Kas 28 eraldi süsteemi või üks ühine?

Viimatisel Euroopa rahandusministrite kohtumisel Tallinnas tõdeti digituru maksustamise küsimuses, et kiire toimiv lahendus on parem kui ideaalvariant määramatus tulevikus. Jõuti arusaamani, et midagi tuleb ette võtta, aga kas me teame ka, mida teha?

Rahandusministrite arutelu oli vajalik poliitiline sisend ja riikideülene konsensus on meile tugev poliitiline mandaat, et digituru maksulahenduste otsimisega edasi minna.

Euroopa Liidus juba käib protsess tolliliidu digitaliseerimise suunas, et ühtlustada maksude maksmine, tähtaeg on seatud aastasse 2020. Samasugune katsumus on ka digituru maksustamine – kas teha seda 28 eri viisil või Euroopa Liidus ühiselt. See on tähtis väljakutse.

Aga ühtki liikmesriiki ei saa ju takistada omaenda maksukorda välja töötamast?

Ma vaataks seda teise nurga alt: meie siht on kiiresti jõuda liiduülese konsensuseni, et minna maksukorra väljatöötamisega edasi. Loomulikult saab iga liikmesriik eraldi enda süsteemi kehtestada.

Aga 28 erinevat maksukorda teevad Euroopa Liidu ühisturu ainult rohmakamaks ja keerukamaks. Üks ühine maksukord teeb meid globaalsel tasandil tugevamaks. Mõistagi on igal liikmesriigil oma eripärad.

Isegi kui jõuame kokkuleppele, et maksu peab maksma tulu teenitud asukohas, siis ikkagi jääb küsimus: milliste tegevuste või väärtuste eest me maksu nõudma hakkame?

Just sellele küsimusele tulebki vastus leida! Seda otsitakse mitte ainult Euroopa Liidus, vaid terves maailmas.

Digitaalse majandusega kerkivad esile ka uut sorti ärimudelid – mõned neist põhinevad jagamisel, mõned tehingutega seotud teenustel, osa kasutajate väärindatud informatsiooni müümisel.

Harjumuspärase maksusüsteemi järgi ei saagi alati kindlaks teha, mis on lisandväärtus, kuidas see väärtus tekib, kellel on õigus seda väärtust maksustada.