Ott Kiivikas - pidevalt jackpot'i jahil

Mulgimaalt pärit Ott on regulaarseid jõusaalitreeninguid teinud 15aastasest peale. “Minu ettekujutus mehest oli selline, et mehel peavad olema lihased,” põhjendab ta oma huvi Äripäeva ajakirja Gentleman mai numbris. Nii saigi temast Viljandi raskejõustikuklubi Power liige. “Hääldasime seda pover, mitte pauer, sest ega me toona inglise keelest midagi ei teadnud,” meenutab Ott muiates. Võhiklikkus inglise keeles ei seganud aga poveri-mehi võistlustel käimast. Oma esimesele jõuproovile saadeti 1993. aastal ka 15aastane Ott.

“Ma polnud kunagi varem ühelgi kulturismivõistlusel käinud, välja arvatud üks videokassetilt mustvalgelt nähtud võistlus, kust nägin, mida seal üldse tegema peab,” mäletab ta. Liiga hästi tema debüüt just ei läinud: viie võistleja seas saavutas Ott neljanda koha. Ajas edasi rutates võib öelda, et tippsportlasest Oti tippaasta jõudis kätte alles mullu, mil ta tuli esimest korda Euroopa meistriks. Varasemast oli Otil ette näidata kolm EMi hõbedat ja üks pronks. Kuid tõele au andes polegi kulturism selline ala, kus head tulemused saaksid kiiresti tulla - kulturism vajab aastatepikkust tööd ning nii polegi midagi imestada, et tipptulemusi saavutavad pigem 35-aastased ja vanemadki võistlejad.

Enesekindlus hakkas lumepallina kasvama

Kuid tagasi algusesse. Hoolimata sellest, et edu laskis end oodata, Ott käega ei löönud. Küllap mängis siin rolli ka tema iseloom: pühendumine ja asjade väga korralikult tegemise soov on talle omased olnud lapsest peale. “Keskpärane tulemus mind ei rahulda. Isegi kui tuba koristan, teen väga korralikult,” rõhutab Ott. 

Ka suur ports enesekindlust on Otile omane, kuid see pole alati nii olnud. “Algul on küllap kõigil enesekindlus väike, nii ka minul. Kuid unistasin suurelt. Oma esimesse treeningpäevikusse kirjutasin 1993. aastal ühe eesmärgina: Mister Universe 2003. Ja ma võistlesin sel võistlusel! Nii et unistused on mul olnud kogu aeg silme ees ja seega sain aru, et pean nende ellu viimiseks aina tegutsema - treenima, võistlustel osalema. Kusjuures ega mul kohe võidud ei tulnud, ma olin ikka tükk aega tagumise otsa vend,” nendib Ott, kes lisaks tippsportlase karjäärile on aastaid ka treeneriametit pidanud. 

Küsimusele, kas pidev viimaste hulka jäämine motivatsiooni ei tapnud, vastab Ott kindalt ei. Ta toob näite, miks kohe pjedestaali kõrgeimatele astmetele jõudmine ei pruugi hea olla. “Kui oleme viinud talendikad noored võistlustele, kus nad on kohe võitnud, siis ütlen ausalt: see on hullem variant kui see, kus alguses kaotad ja alles siis hakkab tasapisi paremini minema. Sa hindad võitu hoopis teistmoodi! Kus need, kes kohe võidu saanud, kolme-nelja aasta pärast on,” küsib ta ja vastab ise: tippspordis neid enam pole, sest nende motivatsioon jätkata on madalam. 

Vastupidavamad on kindlasti need, kellele kohe pole võidujoovastust kogeda antud. Ott ise on siinkohal hea näide: nagu öeldud, sai tema kuldmedali kaela alles mullu, oma 16. Euroopa meistrivõistlustel. “See on nagu ootamatult sülle kukkunud pärandusega: sa ei oskagi sellega midagi mõistlikku peale hakata. Aga kui oled pidanud algusest peale tööd rabama ja saavutad siis tulemuse, oskad seda hoopis teistmoodi hinnata ja tulemus on püsiv,” leiab ta. Ka enesekindlus hakkab ajaga kasvama: Ott leiab, et kui võtad midagi ette ja see õnnestub, siis toidab õnnestumine enesekindlust - nagu lumepall hakkaks veerema.

Mida võiks peale hakata 15 miljoniga?

Kui pärandus ja suur raha juba jutuks tulid, siis kuidas Oti elu muutuks, kui ühel päeval saabuks näiteks 15-miljoni eurone lotovõit? Ott jääb mõtlikuks ja asub asja üle arutlema. “Kuna ma olen oma tegevuses suhteliselt vaba - ma ei pea kellast kellani tööl käima, kohtun inimestega, kellega tahan kohtuda, võtan ette äriprojekte, mis tunduvad mulle huvitavad - siis emotsionaalse vabaduse mõttes ei muutuks minu jaoks midagi. Küll aga peaksin natuke mõtlema, kuhu investeerida - see poleks üldse lihtne ülesanne, sest 15 miljonit eurot on piisavalt suur raha, et sellega midagi suurt ära teha. Nii et see oleks väljakutse,” arutleb Ott, kes tegelikult mängib lotot väga harva. 

“Ma saan hasarti elust endast palju rohkem, mul pole seda vaja tekitada kas kaardi- või lotomänguga. Ma võistlen pidevalt ja ootan, kas nüüd tuleb võit või ei tule - nii et piltlikult öeldes olen jackpot’i lähedal päris tihti,” räägib Ott. Muide, Otil on seljataga 152 võistlust ning enda sõnul teab ta maailmas vaid ühte meest, kes on veel rohkematel võistlustel osalenud. 

Väärt kogemusi, mis tippspordist saadud, oleks patt ainult kulturismi- ja fitnessiõpilastele edasi anda. Ott võttiski asja suuremalt kätte ja asutas 2016. aasta lõpus tervise- ja motivatsioonikoolitusi pakkuva firma Ott Kiivikase Koolitused. Ettevõtetes koolitamas käies räägibki Ott lugusid oma elukogemusest, mitte juhtimisraamatutest. Muide, ärimaailm polnud koolitusfirmat looma hakates talle võõras: selles vallas sai ta käe valgeks juba 1990. aastate lõpul, mil koos Arnold Tokkoga toidulisandite müügifirmat Robocop vedama hakkas.

Raudse distsipliinita ei saa

“Kuna sport nõuab tugevat režiimi ja kasvatab distsipliini, siis saab selle kaasa võtta ka teise valdkonda, näiteks ärisse,” leiab Ott. Palun väga - hea näide distsipliinist on kasvõi Oti ööpäevane režiim. Ta tõuseb iga päev enam-vähem kindlal ajal, hommikul poole kaheksa paiku, olles maganud 7-8 tundi. “See on hädavajalik, et jõuaksin kõik asjad päeval ära teha, vastasel juhul ei suudaks ma nii mitmel rindel tegutseda. Paljude inimeste viga ongi selles, et neil puudub päevarežiim,” kinnitab Ott. 

“Nii et kuigi ma olen iseenda tööandja ja võiksin endale öelda, et täna magan poole päevani, siis ma ei tee seda - mul on ju kindlad kohustused! Vabadus ei tähenda laisklemist ja mitte midagi tegemist. Vabadus tähendab oma aja veel paremini planeerimist ja seeläbi veel rohkemate asjade ärategemist,” rõhutab Ott. 

Tema hinnangul pole ettevõtjaks olemine lihtne, kuid spordis on emotsionaalsel tasandil veel raskem. “Olles 18 aastat olnud ettevõtja, võin öelda, et planeerima peab nii spordis kui ka äris, kuigi kuklatunne on samuti oluline. Äris ehk olulisemgi,” leiab Ott ja tal on kohe varnast võtta näide spordist. “Olen 24 aastat päevikut pidanud. Valdavalt on seal kirjas treeningute detailid, aga ka elulised juhtumised, sh võistlused. Kuid ma ei kopeeri võistlusteks ette valmistades ühtegi eelmist võistlust üks-ühele, kuigi päeviku andmed võimaldaksid seda teha. Ükskõik kui edukas mingi asi ka kunagi oli, siis tulevikus tuleb ikka midagi teistmoodi teha. Nii et praegu opereerin suuresti oma sisetunde peal. Õpi kuulama oma keha ja mõtteid!”, soovitab Ott ka teistele ning rõhutab, et kindlasti tuleb ette sedagi, et keegi su sisetunde põhjal tehtud otsused maha laidab, kuid sellest ei tuleks end oma tegudes mõjutada lasta. 

Lisaks on tema meelest oluline konkreetsete eesmärkide seadmine nii spordis kui ka elus. Ta toob näite 1993-1994. aastail nähtud ajakirjaartiklist, kus Soome tippkulturistil Eino Akkilal oli terve tuba karikaid täis. “Mõtlesin, et tahan ka kunagi sellist tuba, mis on karikaid täis. Ma unistasin sellest ja selline tuba on mul täna olemas,” selgitab Ott oma kogemuse najal, et eesmärgid peavad olema konkreetselt sõnastatud ja visualiseeritud. “Võiks olla rikas või võiks minna hästi on eesmärgina liiga ebamäärased,” rõhutab ta. 

Üks Ott, palju ameteid

Kõigi Oti rollide üleslugemiseks ühe käe sõrmedest ei piisa: tippsportlane, treener, Robocopi üks omanikke, koolitusfirma juht ja koolitaja, Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu president, isa. Kõik need rollid - või nagu ta ise eelistab öelda - valdkonnad, sest roll oleks nagu midagi kätteõpitut - pakuvad Otile emotsionaalset rahuldust. 

Selleks, et kõigega perfektselt toime tulla - sest üle jala tegemine ei tule ju kõne alla - vähendas Ott koormust Robocopis, et jõuaks kulturismi liidu uutel alustel üles ehitada. “Kulturism on Eestis üks kõige kiiremini kasvavaid spordialasid harrastajate mõttes ja see omakorda kasvatab juurde võistlejaid. Kuigi olin 20 aastat tagasi liidu loomise juures, vajab liit kui spordiorganisatsioon nüüd hoopis teistsugust juhtimist, struktuuri ja meeskonda, et seda ala arendada,” kirjeldab Ott. Tema lähiaja tähtsamate tegemiste seas on ka järgmisel aastal Tallinnas toimuvate fitnessi maailmameistrivõistluste korraldamine, et tuua Eesti 100. sünnipäeval meile koju kätte maailma fitnessi paremik. 

Robocopis, kus Ott koos äripartner Arnold Tokkoga on ligi kaks kümnendit õlg õla kõrval tegutsenud, polnud aga eelmisel aasta lõpus sugugi roosilised ajad. “Kui kaks omanikku püüavad juhtida, siis ei tule sellest head asja. Meil polnud ühtset visiooni ja selgeid reegleid, millest kinni pidada. Leian, et juhtida saab ikkagi ainult üks inimene, aga meil oli 18 aastat kaks tegevjuhti,” nendib ta, imestades tagantjärele, kuidas see üldse nii kaua toimida sai. 

Tegevusvaldkonnad olid meestel küll erinevad - Ott tegeles müügiga, Arnold poodide, sh e-poe visuaaliga, kuid otsustamisõigus oli mõlemal ja juhtimisprotsessis osalesid samuti mõlemad. Möödunud aasta lõpus aga otsustati palgata ettevõttele uus tegevjuht, kelleks sai Robocopi senine müügi- ja turundusjuht Eleri Õismaa. 

“Ma ei sekku nii palju otsustamisesse kui varem, käin lihtsalt kaks korda kuus kohal, et asjadega kursis olla. Praegu läheb hästi. Kui mulluse aasta lõpetasime 20%-lise käibe langusega, siis tänavu I kvartalis saime 25% käibekasvu, seejuures väiksema kulubaasi juures. See on selge näide, et aasta lõpus tehtud otsus näitab, et liigume õiges suunas. Lisaks andis see meile kui omanikele tegutsemisvabaduse: igapäevaselt tööl me enam ei pea käima,” kirjeldab Ott ja lisab muiates, et miks nad tegevjuhi palkamise otsuseni küll varem ei jõudnud. “Aga eks me olime harjunud kahekesi toimetama ja ei tulnud selle pealegi, et võiks ka teistmoodi,” analüüsib ta.