Sester: mind on korduvalt mujale kutsutud

Sester räägib intervjuus ettevõtjate poolsest survestamisest ja sellest, mis tundega ta ministri kohalt lahkub.

Ettevõtjate Toomas Lumani ja Jüri Käo sõnul oli teiega võimatu mingit arutelu pidada, kuna te ei pidavat neid absoluutselt kuulama. Milline on teie versioon teie vahelisest suhtlusest?

Ma tean mõlemat ettevõtjat väga hästi ja olen nendega suhelnud rohkem kui üks kord, ka pärast neid väljaütlemisi. Tegelikult on meil täiesti normaalne suhe ja ma usun, et kõik, kes mind rohkem teavad, teavad ka seda, et suhtlen inimestega pigem rohkem kui vähem. Ka ettevõtjatega. Mitmed ettevõtjad on viimase paari aasta jooksul mulle öelnud, et võrreldes varasemate aastatega nad saavad alles nüüd üle rahandusministri kabineti läve tulla.

Ka selle viimase kriitikaperioodi jooksul on mulle ühe ettevõtlusorganisatsiooni poolt öeldud, et see oli nende teadlik valik. Mõeldi strateegiliselt, kas võtta fookusesse valitsus ja rääkida valitsuspoliitikast – mis on ju õige, sest ei viida ju ellu Pomerantsi, Sesteri või Jüri Ratase poliitikat, vaid valitsuse oma. Aga siis leiti, et mugavam ja parem on fokusseerida persoonile. Eks seda tuleb aktsepteerida ja arvan, et nad on selles ka edukad olnud. Poliitikuna pean arvestame erinevate poolte erinevaid arvamusi.

Ehk siis see mis toimus, oli strateegiline survestamine?

Jah, ja seda on nad ise ka tunnistanud. Selles ei ole midagi ebatavalist. Viimati näiteks Rootsis, kus valitsus ütles, et teevad pangamaksu, aga Nordea teatas selle peale, et viivad sellisel juhul oma peakontori riigist välja. Valitsus võttis siis otsuse tagasi. Ükski maks, mis tõuseb, ei meeldi mitte kellelegi. Keegi ei ütle mitte kunagi ühegi maksu kohta, et vot see on üks tore asi.

Ma ei mäleta, et varem oleks olnud ettevõtjad nii tugevalt valitsuse otsuste vastu. Millest nii suur vastuolu tuli?

Seda oli ette aimata. Vähemalt selle sajandi jooksul pole tehtud nii võimast tööjõumaksu vähendamise reformi nagu saab olema järgmisel aastal. See, kui tulumaksuvaba miinimum tõuseb 500 euro peale, pole mitte selle valitsuse, vaid ka üldse lähiaastate suurim reform. Selle hind on riigi eelarvele 150 miljonit eurot. Ehk teisisõnu – madalama ja keskmise sissetulekuga inimestele jääb nüüd 150 miljonit eurot rohkem kätte.

Selle katteks on tulnud arutelu alla teised maksud. Tahame tööjõumaksude alandamist kanda üle tarbimisse. Kuna see reform jäi muude maksumuudatustega erinevasse perioodi, oli ka ettevõtjate hääl sellevõrra kõvem.

Maksupakett on küll kolme erakonna kompromiss, aga milline oleks olnud teie isiklik ideaalne maksupakett?

Suundumus tööjõumakse alandada ja maksustada pigem tarbimist on mõistlik. Ka edaspidi tuleks tööjõumakse alandada. Võime arutleda nii sotsiaalmaksu kui ka tulumaksu langetamise teemal, mis aitavad tööjõumaksude langemisele kaasa. Kuid see, et me otsustasime tõsta maksuvaba tulu taset neil, kel king enim pigistab, oli õige.

Novembris tehti koalitsiooni läbirääkimistel palju ettepanekuid. Partnerid tõid lauale ka klassikalise astmelise tulumaksu ja ettevõtlustulumaksu. Sel hetkel tõi IRL tööjõumaksude alandamise kompenseerimiseks lauale ka käibemaksu tõusu, aga erinevatel põhjustel selles kokkuleppele ei jõutud ja tuli teha kompromiss. Kui meil on olnud võimalik maksu ära jätta või vähendada, siis me oleme sellesse võimalusse ka klammerdunud. Hea näide on autode keskkonnalõiv, mille me jätsime ära nii pea, kui nägime, et riigieelarvesse tekkis selleks rohkem hapnikku. Ka pankadega rääkisime ja leppisime kokku hoopis avansilise tulumaksu, mitte pangamaksu, mis oli plaanis novembris. Oleme töötanud osapoolte ja huvigruppidega intensiivselt.

Eelmisele valitsusele heideti ette dogmades kinni olemist ja stagnatsiooni, sellele valitsusele liigset hüplikust. Te olite mõlemas valitsuses – kumb variant parem on?

Öeldakse ju, et poliitikas on halvad ja halvemad valikud. Seda seepärast, et alati kui teed mingi sammu, tundub kellelegi teisele, et võinuks teha hoopis teisiti. See on paratamatu. Poliitikas on oluline endale defineerida, miks sa oled poliitikasse tulnud, mida sa tahad ära teha ning milliseid kompromisse oled valmis tegema, et viia oma eesmärgid täide.

Eestis on viimasel ajal palju räägitud riigieelarve struktuursest tasakaalust. Ma arvan, et Eesti inimesed on seda väljendit kogu Euroopa peale kõige rohkem kasutanud – paljudes riikides isegi ei teata, mida see tähendab. Müts maha opositsiooni ees, kes on jätnud ühiskonnas mulje, et me satume nüüd suurde võlakoormusesse, et me lapselapsed maksavad elu lõpuni tagasi võlgu, mida praegune valitsus tekitab ja et me viime aegade hämaruseni eelarve defitsiiti. See on spinn-doktorite poolt välja mõeldud jutt.

Tegelikult on paindlik struktuurne tasakaal väga mõistlik, sest see tähendab seda, et aastate lõikes peab olema eelarve tasakaalus ja vahepeal saab minna miinusesse vaid siis, kui on eelmistel aastatel kogunenud ülejääki. See on võimalus, mitte kohustus! Praeguseni pole meil olnud isegi seadusega võimalik struktuurset ülejääki kasutada. Nüüdseks on seaduseelnõu, mis seda vajadusel teha lubaks, menetluses ja isegi pärast selle vastu võtmist oleme üks Euroopa rangeima eelarvepoliitikaga riike edasi.

Praeguseks on kokku lepitud, et panditulumaksu ei tule ja selle asemel täpsustatakse seadust sedasi, et maksuametil oleks kergem tuvastada olukordi, kus ettevõtted viivad maksuvabalt kasumit riigist välja. Kumba varianti te eelistate – seaduse täpsustamist või panditulumaksu originaalkujul?

Panditulumaks oleks olnud kindlasti veelgi jõulisem ja konkreetsem, aga kindlasti see sõnastus, mis nüüd tuleb, annab ka kõikidele osapooltele selguse, millised on käitumisreeglid.

Praegune seadus jätab eriti suure tõlgendamisruumi?

Jah, maksuhaldur peaks ühe juhtumi kaupa liikuma, aga see on maksumaksja raha väga ebaefektiivne kasutamine. Võime ka iga toitlustuskoha kassa äärde ühe maksuhalduri seisma panna – see eksperiment muide on ka tehtud ja tol teisipäeval oli kassas kõikidest teistest teisipäevadest käive suurem. Aga see ei tähenda, et me peaks iga kassa äärde maksuhalduri panema. Peame tegema pingutusi selle nimel, et maksude mittemaksmine ei tekitaks kellelegi konkurentsi eelist.

Kas hetkel, kui teile riigikogus umbusaldust avaldati, teadsite juba, et te pikalt enam ministritoolil ei jätka niikuinii?

Ei teadnud. IRL esimees ütles erakonna suurkogul juba, et tahab teha üldiseid muudatusi, kuid need polnud konkreetsed. Poliitika on meeskonna mäng, üksinda pole võimalik oma mõtteid ellu viia, olenemata sellest kas oled esimees või lihtliige. Poliitikas pole nii, et on õiged ja valed ideed…

… vaid halvad ja halvemad, nagu ütlesite.

(naerab)… näiteks mõne teise partei ideed ei pruugi IRLile meeldida, aga ikka on sel parteil oma valijaskond, kellele need ideed jällegi meeldivad… meie jaoks võivad need ideed tunduda imelikud, aga kellegi jaoks on need jällegi õiged, seega… noh. Mhmh.

Oleksite tahtnud rahandusminister edasi olla?

Esiteks ma lähen ära rahuliku tundega, sest palju on ära tehtud. Sel aastal tuleb siseriiklikult ellu viia 42 erinevat õigusakti ja tegevust, mis on olnud rahandusministri vastutada, neist 37 olen enne poolaasta lõppu ära teinud. Seda suuresti seepärast, et kohe tuleb Euroopa eesistumine ja enne seda oli vaja palju ära teha. Järgmisel ministril pole nüüd vaja nendega tegeleda. Mul on südamel olnud ka tulumaksuvaba miinimumi tõus ja olen rahul, et see valitsus selles kokkuleppele jõudis. Taavi Rõivase valitsuses jõudsime selles vaid poolikule kokkuleppele väiksema rahalise mahu ja tagasimaksesüsteemina.

Olen rahul ka sellega, et suutsin ühe mädapaise lahti lõigata ehk riigiäriühingute teemaga jõuliselt tegeleda. See puudutab riigikogu liikmete nõukogudesse kuulumist, riigiettevõtete andmete avalikustamist, sponsorpoliitikat ja palju muud. Tagasi vaates võib öelda, et seda teemat me eelmises valitsuses läbi ei murdnud ja see sai ka üheks katalüsaatoriks eelmise valitsuse langemisel.

Küll aga on mul kahju sellest, et ei saa Euroopa eesistujana pangandusliidu, kapitaliturgude liidu ja erinevate maksufailide temaatikat juhtida. See oleks olnud suur väljakutse. Olen enda arvates hästi ette valmistunud Euroopa eesistumiseks. Tean kõiki Euroopas laual olevaid rahandusteemasid, tunnen isiklikult nii teisi rahandusministreid, komisjonääre kui raportööre. Oleks tahtnud selle protsessi juures olla, see oleks olnud väga huvitav. Teistpidi mul pole mingit kahtlust, et uus rahandusminister Toomas Tõniste saab sellega hakkama.

Teid kuulates jääb mulje, et kui võimalik, poleks te siiski ministriportfelli üle andnud.

See on meeskonnaotsus. See, et keegi on minister, ei sõltu kellegi individuaalsetest soovidest, vaid meeskonna omadest.

Seda küll, aga teie isiklik soov konkreetselt – jah või ei?

Ma arvan et meeskond on tugev selles koosluses mis ta on (naerab)…

See ei ole konkreetne vastus.

… ma võtan lähipäevil üle majanduskomisjoni esimehe vastutuse ja püüan seda teha parimal viisil.

Olgu. Millal te teada saite, et teid välja vahetatakse?

Ma ei oska päeva öelda, aga see ei tulnud sama ootamatult kui iga-aastane lumi Tallinnas, kus kõik on pikalt ette valmistunud, kuid ikka kui lumi maha tuleb, põrkavad autod tänavatel kokku. Erakonna juhtorganid on ju pidevas suhtluses. Arutasime neil teemadel rohkem kui üks kord ja otsused on ühised.

Kui Helir-Valdor Seeder ütles, et vahetab teid välja, siis mis ta põhjenduseks tõi?

Oleme kõiki teemasid ühiselt arutlenud. Ta on öelnud ka seda, et IRL juhtivpoliitikute pink võiks olla pikem ja see on mõistlik. Siin ei mängi rolli ühe või teise inimese ambitsioon. See on meeskond.

Mul on muide natuke kahju, et selle intervjuu küsimused baseeruvad vaid sellel, miks toimus ministrivahetus, mitte sellel, mis poliitikaid ellu viiakse. Ma vastan muidugi kõikidele küsimustele, aga ma tahaks hoopis teistest asjadest rääkida. Näiteks sellest, et kohe on tulemas ainulaadne ettevõtluskonto, mida pole varem olnud ja mis on nullbürokraatia…

Sellest on Äripäev kirjutanud.

Just, aga sellised teemad peaksid olema olulised. Me peame nii poliitikutena, kui terves ühiskonnas aru saama, et mis on koalitsiooni eesmärk ja mida ajab üks või teine erakond, ka IRL. Aga jätkame, pole probleemi! (naerab)

On kuulda olnud sahinaid, et teised erakonnad on teile lähenenud.

Tahate küsida, kas mulle on tehtud ettepanekuid minna teise erakonda?

Jah.

On tehtud ettepanekuid. Muidugi on! Mitmeid kordi, otse ja kaude.

Aga?

Kuulge, IRL on mu oma laps. Muidugi on tehtud ettepanekuid, aga ma olen alati naernud vastu, et no leiate ka inimese, kellele sellist ettepanekut teha. Siin pole isegi midagi mõelda ja arutleda. Samas on natuke imelik vaadata, kui diametraalselt vahetatakse maailmavaadet ja juhtivad keskerakondlased on läinud juhtivateks reformierakondlasteks. Või siiski ei ole tegemist erinevate maailmavaadetega? Enne seda on rääkinud astmelisest tulumaksust, nüüd aga ajavad Reformierakonna juttu. No kes need sellised on – Boroditšid, Vilja Savisaared, Ain Seppikud. Vot siin tekib küsimus, et mis juhtunud on. Aga noh, ju siis on järgmisel hommikul inimestel teistsugune mõte pähe tulnud.

Peavad olema väärtused, millele oled kindel. Võib-olla ongi üks IRLi probleem olnud see, et me ei kaaguta oma väärtustest ja tehtud tööst koguaeg. Minu jaoks on IRLi ideed ja ka inimesed, kes neid ideid kannavad, fantastilised.

.