Euroopa Parlamendi ja Nõukogu ehitustoodete määruse nõuetele, see tähendab, et  nende kohta on koostatud toimivusdeklaratsioon ning neil toodetel on CE-märgistus. Tooted, millel ei ole harmoneeritud tehnilist kirjeldust, peavad vastama muude Eestis kehtivate õigusaktide nõuetele, muu hulgas peavad nad alati olema varustatud teabega toote kasutusala ja omaduste kohta.

Rebane ütles, et temalt on sageli küsitud, kas ka Eesti toodetelt nõutakse toimivat deklaratsiooni. Tema sõnul peab tootja koostama toimivusdeklaratsiooni, kui toode on hõlmatud harmoneeritud standardiga või on vastavuses selle kohta välja antud Euroopa tehnilise hinnanguga. Muudel juhtudel toimivusdeklaratsiooni ei koostata ning ei ole alust seda ka nõuda.Rebane märkis, et kui nii palga- kui ka ehitusmasinate komponent on ehituses kriisile eelnenud hea ajaga võrreldes suhteliselt kõrgele tõusnud, siis ehitusmaterjalide kohta sama öelda ei saa. “Ehitusmaterjalisektor on karmis konkurentsis ega ole järele jõudnud keskmisele ehitushinnaindeksi tasemele,” lausus Rebane.

Maksuametile tööd jätkub

Rebane rääkis, et akende ja uste tootjate seas on ümbrikupalk suur probleem, sest kui vaadata nende avalikke andmeid palkade kohta, leiab paarkümmend ettevõtet, mille keskmine brutopalk on alla 500 euro kuus. “Tahaksime jõuda selleni, et maksuamet kontrolliks lisaks suurtele teemadele, nagu autod ja kütus, ka nende sektorite väiksemaid ettevõtteid,” märkis ta.

Rebase sõnul on probleemiks ka keskkonnatasud. Kaevandamisõiguse tasud on järsult kasvanud. “2005. aastal otsustati, et on vaja rohelist revolutsiooni. 2008. aastal oli vaja järgmist rohelist revolutsiooni. 2009. aastal sama revolutsioon. 2012. aastal leidis keskkonnaministeerium, et tal on õigus panna keskkonnatasu oma suva järgi paika, kuni riigikohus selle tühistas,” loetles Rebane. Perioodil 2005–2015 tõusis põlev­kivi kaevandusõiguse tasu 4,6 korda, lubjakivi tasu 5,2 korda. Inflatsioon oli umbes 45%. See aga ei takistanud tema sõnul ministeeriumil ütlemast, et ettevõtjad tahavad tasu saada väiksemaks kui on inflatsioon.

Keskkonnaministeeriumil on plaanis sisse seada kaheosaline tasumäär, mis tähendab, et need, kes ei kaevanda, kannatavad otsest materiaalset kahju ja ilmselt peavad karjääre sulgema. Karjääre jääb vähemaks ka filtratsiooninõude tõttu.

Lisaks on probleem karjääride ehitustoodete nõuetele vastavusega. Kuna enamasti müüakse täitematerjale, peavad need vastama Euroopa standarditele ja olema märgistatud CE-märgisega, nõuetele mittevastavad või tõendamist kalliks pidavad karjäärid jäävad müügivõimalusest ilma. “Pole teada, mis juhtub. Võib-olla mõnesse maakonda ei jäägi ühtegi karjääri, see on selgeks tegemata. Aga stabiilsus on ettevõtjate jaoks väga oluline,” ütles Rebane. Tema hinnangul on tootjatele oluline nähtavus, etteaimatavus, mõõdetavus ja süsteemsus.Viis firmat valitseb turgu

Asfaldiliidu juhatuse esimees ja Lemminkäinen Eesti juhatuse esimees Sven Pertens rääkis ettekandes Eesti infratööstuse muutuste kohta, et Eesti taristuehituse turu maht on 850 miljonit eurot aastas, millest teedeehitus moodustab 350–400 miljonit eurot ja millest hooldus võiks moodustada omakorda 70 miljonit eurot. Muu taristu ehitus ja hooned on ülejäänud 350–400 miljonit.

Sellest turust katab 2/3 viis suuremat firmat, üle jääv 30% tähendab kirjut seltskonda – 255 ettevõtet on defineerinud ennast teede ja rajatiste ehitajana. Lisaks need, kes tegelevad kommunikatsioonidega.

Suurim tellija on 80–85% ulatuses tööd andev riik (ehituses üldiselt 60–65%). Mängureeglid seavad seetõttu riigieelarve ja poliitiline tahe. Euroraha kui valge laeva kasutuselevõtt on Pertensi sõnul olnud oodatust aeglasem. “Objektide arv on viimasel ajal suurenenud, raha samas vähenenud, mis tähendab, et objektid on väiksemad, turuosa on jaotunud ühtlasemalt ja ettevõtetel on  keerulisem majandada, kuna ühe suure objekti asemel tuleb tegeleda mitme väikesega.”Palgatõus tulemata ei jää

Hinnataset mõjutavad tema sõnul nafta hind, palgatõus, muudatused riiklikes regulatsioonides (maavara kaevandamisõiguse tasumäärad, ettevõtte sõiduautode maksustamise kord, töötajate registreerimise nõue), konkurents ja bürokraatia.Pertens rääkis, et palgatõus ei jää järgmisel aastal tulemata. “Erasektor tõstab palka ja riigisektor ei saa käia teist jalga.”

Turul muutub see, et teatamiskohustus asendab tegevusloa ja pädevuse tõestamisel on suund kutsetunnistusele. “Loodame, et võidab ehitusliidu seisukoht, et inimene võib olla maksimaalselt kolmes firmas vastutav spetsialist, vastasel juhul võib juhtuda, et inimene on sajas firmas vastutav spetsialist ja pole selge, kui palju ta neid ettevõtteid tegelikult teab ja kui palju vastutab,” märkis ta.On nõudeid, mida on võimatu täita. Selgusetu on Pertensi hinnangul see, kui täpselt nõudeid järgima peab ja mis juhtub, kui seda täpselt ei tehta. On mitu dokumenti, mis on oma aja ära elanud, ning see, kui püütakse neid rangelt järgida, teeb tegevuse keerukaks. “Näiteks on ehitajad seisnud tõsiste probleemide ees, sest meilt on nõutud killustikku, mida kuskil Euroopas ei toodeta. Vähemalt tootja ei väljasta sellist sertifikaati. Skandinaavias sobib, aga meil ei sobi,” tõi ta näiteks. Nii tegeletakse asjadega, millele ei peaks nii palju aega kulutama.  Pertensi sõnul algab ehituskvaliteet tellija kompetentsist. “See oleneb sellest, kas tellivas organisatsioonis on kriitiline hulk erialaspetsialiste või on tegu juristide, finantsistide või muude ametite esindajatega,” märkis ta. Kui erialakompetentsi pole, siis mingi probleem igal juhul tekib.

Selge pole tema hinnangul ka see, kuidas meil kvaliteeti hinnatakse, kas sisuliselt või formaalselt. “Palju on lähenemist, et kui formaalselt on kõik korras, siis sellega, kas ka funktsionaalselt on kõik korras, keegi ei tegele, sest see on keerulisem küsimus,” kurtis ta.Pertensi prognoosi järgi liigub turu reaalmaht pigem alla, mitte üles. “Pikemas perspektiivis usun, et hinnatase tõuseb, sest ei näe põhjust, miks peaks ehitus nii madala marginaaliga töötama, omanikud tahavad kasumit teenida. Turul toimub konsolideerimine, sest suuri ettevõtteid on liiga palju. Keskendutakse säästlikkusele ja materjalide taaskasutamisele,” rääkis ta.

Kas riigi roll on vedada innovatsiooni?

Arutlusringis jäi kõlama mõte, et ehkki riik ei saa vedada otseselt innovatsiooni, saab ta luua selleks sobiva keskkonna.Riik ei saa olla kiirkaarter, vaid suur laev, mis liigub rahulikult ühes ja loodetavasti õiges suunas, ütles majandusministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna juhataja Margus Sarmet. “Trendid, mida oleme püüdnud rakendada, peaksid jätkuma koostöös erialaliitude ja erasektoriga,” lausus ta.

Põhilised märksõnad on tema sõnul kvaliteet ja kvaliteedi­põhised hanked. “Selleta me ei pääse. Oleme naaberriikidest mõnegi sammu maas, aga püüame järgele jõuda.”Ta lisas, et kui kõlama jääb küsimus, miks riik ei tee ühte või teist asja, tasub meeles pidada, et meie kõik olemegi riik ning ministeeriumi uksed on alati ettepanekute kuulamiseks lahti.Hind ei tohi võidutseda

ASi Matek juhatuse esimees ja puitmaja liidu juhatuse esimees Sven Mats tõi välja, et nii era- kui ka riigitellijate puhul peaks kõlama jääma mõte, et hind ei saa olla ainuke kriteerium valiku tegemisel. “Parameetreid, mille järgi ehitusteenust ja toodet peaks ostma, on palju rohkem: hoone eluiga, ekspluatsioonikulud, kvaliteet jne. Kui tellijad teadvustavad rohkem parameetreid, võidavad kõik.”Asfaldiliidu juhatuse esimees ja Lemminkäinen Eesti juhatuse esimees Sven Pertens ütles, et palju probleeme tuleb sellest, et riik ei tea täpselt, mida ja miks ta tahab ja kuidas asju nii sõnastada, et pakkujad sellest aru saaksid. Ehituse valmimisega kõik alles algab, rõhutas ta, sest siis algab ekspulatsioon ning selgub, kui suured on ülalpidamiskulud. Kui ka neid aspekte arvestataks, oleks võimalik hankeid korraldada hoopis teisel viisil.Rohkem järelevalvet

Ehitusmaterjalide tootjate liidu tegevjuht Enno Rebane lisas, et tähtis on suurem järelevalve, milles riigil on oluline roll koordineerijana – kui iga erialaliit atra oma suunas veab, jääb komplekssest lähenemisest puudu. Teiseks tasuks tähelepanu pöörata hariduse kvaliteedile, et ehituse kvaliteeti parandada.

Pertens lisas, et riik võiks luua keskkonna, kus uuen­dus­likud lahendused saaksid areneda. “Kui meil tuleb projekti käigus parem mõte, siis me seda ei realiseeri, sest siis võib jama tulla. Tehakse nii, nagu projekt ette nägi, saagu kas või kehvem,” tõi ta näiteks. Innovatsiooni võiks kaaluda ka juba hangete korraldamisel.

Pertens soovitab mõelda komplekssemalt. Iga ehituse puhul on võimalik välja arvutada, mis ehitise omamine maksma läheb. Praegu võidab see, kes pakub kõige odavama valmis­tegemise, aga mis edasi saab, see ei huvita kedagi.