Norrakad ehitavad vee all hõljuvaid tunneleid

Lääne-Norras asuv teelõik E39 on 1100 kilomeetrit pikk ning seda läbiv auto peab seitset teele jäävat fjordi ületama praamiga. See ei pruugi aga igavesti niimoodi jääda. Võimalik, et juba 2035. aastaks on praamisõidust saanud minevik ning selle asemel sukelduvad autod 30 meetri sügavusele allveetunnelisse ehk ujuvatesse torusildadesse, mis on kaitstud nii tuule, lainete, hoovuste kui ka isegi allveelaevaga kokkupõrkamise eest.

Norra lääneranniku fjordid on tohutu suured. Osa neist on kuni 1,3 kilomeetrit sügavad ja kuus kilomeetrit laiad. Kui norrakad soovivad neid tulevikus ilma praami abita ületada, siis peavad nad kasutama ebatraditsioonilisi tehnilisi lahendusi. Sestap on insenerid võtnud nõuks konstrueerida nn ujuktorutunneli, mis on saanud nimeks SFTB (submerged floating tube bridge) ehk otsetõlkes sukeldatud ujuktorusild.

Erinevalt tavatunneist ei puurita sedalaadi tunnelit mitte merepõhja, vaid neid hoitakse umbes 30 meetri sügavusel vee all ujuvana. Tunnelid ühendatakse kas veepinnal hulpivate pontoonidega või ankurdatakse trossidega mitmesaja meetri sügavuse fjordipõhja külge. Kummagi sõidusuuna jaoks on üks toru, kus võib sõita kiirusega kuni 110 kilomeetrit tunnis.

Ilusat vaadet ei rikuta

Ujuval torutunnelil on mitu eelist. Esiteks ei ole selle ehitamine sama kallis ja keerukas kui traditsioonilise tunneli rajamine. Teiseks saab niisuguse ujuktunneli edukalt peita veepinna alla, nii et tugipostid, mida kasutatakse näiteks tavaliste rippsildade puhul, ei ulatu veest kõrgele välja ega riku vaadet Norra maailmakuulsale loodusele.

Kui praamisõit näiteks üle Björnafjordi asendatakse ujuva torutunneliga, võtab fjordi ületamine praeguse 40 minuti asemel aega mõne minuti. Kui ujuktunnelid saadaksid tulevikus Vestlandeti seitsme fjordi praamid pensionile, kestaks reis Norra riigimaanteede ameti sõnul praeguse 21 tunni asemel ainult 11 tundi. Tänu sellele võib veoautoga kaubaveo hind sellel marsruudil olla 2050. aastal poole väiksem kui praegu. Ujuktunnelite ehitamine koos maapealsete teede remondiga läheks maksma ligikaudu 340 miljardit Norra krooni ehk 36 miljardit eurot.

Insenerid on ujuktunnelitest unistanud aastasadu. Sellest hoolimata ei ole keegi söandanud kavandada neid sellises mahus nagu nüüd norrakad. Torutunnelid kujunevad mitme kilomeetri pikkusteks ning need peavad vähemalt saja aasta vältel trotsima tuule, lainte ja merehoovuste survet.

Allveelaevast pole ohtu

Tehnilise konsultatsiooni firma DNV GL töötas välja arvutisimulatsiooni sellest, mis juhtuks, kui Norra mereväe 59meetrine ja 1150tonnine allveelaev sõidaks torutunnelisse sisse kiirusega 20 sõlme ehk 37 km/h. Arvutused näitavad, et kuigi allveelaev suruks ujuktunneli 80 sentimeetri paksuse seina 2,2 meetrit sissepoole, peaks see vastu, ehkki saaks kriimustada. Tunnelitorud oleksid äärmiselt tugevad, sest need valmistatakse armeeritud betoonist, see tähendab, et betoonis on tugevduseks terasvõred.

Ujuvate torutunnelite variandid on joonestuslaual mujalgi maailmas. Unistustes valmivad veelgi suuremad torusillad kui need, mida plaanitakse fjordidesse. Norra riigimaanteede amet ja insenerifirma COWI on uurinud võimalust konstrueerida 100kilomeetrine torutunnel üle Iiri mere: seda mööda võiks hakata liikuma kuni 1000kilomeetrise tunnikiirusega sõitev magnethõljukrong, mille sõiduaeg piirduks vaid kümne minutiga. Lisaks leidub juba neidki, kes unistavad tuhandete kilomeetrite pikkusest transatlantilisest torusillast, mis toimetaks reisijaid Euroopast Ameerika idarannikule.

Pikemalt loe ujuktunnelitest juuli Imelisest Teadusest.