Lemendik: naabri taskusse vaatamine on meil kaugele arenenud

„See on jälle nagu seadus seaduse pärast. Milline lisandväärtus siin on? Krediidiasutused nagunii selgitavad välja tegeliku kasusaaja, rahapesu andmebüroo nagunii tegeleb sellega,“ kommenteeris Lemendik täna riigikogus vastu võetud seadust, mille järgi tuleb firmadel äriregistris tegelikud kasusaajad avalikustada.

Ka Lemendiku firma üks omanik on peidetud. Pakenditootja Metaprindi omanikeringi kuulub kaks ettevõtet: Toystor ja MRT Invest. Kui esimese juhatuse- ja omanikereal seisab Lemendiku nimi, siis MRT Investis on juhatuses Rein Kruuse, kuid omanik on Nordea panga esindajakonto varjus, aastaid varem oli osalus advokaat Taivo Ruusi nimel. Küsimusele, miks näiteks Lemendikku MRT Investi osanikuna ei näe, on tal vastus olemas.

Vaba valik

„Noh … Ütleme, et see on inimeste vaba valik. Kes soovib ennast avalikult afišeerida … Eesti on suhteliselt väike riik. Kõik on kellegagi koolivennad, sugulased või naabrid. Enamus suudab infot tulusaaja kohta võtta mõistlikult, aga leidub inimesi, kes võivad seda ära kasutada,“ vastas ta, viidates, et avalik info suurimate dividendi- või pangasaldode omanike kohta võib olla väga ohtlik.

„Mu Hollandi partner küsis kord, et kas kõik on siin riigis korras, sest see info on mugav spikker kriminaalsele elemendile. Võta aga ajaleht lahti ja vaata, kelle lapsed ära varastada. Meil võetakse asju kohati väga sinisilmselt,“ selgitas ta.

On oletatud, et Lemendik on Metaprindi sajaprotsendiline omanik. Miks siis ei ole avalik, et panga esindajakonto varjus on Lemendik? Lemendik puhkeb esmalt naerma. „Ma olen täiesti vabalt näha. Registrist on selgelt näha, et olen omanik. See Nordea panga … Seal on tegelikult üldse teine inimene,“ lausus Lemendik naeruselt. „Ajate mind kellegi teisega segamini siis.“

Oleneb valdkonnast

Lemendikule ei ole ettevõtjana üldiselt oluline, kas ta teab äri ajades alati tegelikku kasusaajat. Oluliseks muutub see talle juhul, kui valdkond, millega tegeletakse, on eetiliselt kõrgendatud tähelepanu all, näiteks keskendub meditsiinile.

„Kui sellega tegelev inimene on käitunud seadusevastaselt, siis võiks see info olla oluline, aga kui keegi laob müüri, siis mind väga ei vaeva paranoia, et kes omab ehitusfirmat, mis laokompleksi ehitab,“ lausus Lemendik ja lisas, et siis on esikohal, et töid teeks firma korralikult ja saaks nendega ühele poole õigel ajal.

Kas õiged kasusaajad äriregistrisse kirja lähevad, sõltub osapoolte motiividest. Kui algusest peale on eesmärk äri tegelikku kasusaajat mitte näidata, siis ilmselgelt on võimalik kasutada juristide abi või viia ahel rahvusvaheliselt nii pikaks, et seda leida on suhteliselt võimatu,“ lausus Lemendik.

Naabri tasku

Väikses riigis nagu Eesti on naabri taskusse vaatamine Lemendiku arvates üsna kaugele arenenud. Mujal Euroopas registrid üldiselt ei ole nii avalikud, tõdes ta, kuigi oskas välja tuua vähemalt ühe näite, mille kohta on Eestis keeruline infot saada.

Seega võiks Eesti küllaltki avatud registritega minna sammu võrra kaugemale. „On naljakas vastuolu. Tegelikke kasusaajaid soovitakse avalikustada, samas autoregister on kinnine. Hooneregister on põhimõtteliselt avalik – kõik võivad vaadata, palju kellelgi maid ja maju on, aga autode kohta valitseb tohutu salastatus. Võiks olla ühtne poliitika, teeme kõik asjad võrdselt läbipaistvaks,“ rääkis Lemendik.

„Võiks vaadata, kellel mis auto on. See annaks sissetuleku näitajana selgemat infot kui mõni muu register. Ühte teemat võetakse väga lõpuni, aga teist, mis on üsna elementaarne, võiks ka vaadata,“ ütles ta.