Valitsus tõmbas varrukast üllatuseelnõu

Eelnõu järgi läheb põlevkivi kaevandamise aastamäärade üle otsustamise õigus riigikogult valitsusele. Samuti pole eelnõus enam fikseeritud senist  põlevkivi kaevandamise 20 miljoni tonnist aastamäära.

Muudatuste põhjuseid tasub otsida põlevkivi kasutavate ettevõtete plaanidest, mille realiseerumisel hakkab põlevkivi keskmine aastavajadus alates 2020. aastast ületama praegu maapõueseaduses kehtestatud 20 miljoni tonni piirangut.

Asjaosalistele uudis

Hiljuti kooskõlastusringile saadetud keskkonnaministri Marko Pomerantsi allkirjaga maapõueseaduse eelnõus pole piirangust enam midagi kirjas. Lisaks kavandatakse üsna põhimõttelise muudatusena anda põlevkivi kaevandamismäärade üle otsustamine riigikogult valitsusele. Seda muudatust aga eelnõu seletuskiri paraku ei selgita.

Nii Pomerantsile kui riigikogu keskkonnakomisjoni esimehele Rainer Vakrale tulid küsimused muudatuste selgitamiseks üllatusena.

„Kui te nii ütlete, ju see nii siis on. Ma olen hetkel seakatkulainel ja ei ole nii värskelt sellesse süvenenud,“ sõnas Pomerants. Küll kinnitas ta, et poliitilist otsust nende muudatusettepanekute taga ei ole.

„Ma ei välista, et muudatustel on väga head põhjendused taga. Kui neid aga põhjendada ei suudeta, siis keskkonnakomisjon seda ei toeta,“ märkis Vakra. Ka rõhutas ta telefonivestluses mitu korda, et keskmine põlevkivi kaevandamise maht peab jääma igal juhul 20 miljonit tonnini aastas, sest see oli ka üks sotside valimislubadusi, millest ei taganeta.

Tagamaade uurimise järel, selgitas Vakra kirjalikult saadetud kommentaaris, et ettepanek anda otsustamine riigikogult valitsusele, tuli  ettevõtjatelt ning selle põhjuseks on põlevkivi kaevandamise süsteemi paindlikumaks muutmine.

Keskkonnaministeeriumi asekantsler Ado Lõhmus kinnitas, et muudatuste taga ei ole poliitilised otsused, vaid praktilised kaalutlused. Kuna iga-aastane kaevandamismäärade täitmise aruanne on valitsuse tasandil, siis võiks valitsusel olla võimalik keskkonnaseisundi hindamise järel otsustada ka kaevandamise määrade muutmise üle. Näiteks turba kaevandamise määrad on valitsuse otsustada, põhjendas ta.

Lõhmuse sõnul on maapõueseaduse eelnõu valmimisse kaasatud huvigrupid ning muudatused on nendega läbi räägitud.

Kaevandajate lobitöö?

Kuid Eesti Energia juhtiv jurist, kevadel sotside ridades riigikogusse kandideerinud Liisa Oviir kinnitas, et muudatused on ootamatud ning millegipärast pole neid seletuskirjas selgitatud.

Lisaks maapõueseaduse eelnõule on ministeerium saatnud kooskõlastusringile põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2016-2030 eelnõu, milles tuuakse ühe võimaliku stsenaariumina välja põlevkivi aastase kaevandusmahu kasvu kuni 30 miljoni tonnini. „Tugevneb surve kaevandamise lubatud aastamäära tõstmiseks või selle piirangu muutmiseks perioodi keskmiseks aastamääraks,“ märgitakse arengukava eelnõus seda stsenaariumi kirjeldades.

Viru Keemia Grupp oli oma tagasisides maapõueseaduse eelnõule jätkuvalt seisukohal, et põlevkivi aastane kaevandamismäär 20 miljonit tonni aastas ei ole kaevandajate tegelikke vajadusi arvestades piisav ning ei taga põlevkivisektori jätkusuutlikku arengut. Kuid VKG tervitas eelnõu muudatusi, mis näevad ette aastamäära kehtestamise vabariigi valitsuse määrusega ning kaevandamismäära ülevaatamise viie aasta tagant.

„Minu meelest ei ole praegu Eestis olemas sellist jõudu või tendentsi, et see 20 miljonit tonni aastamäär kusagile poole nihkuks – ei tema suurenemise osas ega tema vähenemise suunas,“ lausus aga keskkonnaminister Pomerants, kelle arvates on põlevkivi kaevandamismahu tõus 30 miljoni tonnini aastas ebareaalne.

Keskkonnakaitsjaid ühendav ning maapõueseaduse eelnõu aruteludesse kaasatud SA Keskkonnaõiguse Keskus juhatuse liikme Siim Vahtruse sõnul suurendatakse aga praegu põlevkivi kaevandamise võimalusi samm sammu haaval ja selleks näib olevat väga tugev poliitiline surve. „Poliitikud omakorda esindavad ettevõtjate huve, kelle investeerimisplaanid on tehtud eeldusel, et kehtiv aastane kaevandamismäär on tulevikus suurendatav," lausus Vahtrus.

Mäletatavasti riigikogu suve algul juba muutis maapõueseadust ning kaevandajatele anti võimalus tagantjärele kaevandada varasematel aastatel välja võtmata jäänud põlevkivi, sest 20 miljoni tonni määra pole aastaid täis saadud. Ehk ettevõtetele anti võimalus järgmise seitsme aasta jooksul kaevandada lisaks kokku veel ligi 31 miljonit tonni. Kuid säilis põhimõte, mida rõhutasid oma sõnavõttudes ka riigikogu liikmed, et perioodi keskmisena ei tohi kaevandamismäär ületada aastas 20 miljonit tonni.

Ministeerium võttis analoogi turbatootmisest

Keskkonnaministeeriumi asekantsler Ado Lõhmus kinnitab, et plaan anda põlevkivi kaevandamismäärade otsustamine riigikogult valitsusele ei ole poliitiline ja kindlasti ei aita muudatus ettevõtjatel mugavamalt lobistada.

Järgneb intervjuu Ado Lõhmusega:

Kas põlevkivi kaevandusmäärade üle otsustamise riigikogu tasandilt valitsusele viimine on poliitiline otsus? Ei ole.

Kuidas siis eelnõu koostajad ise selleni jõudsid? Me jõudsime selleni kui 2013.a maapõueseadust tervikuna üle vaadati ja alates 2014.a oleme koostöös huvigruppidega, kuhu kuuluvad nii ettevõtted kui ka rohelised, seda üle vaadanud. Praegu on määra kinnitamine olnud seaduse tasandil, kuid kuna sarnase valdkonna – turba kaevandamise määrad, on valitsuse tasandil, siis meie ettepanek on ka põlevkivi kaevandamise määrad viia valitsuse tasandile. See ei ole poliitiline otsus.

Osa kaasatud huvigruppide esindajaid kinnitab, et pole sellistest muudatustest kuulnudki? See ei ole võimalik. Juunis, kui saatsime eelnõu suurele kooskõlastusringile, siis oli see kõikidele kättesaadav. See on kahe eelneva aasta jooksul läbi räägitud ja kui kellelegi üksikule huvigrupile on see jäänud märkamata…seda ei saa välistada, aga suuremad huvigrupid on kindlasti kaasatud.

Ka Eesti Energiast öeldi, et selline muudatus tuli üllatusena? Sõltub, kellega te rääkisite Eesti Energiast. Töögruppi kaasatud inimene kindlasti teadis sellest.

Kas see muudatusettepanek tuli ettevõtetelt? Ettevõtete liidud on sellest kindlasti rääkinud, aga seda muudatust ei ole tehtud ettevõtete sunnil. Ei ole nii, et ettevõtted ütlevad, et nii on ja nii tuleb teha. Seda on kaalutud ja analüüsitud. Kui te küsite, kas VKG on teinud tugevat lobi, siis ma võin kinnitada, et see kindlasti ei ole nii. Me ei võta kuulda ühte konkreetset ettevõtet ja see muudatus ei ole kellegi omalooming. Siin on taga ministeeriumi inimesed, juristid ning eksperdid.

Miks on Teie arvates hea, et otsustamine läheb valitsuse tasandile? Ma arvan, et me võiks Eesti riigis oma valitsust samamoodi usaldada nagu riigikogu. Valitsusele tuleb otsene informatsioon, kui me räägime reaalsest maavara kasutamisest. Valitsuse otsustesse on kaasatud ministeeriumide osapooled ja see käib infosüsteemi kaudu huvirühmade käest läbi.

Mismoodi ettevõtjad on oma soovi põhjendanud, kas 101 inimest riigikogus on keerulisem lobistada kui oluliselt väiksemat valitsust? Riigikogu tasandil tähendab see ju ka koalitsiooni, kui tahetakse oma otsuseid läbi suruda. Ma ei tooks seda välja, et oleks lihtsam lobistada. Ettevõtete huvi on kindlasti saada maksimaalselt ressurssi. Kuid neid otsuseid ei ole võimalik lahti siduda reaalsetest keskkonnanäitajatest. Ettevõtjad võivad arvata, et otsustamine on siis lihtsam, kuid reaalses elus ei tehta valitsuse tasemel ka neid otsuseid üleöö.  Eelnõu kaasajastab maapõue regulatsiooni ja ei tasu sellesse ühte muudatusse kinni jääda, sest see on alles kooskõlastamise faasis. Otsused tehakse tagasiside baasil. Kui ta läheb justiitsministeeriumisse, siis selleks ajaks oleme saanud selguse, kas see muudatus on reaalselt elluviidav.