Presidendi surm tõi udu Usbekistani kohale

Erakordselt veider oli see, kuidas Usbeki võimud andsid edasi oma presidendi surmateate, kirjutas BBC. Esimesed uudised Karimovi surmast jõudsid avalikkuse ette kohe pärast ametlikku teadet tema haiglasse sattumise kohta 28. augustil. Mingeid üksikasju tema haigestumise või haiguse kohta ei olnud sellele teatele lisatud. 29. augustil kirjutas Karimovi noorem tütar Lola Karimova-Tilljajeva oma Instagrami kontol, et isal oli insult ja ta viibib intensiivravis.

BBC vene toimetus märgib, et samal päeval avaldas venekeelne väljaanne Fergana esimesena teate president Karimovi surma kohta. Moskvas asuva toimetusega väljaande info kohaselt suri Karimov 29. augustil kohaliku aja järgi kella 15 ja 16 vahel. Kohe pärast uudise avaldamist lükkas presidendi administratsioon ja lähedaste ring selle teate ümber.

Ometi olid selleks ajaks, kui valitsus 2. septembril presidendi surmast ametlikult teatas, jõudnud mitmed välismaa valitsusjuhid, sh näiteks Türgi peaminister, juba usbeki rahvale kaastunnet avaldada.

Lõpuks, 2. septembri õhtul, loeti Usbeki riigitelevisioonis rahvale ette pikk ja üksikasjalik meditsiiniaruanne patsient Karimovi surma põhjustest. Sama info avaldati ka valitsuse veebilehel. Ametlikus teadaandes kinnitati ka välismaa arstide kohalekutsumist.

Selles aruandes olid aga suured vasturääkivused. Näiteks teatati, et välismaa spetsialistid, kelle seas oli näiteks Burdenko-nimelise neurokirurgiainstituudi direktor professor Aleksandr Potapov, jõudsid Taškenti 28. augustil ning võitlesid presidendi elu eest kuni tema surmani 2. septembril. Kuid Usbeki BBC toimetus selgitas välja, et professor Potapov naasis Moskvasse Burdenko instituuti juba 31. augustil.

Teine vene spetsialist, professor Leo Bokerija, kelle nimi oli samuti ametliku meditsiiniaruande all, oli samuti juba 29. augustil Moskvas. Professor Bokerija, kes on Karimovit ka varem ravinud ning kursis tema haiguslooga, eitas üldse seekordset Taškendis käiku ning keeldus ajakirjanike küsimustele vastamast.

Loomulikult pole Usbeki võimud kunagi sellises olukorras olnud ega teadnud, kuidas toimida presidendi ootamatu surma korral – valitsus ei osanud käituda, sest puudusid presidendi juhtnöörid, ning keegi ei suutnud otsustada, kuidas riigipea surmast ametlikult teatada.

Võimuvõitlus ja järglase küsimus

Vastavalt Usbekistani põhiseadusele läheb presidendi surma või tema võimetuse korral ametikohuseid täita kuni valimisteni võim ajutiselt parlamendi ülemkoja ehk Senati juhile. Usbeki võimud pole tänaseks veel nimetatud presidendi kohusetäitjat ega kuulutanud välja uusi presidendivalimisi.

Venemaa president Vladimir Putin saatis kaastundeavalduse parlamendi ülemkoja juhile ja ajutiselt presidendi kohuseid täitvale Nigmatilla Juldaševile. Juldaševit, endist justiitsministrit, ei peeta aga põhipretendendiks – ta ei osalenud aktiivselt ja nähtavalt leinatseremoonias. Vähemasti ei olnud ta Samarkandis Karimovi matustel see inimene, kes välismaa riigijuhte tervitas, märgib BBC.

Järgmised kandidaadid, peaminister Šavkat Mirzijojev ja tema esimene asetäitja Rustam Azimov, kandsid kadunukese kirstu ja seisid hüvastijätutseremoonial kõrvuti. Neid mõlemat on juba ammu märgitud kui Karimovi järglasi.

Siiski kohtus neist kahest vaid Mirzijojev – kes oli ka presidendi matusekomisjoni esimees – tseremooniale saabunud Venemaa peaministri Dmitri Medvedeviga. 59aastane Mirzijojev on peaministri ametis olnud rekordaja (alates 2003. aastast) ning kuulu järgi ajab ta asju pigem rusika kui mõistusega. Teda on süüdistatud alluvate peksmises, kuid ta on loomulikult need jutud ümber lükanud. Tema juhtida on riigi võtmesektor, põllumajandus, mida on välismaal kritiseeritud lapstööjõu ja orjatöö kasutamise tõttu. Räägitud on ka tema tihedatest seostest Venemaa oligarhidega. Ta on teinud Putiniga tihedat koostööd, kui viimane oli 2007–2011 peaminister.

Paljude hinnangul kuulub riigis tegelik võim 71aastasele Rustam Inojatovile, riikliku julgeolekuteenistuse juhile. USA on nimetanud seda inimest Karimovi õukonna peavalvuriks ning kirjeldanud tema stiili kui ähvardavat.

Veel üks tähtis tegelane on presidendi administratsiooni pikaaegne juht Zelimkhan Haidarov, kes võib kulissidetaguses võitluses mängida olulist rolli.

Usbeki valitsus pole seni teinud ühtegi avaldust riigi välispoliitiliste suhete kohta. Karimov üritas mängida suurriikide regionaalsete huvide vastuseisul ja hoidis Usbekistani eemal Moskva haardest saada Usbekistan oma majandus- ja jõuühendustesse. Sellele küsimusele, kelle käe all ja kuhu liigub Usbekistan, ootab aga kogu maailm huviga vastust.