Arengufond hakkab toidutööstusi toetama

Ettevõtluse siinmail ja mujal uuele tasemele upitamiseks on käivitatud üleeuroopaline projekt, mille eesmärk on tõsta ELi liikmesmaade innovaatilisuse taset ettevõtluses. Eestis on nutika spetsialiseerumise nime kandva projekti analüüsi ja rakendamist vedanud Arengufond, eesmärgiga parandada Eesti ettevõtluse ja teaduse koostööd.

“Nutikas spetsialiseerumine ehk smart specialisation on uus osa Euroopa struktuurfondide 2014–2020 rahastusperioodis. Selle eesmärk on välja selgitada need ettevõtluse valdkonnad, millel on keskmisest suurem kasvupotentsiaal ja loodav lisandväärtus ning seega võimalus investeeringute kaudu teadus- ja arendustegevuses konkurentsieelis saavutada,” selgitas majandusekspert ning Eesti Arengufondi nutika spetsialiseerumise meeskonna juht Kristjan Lepik.

Euroopa Komisjon on nutika spetsialiseerumise seadnud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni eeltingimuseks euroraha saamisel. Nn kasvualade valimisel on lähtepositsiooniks Eesti majanduse ja teaduse tänane spetsialiseerumine, kusjuures määravaks on ettevõtlik avastusprotsess ja trendid maailma majanduses.

Ühtne bränd Eesti toidule

Tänavusel Toiduainetööstuse Liidu aastakonverentsil käis Lepik välja idee, mille kohaselt võiks meie kodumaise toidu potentsiaal välisturgudel olla märksa suurem, kui Eestil oleks tervet riiki kattev ühtne bränd, mille abil Eesti toitu turundada.

“Oleme toiduainetööstuse ettevõtjatega ka Arengufondis arutanud ühise ekspordibrändi loomise teemat. Tõsi, ühiselt välisturgudele minek ei ole lihtne – sageli ettevõtjad ju ka konkureerivad omavahel. Kuid sellest saadav võit on minu hinnangul palju suurem, sest välisturgudel on raske eraldi turundusega silma paista, koos jõuaks rohkem,” loetles ta niisuguse lahenduse plussargumente.

Kristjan Lepik on seisukohal, et kuna vaatamata meie toidu hinnatusele maailmas on toiduainete osakaal täna Eesti ekspordist vaid üheksa protsenti, siis tuleks nii ettevõtjatel kui ka riigil koos mõelda, kuidas suuremat osakaalu saavutada.

Säilivusaeg seab piirangud ekspordiraadiusele

Lepiku hinnangul on toiduainetööstus ekspordi mõttes keerukas valdkond – paljudel toodetel on ekspordiraadius mõõdukas, kuna säilivusaeg seab piirid. See on ka üks põhjustest, miks toiduainetööstuses on lisandväärtus töötaja kohta märksa madalam kui Eesti majanduses keskmisena. Seega kindlasti on üks oluline väljakutse toiduainetööstuse puhul see, kuidas tõsta lisandväärtust – kuidas suuta rohkem eksportida?

“Kõige olulisem võti on siinjuures see, kuidas me suudame oma tööstust rakendada tehnoloogilises võtmes,” leidis Lepik. Tema hinnangul võiks üheks tehnoloogilise arengu väljakutset loovaks küsimuseks olla, kuidas toiduainete säilivusaega pikendada. “Seeläbi võiksid Eesti toidutööstuse jaoks avaneda mitmed senitundmatud ekspordivõimalused,” märkis ta.

Toiduliidu juhi Sirje Potisepa sõnul on paljud Eesti tootjad praeguseks päris hästi hakkama saanud väljakutsetega, mille tõi kaasa Venemaa turu ärakadumine. Kuid aina tihenev konkurents välisturgudel, surve palgatõusule ning süvenev tööjõupuudus annavad tunnistust sellest, et konkurentsis püsimiseks peavad Eesti toiduainetööstused leidma ja omaks võtma sootuks uue, nutikama mõtteviisi,” ütles Potisepp, kelle sõnul eelistab kodumaine tarbija küll üha enam kohalikku toitu, ent välisturgudele minek ei ole meie toidutootjaile just liiga lihtne.

Kui vaatame globaalseid trende, ootavad tarbijad Lepiku sõnul üha rohkem tervislikku toitu – üle maailma kasvab nende inimeste hulk, kes peavad oluliseks toidu kvaliteeti. “Siin on Eestil selge eelis – meil on palju puutumatut ning puhast loodust, see oleks toidule hea turundusargument,” leiab Lepik. Ka luuakse tema sõnul üha enam äppe, mis mõõdavad inimese tervislikku käitumist, annavad soovitusi ning koostavad koguni individuaalseid toitumiskavasid – ka see oleks üks võimalik suund Eestile.

Lepiku sõnul on üldteada asjaolu, et lisandväärtus töötaja kohta on Eestis väga madal. “Iseenesest ei muutu midagi ning palgatõusud saavad meid ees oodata üksnes kõrgemast müügist,” ütleb Lepik. Ta meenutab äsjamöödunud valimiskampaaniaid ja valimislubadusi, kus oli peaasjalikult juttu just meie majanduse lähitulevikust, kuid keegi ei arutlenud selle üle, milline võiks Eesti majandus olla kümmekonna aasta pärast. “Oluline oleks juba praegu teadvustada ja püüda ette näha, kes me aastal 2025 oleme ning kellele ja mida pakume,” märkis ta.

Robotite jõuline pealetung tööstuses

Lepik näeb Eesti majanduse suurimat potentsiaali ja tähelendu tehnoloogias. Samas peaksime me tema sõnul silmas pidama, et tänases üha enam automatiseeritud maailmas on inimtööjõul üha väiksem roll – nii teenindava funktsiooniga valdkondades kui ka töönduslikus kontekstis on maad võtmas robotite jõuline pealetung. Näiteks toodetakse aastal 2015 kogu maailmas pisut vähema kui 40 miljardi dollari eest teenindava funktsiooniga roboteid, samatüübiliste tehisintellektuaalide osakaal tõotab aastaks 2018 kasvada koguni poole võrra.

Ka toiduainetööstus peaks Lepiku hinnangul mõtlema, kuidas kasutada rohkem tehnoloogiaid. “Tööstuse automatiseerimine on näide, kuidas protsesse saab ökonoomsemaks muuta – infotehnoloogiliste lahenduste kasutamine pakub tööstuses üha rohkem võimalusi, kasvõi mainitud säilivusaja pikendamine,” rääkis Lepik.

Samavõrd suure potentsiaaliga suund on biotehnoloogia – valdkond, mis pakub väga suuri võimalusi toidu tervislikumaks muutmisel. “Hea näide sellest on Eestis arendatud ME-3 bakteri kasutamine Helluse tootesarjas, selline lähenemine loob tugeva eelise ka välisturgudel. Tavalise jogurtiga välisturgudele minek on väga keeruline – seda on kõikjal külluseni!” märkis ta. “Meil on väga hea potentsiaal toidutoodete ekspordiks ning nutikalt tegutsedes võime me viia Eesti toidutööstuse maailmakaardile!”

Autor: Kairi Oja, kaasautor