Ratas: vaatasin järgi, ega te Sputnikust pole

Valitsusel täitub sel reedel ametis 100 päeva. Intervjuus Äripäevale annab peaminister Jüri Ratas aru, kuidas valitsus senimaani hakkama on saanud.

Kui praegune valitsus ametisse tuli, tegin kolme koalitsioonierakonna esimehega intervjuu. Jevgeni Ossinovskiga jagus juttu 48, Margus Tsahknaga 34 ja teiega 12 minutiks. Mida sellest teie arvates välja lugeda võiks?

Loodan, et sellest ei loe välja, et Jüril polnud aega teile intervjuud anda. Usun, et teised andsid lihtsalt erineva pikkusega vastused teemadele, mida toona küsisite. Midagi muud ma sellest küll välja ei loe.

Senimaani, kui keegi on valitsust kritiseerinud, on kaitsepositsioonile asunud just Jevgeni Ossinovski, mitte teie. Kumb teist tegelikult valitsust juhib?

Laual seisab peaministri silt Jüri Ratase nimega.

Kuidas te suhtute neisse kommentaaridesse, et tegelik peaminister on Ossinovski, kes selle valitsuse kokku vangerdas?

Huumoriga suhtun, ja huumorit on ikka vaja. Kui küsida, kes valitsust juhib, siis seda juhib kõrgem võim, kelleks on rahvas. Kõrgem võim valib riigikogu, kes annab mandaadi valitsusele ja eeskätt peaministrile. Nii ongi. Valitsus pole kunagi ühe inimese etteaste, see on meeskonnatöö. Praegune valitsus on 15 ministri ühine töö ja pingutus.

Valitsustele antakse alati nimesid. Rõivase esimest valitsust kutsuti ajutiseks valitsuseks, teist nimetati kõhkluse ja Exceli- tabelikoalitsiooniks. Mis hüüdnime te praegusele valitsusele annaks?

Nimetused on antud tavaliselt väljaspool valitsust, kui et valitsus on end ise märgistanud. Nii arvangi – valitsus peab tegelema vastutusega, mis talle antud on, seega nimi nimeks. Ma saan aru, et pealkirja mõttes oleks see huvitav.

Kui mõelda, milline on valitsuse ühtne joon, siis selleks on igas mõttes tugevam Eesti ühendamine. Ühendamine inimeste mõttes, pealinna, Tartu, keskuste mõttes, erinevate keeleruumide mõttes. Ka parema avaliku- ja erasektori koostöö mõttes.

 

Äripäeva veergudel on päris palju valitsuse tegevust kritiseeritud. Karme sõnu on öelnud näiteks Tiit Hennoste ja Jüri Mõis. Kas see ei tee teile muret?

Kas just muret, aga ma loen kindlasti neid. Pigem olen seda meelt, et peaminister peab oskama kuulata. Aga ma alustaks hoopis sellest, et Äripäev on andnud ka päris palju positiivset fooni asjade kohta, mida valitsus on tõstatanud. Siis olete öelnud, et asi polegi kõige hullem. Näiteks oli nii hallide passide teemaga.

Kui räägime Jüri Mõisa kirjutistest, siis minu arvates võib sealt lugeda välja ka mõne päris tugeva toetusavalduse valitsusele. Näiteks, et madalama ja keskmise palgatasemega inimeste sissetulekut tuleks tõsta. Ta on rääkinud, et astmeline tulumaks oleks mõistlik ja muudaks Eesti ühtsemaks. Ta on rääkinud, et hoiab väga pöialt, et Rail Baltic tuleks. Teatavasti jätame läbi tulumaksuvabamiinimumi tõstmise väiksema sissetulekutega inimestele iga kuu rohkem raha kätte.

Jüri Mõis on öelnud ka seda, et hirmutamine ohtudega ei peaks olema Eesti ühiskonnas igapäevane tava. See, et lööd igal hommikul lehe lahti ja sealt vaatab uus hirm otsa, ei anna ettevõtluskeskkonnale ja investeerimiskeskkonnale midagi juurde. Mõis on näinud, et valitsus liigub õiges suunas. See, et ta mõnes kohas kritiseerib, ongi normaalne. Ei saagi nii olla, et tuleb üks valitsus ja siis kõik kiidavad seda hommikust õhtuni.

Jevgeni Ossinovski ütles, et valitsusel polegi kohustust mõelda kõrgemapalgaliste peale. Olete sama meelt?

Kui ütlen, et soovin, et ühiskond oleks paremini ühendatud, siis arvan, et valitsusel on kohustus mõelda iga Eesti inimese peale. Mõelda iga ettevõtja peale ja ka selle peale, et elu kaunil Kihnul, Ruhnul ja Vormsil ning Kohtla-Järvest Tallinnani oleks ühtsem ja parem.

Kui jätta välja tulumaksureform, millest on väga palju räägitud, siis mida peate veel valitsuse saja päeva suurimaks sammuks?

Ma arvan, et on võimatu tõmmata üks suur lipp püsti ja öelda, et vot just see on suur asi, mis ära tegime. Kuid ma tooks välja kaks suurt asja. Esiteks see, et oleme öelnud, et me teeme kõike selleks, et Eesti elanike arv ei kahaneks. Olgu selleks perepoliitika või erinevad toetusmehhanismid.

Teiseks oleme öelnud, et majandus-ettevõtluskeskkond, mis toob inimestele leiva lauale, vajab muutusi. Muutused võivad tulla erisuste tegemistest. Näiteks jätsime ära majutusasutuste käibemaksu tõusu. Diisliaktsiis ei tõuse järgmisel aastal. Samas oleme öelnud, et teatud kohtades on vaja valdkonnapõhist lähenemist. Näiteks laevandus ja väikeettevõtted ja FIEd. Heakskiit on antud ettevõtluskonto loomiseks. Eelarves on nähtud 20 miljonit eurot, et teha maksuerisusi, et neid ettevõtlusvorme aidata.

Mida järgmise saja päevaga ära teete?

2017. aasta on Eestile siseriiklikult suur väljakutse. Selle aasta aprillist hakkame tähistama Eesti 100 sündmusi. Põhijoon on see, et iga Eestimaa küla oleks selle programmi raames puudutatud.

Teine väljakutse on seotud Euroopa Liidu eesistumisega, mis algab juulist.

Viimase saja päeva sekka on mahtunud kaks sekeldust Keskerakonna ministritega – Repinski ja Repsiga. Kummalgi korral ei võtnud te kindlat seisukohta, kas minister peaks tagasi astuma. Kust läheb see joon, mis maalt peab minister oma tegude eest vastutuse võtma?

Repinski võttis vastutuse ise. Paar päeva pärast juhtumit kohtusime Stenbocki majas ja ta ütles, et on otsustanud tagasi astuda, et erakond ja valitsus saaks edasi minna. See lahenes tema enda otsusega.

Mailis Repsi puhul on tegu väga tubli ministriga. Võimekas minister, kes tunneb oma valdkonda. Miks ta peaks tagasi astuma?

Kui mitu korda võib minister luisata?

Minister ei tohi luisata mitte ühtegi korda. Arvan, et tugeva poliitiku hea omadus on ka see, kui ta tunnistab, et on eksinud ja suudab öelda, et vabandab. Ta suudab öelda ka kolmanda lause: „Olen tulevikus hoolsam.“ Mida see tähendab? Kui mina hakkasin täna hommikul intervjuud andma, vaatasin järgi, kellele ma selle annan. Sputnikule valitsuse liikmed intervjuusid ei anna, Äripäevale aga küll.

Ehk siis, kui järgmine kord selline nn eksitus juhtub, siis pole enam vabandusele ruumi?

Nagu ma ütlesin – selles küsimuses peavad olema poliitikud ja valitsuse liikmed palju hoolsamad. Seega jah.

Kas ja mida on teil plaanis ette võtta Tallinna TVga?

Stenbocki majas oleme lähtunud põhimõttest, et kohalikud omavalitsused on autonoomsed. Aga kui küsite seda minult kui Keskerakonna esimehelt, siis Tallinna TV juhtimine peab olema laiapõhjalisem kui Tallinna linnavolikogu seda soovib. Sinna peaks kuuluma kõik volikogu fraktsioonide esindajad, eesmärk peab olema linnaelanike informeerimine ja selliseid asju nagu „Peaministri tund“ seal kindlasti olema ei saa.

Millal võime muutusi Tallinna TVs näha?

Minu teada on linn juba muutustega alustanud. Kokku on kutsutud meedianõukogusse kõikide fraktsioonide esindajad. Peale ühe juhatuse liikme äraminekut on tehtud avalik konkurss. Loodan, et muutused ei stardi tulevikus, vaid on juba otsustatud ja töös.