Õppelaen toob ikka riskivabalt miljoneid

Õppelaenu intressi tasutakse tavapäraselt sügisel, kui algab uus kooliaasta. Ka uued laenud vormistatakse just septembris. Neid õppureid, kes panka laenu küsima lähevad, on aga aasta-aastalt üha vähem.

Käsikäes õppelaenude koguarvu langusega kahaneb ka laenude kogujääk. Kui näiteks 2011. aasta suvel oli sääraste laenude jääk kokku 215 miljonit, siis tänavu juunis vaid 102 miljonit eurot. Järgmise aasta samal ajal on laenujääk ilmselt juba üksnes kaheksakohaline summa.

Kui perioodil 2010–2015 võttis õppelaenu keskmiselt 13% õppuritest, kel selleks õigus, siis näiteks 2015/2016. aastal vaid 6%, seisab haridus- ja teadusministeeriumi seletuskirjas eelnõule, mis jätab õppelaenu piirmäära ka tänavu varasemate aastate tasemele.

Uute laenude väljastamine on samuti languses. Värskeimad andmed 2016/2017. õppeaastal väljastatud laenude kohta pärinevad aprillist – naljakuu lõpu seisuga oli uusi laene võetud 5,5 miljoni euro eest, mis on koguni miljon eurot ehk 15% vähem kui aasta varem samal perioodil.

Ülempiir on madal

Miks õppelaenu vastu vähe huvi tuntakse? Üks põhjus ongi see, et laenusumma on püsinud juba mitu aastat samal tasemel: ühes õppeaastas saab laenu võtta 1920 euro eest. Nagu juba mainitud, jääb see samale tasemele ka tänavu.

Nii õppurid ise kui ka kommertspangad arvasid, et laenusummat peaks tõstma. Üliõpilaskondade liit pani ette suurendada määra 2311 euroni, kuna tarbijahinnaindeks on muutunud. Muide, tarbimiskulude suurenemisele viidates soovitas summat suurendada ka rahandusministeerium – nemad soovitasid piiri tõsta küll vaid 80 euro jagu, 2000 euroni.

Pangad olid eri meelt – Swedbank arvas, et summa tuleks jätta muutmata, SEB aga tegi ettepaneku tõsta maksimumpiir koguni 3200 euroni. Haridusministeerium otsustas siiski, et summat pole tarvis muuta, kuna õppimine on tasuta, õppetoetused on suurenenud ning õppurite tulevikukohustusi pole mõtet suurendada.

Parem arusaam rahaasjadest

Huvi vähenemise taga mängib lisaks õppetoetuste ja stipendiumite uuele korrale ka see, et inimesed on finantsasjadest teadlikumad ega võta tarbetuid kohustusi, kui kulusid on võimalik katta kuidagi teisiti. Pangad panevad seda õppuritele ka südamele.

„Õppelaenu tasub võtta, kui laenu kasutamise eesmärgid on hästi läbi mõeldud,“ ütles SEB pressiteate vahendusel panga eraklientide äriarendusjuht Evelin Tammearu, kes rõhutas, et laenu saab võtta ka osadena õppeaasta keskel. Ta pani ka laenutaotlejatele südamele, et need hindaks oma vajadusi ning ka seda, kas tullakse toime laenuintressi tasumisega juba õpingute ajal.

Ta tõi välja, et aasta-aastalt on teadlikkus ja vastutustundlikkus õppelaenust kui finantskohustusest tudengite seas kasvanud. „Tavaliselt ei taotleta õppelaenu, kui selleks tegelik vajadus puudub,“ rääkis SEB eraklientide äriarendusjuht.

Nimelt ilmnes noorte seas tehtud tänavusest SEB uuringust, et 64% vastanutest kattis oma igapäevakulutusi regulaarse töötasu arvel ja üksnes 2% vajavad igapäevakulutuste tasumiseks õppelaenu. "Raha kogumine on enamuse noorte jaoks eesmärgipärane tegevus - 75% noortest säästab osa igakuisest sissetulekust," rääkis Tammearu.

Ka Swedbanki eraisikute panganduse divisjoni juht Kaie Metsla meenutas pressiteate vahendusel, et õppelaen on finantskohustus, mille võtmine tuleb hoolikalt läbi kaaluda. „Laenusumma peab vastama reaalsele vajadusele, seega tasub läbi mõelda, milliseid kulusid on plaanis laenu abil katta,“ rõhutas ta.

Swedbanki erakliendi väikefinantseerimise osakonna valdkonnajuht Triin Jalakas lisas, et inimeste vastutustundlikkus ongi tegelikult suurenenud – enne laenamist mõeldakse hoolikalt läbi, miks ja kuidas laenu võtta.

"Õppelaenu vajatakse järjest vähem, sest eestlaste majanduslik seis on aasta-aastalt paremaks muutunud ning järjest rohkem inimesi leiab ise vahendid oma õpingute finantseerimiseks," märkis Jalakas.

Üha tihemini käiakse õpingute kõrvalt ka tööl. Niisiis eelistavadki õppurid pigem oma kulutusi ratsionaalsemalt planeerida ning katta õpingutega kaotud kulud kas töötasust või vanematelt ja sugulastelt saadud toetusest, ehk ka õppetoetustest ja stipendiumitest, märkis haridusministeerium.

Intress iidne igand

Ka laenuintress on päris kopsakas – 5% – ning püsinud ühesugune tublisti üle kümne aasta. Tegelikult on asi keerulisem – seaduses on kirjas, et intress tuleb 12 kuu euribor pluss 2 protsenti, ent mitte vähem kui 5%. Kui see annab tulemuseks suurema summa, tasub 5% ületava osa riik.

Omamoodi näitab seegi erisus süsteemi arhailisust, kuna viimati oleks sellise valemiga arvutatud intress olnud miinimumist kõrgem ehk nõudnud riigilt lisakulu 2008. aastal, kui euribor oli 4 protsendi kandis.

Muide, intressi tuleb laenult hakata maksma juba õpingute ajal. Põhiosa tagasimakse algab siiski alles siis, kui haridustee käidud.

Õppelaenu kõrge intress on pälvinud ka poliitikute tähelepanu. Märtsi lõpus rääkis toonane rahandusminister Sven Sester Äripäevale, et tahab intressi tuua mõistlikule tasemele. Praegu käibki haridus- ja teadusministeeriumis õppelaenu ning ka intresside analüüs, mis peaks tulemusi tooma veel tänavu.

Toonane rahandusminister tõi aga praeguse madala intressikeskkonna kõrval välja teisegi põhjuse, miks intressi allapoole võiks tuua. „Intress peaks minu arvates olema madalam kui 5 protsenti, sest laenu taga on riigi garantii,"  rääkis Sester märtsis.

Just riigi antud tagatis on praeguse õppelaenude süsteemi kõige üllatavam külg. Laenu annavad kommertspangad – kuna intress ja maht on fikseeritud, siis konkurents sisuliselt puudub –, garantii annab aga riik, mis pangale laenukahju korvab, kui makseraskused tekivad.

Nagu kohustuste puhul ikka, on ka õppelaenu vormistades vaja inimeselt tagatist – enamasti on selleks käendajad, harvem kinnisvara. Kui laen panga jaoks hapuks läheb ja riik selle üle võtab, hakkabki haridusministeerium summat ka neilt välja nõudma. Kuni kõik on hästi, teenib iga-aastast intressi aga kommertspank. Riigigarantii tõttu on see sisuliselt riskivaba kasum.

Ehkki laenude populaarsus ning seega ka saadav tulu on aasta-aastalt languses, on teenitav kasum siiski üpris kopsakas. Intressi tasutakse kord aastas laenujäägi pealt – tavapäraselt sügisel, kui algab üks aasta. Kuna kõigi 46 415 laenu jääk oli juuni lõpus veidi üle 102 miljoni euro, potsatab pankadele sügisel umbes 5 miljonit eurot riskivaba tulu.

Mis õppelaenuga edasi saab, on praegu haridus- ja teadusministeeriumis analüüsimisel. "Arutelu õppelaenusüsteemi muutmise üle kestab ja kindlat plaani, mida või kuidas muuta, veel ei ole. Konkreetsem plaan peaks valmima aasta lõpuks," ütles ministeeriumi pressiesindaja.

Riigilt tuleb pidevalt natuke

Nagu arvata võib, on sarnaselt muudele laenudele ka õppelaenuturu suurim tegija Swedbank. Juuni lõpus oli nende õppelaenude jääk 65,1 miljonit eurot ehk peaaegu kaks kolmandiku kõikidest laenudest.

Kõikidel õppelaenudel on riigigarantii, mis täitmisele pööratakse, kui laenuvõtjal probleemid tekivad. Mõistagi ei päästa see kunagist õppurit tagasimaksest, ent pangal on igal juhul kindlus olemas, et laenusumma tuleb tagasi.

Teatud inimeste eest maksab riik aga ka õppelaenu intressi: inimene ei pea laenu tagasi maksma ega intressi tasuma, kui ta on kuni kolmeaastase lapse vanem, viibi ajateenistuses või on residentuuris olev arst. Täielikult võtab riik üle sügava puudega last hooldava vanema laenu. Kohustus kustub iseenesest, kui inimene sureb või muutub täielikult töövõimetuks, ent ka siis on pangal õigus riigilt laenusumma koos intressidega tagasi nõuda.

Näiteks Swedbank sai juunikuus nende ühiskonnagruppide eest riigilt 17 600 eurot intressitulu – lõviosa lapsehoolduspuhkusel olijate eest, veidi üle tuhande euro ka ajateenijate ning arst-residentide eest.

Mahu poolest teisel kohal on SEB, kus õppelaenude jääk oli juuni lõpus 33,6 miljonit eurot. SEBle maksis riik intresse 32 300 eurot, ent seda kogu teise kvartali peale kokku. Ka siin oli ülekaalukalt suurim osakaal pisilaste vanematel.

Lisaks kahele hiiule on riigil leping õppelaenu andmiseks veel Nordea ja Danske pankadega. Nende mahud on juba suurusjärgu võrra väiksemad, näiteks Nordeas oli laenujääk juuni lõpul 1,1 miljonit eurot. Nii Nordeale kui Danskele tuli riigil intresse hüvitada vaid paarisaja euro eest.