Ossinovski: kopp on ees

Jevgeni Ossinovski selgitab esmaspäeval eetrisse jõudvas Äripäeva raadiosaates „Minister külas“, miks tal on alkoholiaktsiisi debatist kõrini, ent miks ta endiselt usub, et on kõike õigesti teinud. Samuti räägib ta sellest, kas ta on kümne aasta pärast peeglisse vaadates oma otsustega rahul ning mida peavad sotsid tegema selleks, et rekordmadalast reitingust välja tulla.

Eelmise aasta veebruaris andsite Äripäevale intervjuu, mille pealkirjaks sai: „Ossinovski vastab kurjale kriitikale“. Praegu saaksime täpselt samasuguse vestluse maha pidada, ainult et kui aasta tagasi kritiseeriti teid peamiselt kogu valitsuse otsuste pärast tegeleda rohkem väiksepalgaliste inimeste kui ettevõtjatega, siis nüüd tuleb kriitika otse teie kui isiku vastu. Olla aasta aega pidevalt kriitika all – küsime otse maakeeli, kas kopp pole ees? 

Vastab tõele, et alkoholiteemalist väitlust on Eesti ühiskonnas tegelikult peetud 2015. aasta septembrist, kui ma terviseministriks sain ja alkoholireklaami piiranguid sotsiaalministeerium pakkus. Eks nüüd erinevates ringides on seda teemat jälle tõstatatud ja midagi väga uut selles teemakäsitluses ei ole. Nii kriitika- kui ka kaitseargumendid on endiselt sarnased. Kui vastata küsimusele, kas kopp on ees – on küll.

Tegelikult on see teema nii läbi ja lõhki läbi ära vaieldud. Otsused on tehtud, alkoholiaktsiisi prognoosis on rahandusministeerium eksinud ja seda me ka tunnistame. Loomulikult on valitsus aktsiiside alalaekumise olukorras teinud juba ka korrektuure. Olen seda meelt, et tulenevalt veast, mis tehtud on, tuleb ka järgmise aasta aktsiisitõus ära jätta ja sellega on tegelikult teema end ammendanud. Alkoholireklaami muudatused ja piirangud jõustuvad 1. juunil. Ka alkoholipoliitika on juba esimesi positiivseid mõjusid näidanud – alkoholisurmasid oli eelmisel aastal ligi 50 tükki vähem kui aasta tagasi, alkoholist põhjustatud kuritegevust oli ligi 20% vähem. Päris mõjud tulevad alles mitme aasta pärast.

Paraku viimase aasta jooksul tundub, et Eesti Vabariigi põletavaim probleem on see, kui palju maksab poes viin. Eesti sajanda aasta juubeli ajal on hea mõelda selle peale, kas see ikka päriselt ka nii on. Tegelikult ei ole. Oleks aeg hakata arutama päriselt nendel teemadel, mis olulised on.

Kuidas see siis nii juhtus, et te end niimoodi kahvlisse ajasite? Praegu jääte ju peksupoisiks teie. 

See ei ole see kahvel, siin on küsimus riigimehelikkusest. 

Teistel on seda liiga vähe?

On mõned otsused, mis on lühikeses plaanis ebapopulaarsed ja mille positiivsed mõjud ilmnevad aastate pärast. Kõik poliitikud teavad, et aastate pärast ilmnevate positiivsete muutuste eest ei öelda sulle kunagi aitäh. Näiteks kui viie aasta pärast on alkoholisurmasid kaks korda vähem ja säästame 200-300 inimelu aastas... noh, ei ütle mulle ka siis keegi selle eest aitäh.

Selge on see, et kui teema on lühikeses plaanis ebapopulaarne, ei taha seda keegi ka näppida. Mina… Ma arvan, et kui asi on õige, kui sel on tõenduspõhi all ja kui on otsustatud, et seda ka tehakse, siis tuleb seda otsust ka kaitsta.

IRL ja nende rahandusminister, kes on vastutav tegelikult alkoholiaktsiisipoliitika eest, on pugenud varju. Nii eelmine kui praegune rahandusminister.

Mina arvan, et, et valitsus on teinud laias laastus õigeid otsuseid, suund on olnud õige. Teatud kohtades eksitud, seda tuleb tunnistada. Siis tulebki korrektuure teha, nagu me praegu oleme ka teinud. Aga põhimõtteliselt pugeda peitu ja öelda, et tead, mina polnudki seal ausalt öeldes laua taga, kui neid otsuseid tehti ja see oli see oli hoopis kellegi teise ettepanek, mis tuli jumal teab, kust – vot sellist asja ma väga väärikaks ei pea. 

Aga kuidas selle tule alt nüüd välja tulla, valimised on ju juba silmapiiril?

Käib võitlus avaliku huvi ja rahva tervise ning siis teiselt poolt väga võimsa alkoholiäri vahel. Kaitsta selles olukorras avalikku hüve ei ole lihtne. Sotsiaalministeeriumis tegeleb selle teemaga kaks ametnikku, Tervise Arengu Instituudis veel paar inimest ja ka kolmandas sektoris on mõned, kes takka toetavad. Teisel pool on jällegi mitmed Eesti juhtivad PR-firmad ja juhtivad advokaadibürood, kellele makstakse sadu tuhandeid eurosid selleks, et pidada riigi vastu kampaaniat.

Kas seda sama ütlete ka oma erakonnale, et „no oligi raske“? Kõige värskemate uuringute järgi on teie erakonna toetusprotsent praegu 8.

Kahtlemata on see olukord erakonna jaoks murettekitav. Me oleme teinud õiget asja, kuid me ei ole seda teinud üksinda. Oleme tegelikult tuginenud Eesti parimatele teadusekspertiisidele selles küsimuses. Kõik spetsialistid noogutavad, kiidavad ja ütlevad, et see on üks väheseid tõeliselt tõenduspõhise poliitika näiteid…

Teadlaste hääled saate, aga kuidas ülejäänutega on?

…loomulikult on see erakonna jaoks keeruline olukord, kuhu me oleme sattunud. Eks see otsus oli põhimõtteliselt juba mõnda aega tagasi tehtud, et sotsiaaldemokraadid peavad rohkem tegelema nende teemadega, mis on meie põhiväärtustega otseselt seotud. Oleme seda oma valijaile lubanud ja seda me tegelikult oleme ka teinud. Oleme taganud võrdsed võimalused, tegelenud vaesuse vähendamisega – need on asjad, milles oleme juba suuri edusamme saavutanud, kuid kus veel väga palju tööd on ees.

Alkoholikakluse või -trolli varjus pole nendele teemadele tegelikult piisavalt valgust üle jäänud. Eks me pea endalt küsima, kuidas oma poliitikat sellisel viisil ajada, et ka teised teemad rohkem tähelepanu saaksid.

Millise strateegiaga te valmistele vastu lähete? Kergitage natuke saladuseloort.

Ei kergita.

Ei taha kaarte veel avada?

Erakonnasisesed strateegiad on eeskätt ikka erakonna liikmetele arutamiseks ja otsustamiseks ja kui need otsused on tehtud, küll siis kindlasti kuuleb neist ka avalikkus.

Ühesõnaga, te olete kindel selles, et erakonna sees on teil toetus tugev. 

Jaa, on ikka, jah. Me oleme kõik täiesti ühte meelt selles, mida me teeme. Me usume, et teeme õiget asja. Loomulikult on hetkel erakonnas madalseis, selles pole mingit kahtlust. Hannes Hanso väljendas otse, et meid on selles küsimuses nurka mängitud, nagu me oleksime meeletud viinavastased fanaatikud, kes käivad ja peksavad viinapudeleid puruks. 

Mida me ju ei ole. Vabadus alkoholi tarbida ja ennast ka surnuks juua on Eestis olnud ja jääb ka edaspidi. Nagu ka vabadus osta endale alkoholi sealt, kust seda osta tahad. Aga selge on see, et mainekujunduslikult on olukord pöördunud meie vastu ja eks meil on ka teatud plaan, kuidas sellest välja tulla.

Nimetasite Hannes Hansot – tema on üks, kes teie seljataga ei ole. Kas Rainer Vakra on teie seljataga?

On ikka. Erakonnas laiemalt ei ole seda arutelu, kas peaks kurssi muutma. Erakonnas ei ole kindlasti mingisugust meeletut arutelu sellel teemal, et kas peaks juhatusele uut mandaati andma. Juhatuse mandaat, sealhulgas minu mandaat, on eelmisel suvel antud kaheks aastaks ehk siis valimistele viimiseks. Täna ei näe, et juhivahetus päevakorda tekiks, aga loomulikult saab seda erakond otsustada. 

Päevaleht kirjutas, et Maris Jesse olevat inimene, keda soovitakse teie asemel erakonna juhi kohal näha.

Need on nende sahinad, ma tean, kust need tulevad ja need ei tule mitte sotsiaaldemokraatlikust erakonnast.

Kust need siis tulevad?

Ühe teise erakonna büroost.

Tundub, et järgmiste valimistega valitsusse sotsid enam ei saa. Kuidas teile mineviku peale mõeldes riigikogu reamehe töö meeldis?

Esiteks, valimisteni on aasta aega ja Eesti poliitiline maastik on hetkel suhteliselt dünaamiline. Ütleme siis niimoodi, et minu tunne on, et mitte kõik tänastest parlamendierakondadest järgmisse parlamenti ei saa. Ja kindlasti on küsimus selles, et milline saab olema nende häälte jaotus, kes parlamenti jäävad. 

Nagu öeldud, sotsiaaldemokraatidel on täna selgelt maineline madalseis, mis väljendub ka toetuses. Kui küsida inimestelt, et kas te toetate sotsiaaldemokraate, siis nad natuke mõtlevad, mida sotsid teinud on. „Ahah, nad viinaga on tegelenud,“ mõtlevad nad siis. „Viin ei ole mulle väga oluline, seega ma ei näe mingit põhjust neid toetada.“

Nii et selles mõttes ei ole mitte küsimus selles, et inimesed ei toeta sotsiaaldemokraatlikke põhiväärtusi. Aga sellel kuul, kui küsitletakse, on teemana üleval ainult see, kas alkoholiaktsiisi laekus nii- või naapalju, siis me ei ole andnud nendele inimestele, kes muidu meid toetavad, põhjust öelda, et oleme tegelenud neile oluliste küsimusega.

Tegelikult tegeleme inimeste jaoks oluliste asjadega küll, olgu selleks regionaalse ebavõrdsuse vähendamine või laste vaesuse vastane võitlus, kus on tegelikult meeletult suuri edusamme tehtud. Aga nagu öeldud, meie jaoks on lähikuude küsimus selles, kuidas neid teemasid rohkem fookusesse tuua. 

Mis teie sisetunne ütleb, mitu erakonda pärast järgmisi valimisi riigikogus on?

Ma arvan, et viis. Aga kui küsida, et kes siis välja jääb, siis seda ma täna ei ütle.

Keegi teine pole teile seda nõu andnud, et alkoholipoliitika võib kehvasti välja kukkuda?

Muidugi on seda nõu mulle antud. Nagu ma ütlesin, olen võib-olla on üks ajakohatu poliitik. Kui ma tulin poliitikasse ja veel enam siis, kui mind erakonna esimeheks valiti, ütlesin nii endale kui ka teistele, et ma ei taha olla selles olukorras, kus ma kümme aastat hiljem vaatan peeglisse ja mõtlen sellele, et mul oli võimalus ja mandaat viia Eesti ühiskonna jaoks olulisi muutusi ellu, aga mingil põhjusel jätsin selle võimaluse kasutamata. Ütlesin, et teen kõik endast oleneva, nii hästi kui ma oskan, et inimeste tervist kaitsta. 

Isegi kui see võib teie enda poliitilise karjääri nii-öelda ohvriks tuua?

No loomulikult erakonna esimehena ei vastuta ma mitte ainult oma poliitilise karjääri eest. Mina ei ole poliitikasse tulnud selleks, et siin terve elu mõnusasti saada palka. Ma olen tulnud poliitikasse selleks, et teha ära Eesti tuleviku jaoks olulised otsused.

Pean tunnistama, et ma võin olla oma seatud eesmärkidega rahul. Näiteks on erinevate sammude tulemusena Eestist saamas TOP 5 laste heaoluga riike Euroopas. See on täiesti fenomenaalne saavutus, mida üks meiesugune riik on teinud.

On selge, et erakonna esimehena vastutan oma erakonna eest laiemalt. Selleks, et häid väärtusi edasi kanda, tuleb saada rahva mandaat ja selleks on vaja teha valimistel hea tulemus. Tänane olukord on keeruline ja see on sotsidele andnud õppetunde. 

Milliseid õppetunde?

See, et väga lihtsasti võib sattuda olukorda, kuhu keegi sattuda ei taha. Ja et need, kes on sinuga koos otsuseid teinud, võivad ühiskonna reaktsioone nähes väga kiiresti su kõrvalt kaduda.

Kumb see siis on – õppetund liigsest enesekindlusest või poliitilisest kahepalgelisusest?

Ma arvan, et see on meie jaoks õppetund sellest, kuidas mõni partner muidu kiidab, aga kui hakkab avalik mudaloopimine, siis hoiab eemale. Tänagi olen saanud kümneid kirju, et ma ajan nende arvates õiget asja, kuid neil pole kahjuks seda häält, mis on vastastel. 

Samuti on õppetunniks, et kuigi me oleme peaaegu maksimaalselt oma programmi valitsuses olles täitnud, ei ole neist mitte midagi kuulda. Kahtlemata pole avalikkusel ja ka meedial huvi kajastada teemasid, kus pole vastaseid. Keegi ei kirjuta pikka ülevaadet sellest, kuidas viimase nelja aastaga on laste heaolu hüppeliselt kasvanud.

Kui asi puutub poliitikasse, siis kes on need inimesed, kelle nõu te kuulda võtate, kuulate ja küsite?

Loomulikult on erakonna poliitikute nii-öelda tuumikministri delegatsioon eeskätt inimesed, aga kindlasti ka riigikogu fraktsioon. Samuti erinevaid inimesi erakonnas, kes on mingi teema spetsialistid või pika poliitilise kogemusega. Väljastpoolt poliitikat kuulan abikaasat, kes ütleb tihti kõige ausamalt, kuidas asjad on.

Kas tema on see, kes ütles, et tuleb võtta jalge alla tee alkoholiaktsiisiga?

Ei, loomulikult tervikuna ta toetab seda, kuid ta on hoiatanud küll, et alahindame riske.

Millise kaotuse puhul riigikogu valimistel olete nõus võtma vastutuse ja astuma tagasi?

Ma seda kindlasti ette ei ütle, aga on selge, et kui erakond teeb järgmistel valimistel halva tulemuse, siis tuleb järgmisele esimehele võimalus anda.

Kas riigikokku jääksite?

Eks seda siis räägib.

Mis need alternatiivid oleksid? Ütlesite, et pole poliitikasse tulnud raha teenima.

Jah, ma ei arva, et mind näeb Eesti poliitikas isegi kümne aasta pärast. Mul ei ole alternatiivplaani, mida ma siis kohe edasi teeks. Kindlasti on mul mõtteid ja tahet. Olen öelnud, et ühel hetkel lähen doktorantuuri. Eks aeg näitab, mida doktorantuurile lisaks teen, kui poliitikast ära lähen.