Mahejäätise sünnile aitas kaasa taaskasutus

Rask rõhutab, et just töökogemus mittetulundusühingus andis talle julguse alustada oma äriga. „Minu ema on jurist, isa ka. Vanaisa ja vend samuti,“ räägib Rask. „Mis te arvate, mida ma läksin pärast kooli õppima? Loomulikult õigusteadust.“

Pärast ülikooli lõpetamist asus ta tööle Hansapanka, kuhu kord astus sisse Heateo Sihtasutuse looja Artur Taevere. „Ta rääkis, kuidas sellised ettevõtmised toimivad, ja ma otsustasin, et tahan kunagi ka mõnes sellises osaleda. Taevere viis mind kokku Erik Sikuga, nad rääkisid mulle silmade särades, et Eestis tuleks asutada taaskasutuskeskus - samasugune, nagu on Soomes ja teistes Euroopa riikides.“

Algusest saati tugev pärituul

Toona teenisid nad umbes 100 000 krooni ehk 6400 eurot kuus ning töö käis nii, et inimestelt võeti asjad vastu, neist umbes 30% läks müüki, ülejäänud 70% aga jõudis lõplikult prügimäele. „Leppisime prügiveofirmaga kokku, et nad viivad meie prügi väga soodsatel tingimustel ära,“ lisab Rask.

Tema sõnul pole sellises äris mõttekas vanu asju parandada ega lappida. „Kui võtta vana tool või raadio ja see ära remontida, peab lõpphinnale liitma tööjõu hinna,“ selgitab ta. „See kruvib hinna üles. Kes sellist asja ostab? Kasutatud asjade ostjad on väga hinnatundlikud. Nende jaoks on vahe, kas asi maksab 20 või 22 krooni. Sellepärast oli meie tööpõhimõte üksnes sorteerimine.“

aasta kevadel käivitati saneerimisprogramm. „Tunnistasime, et meie probleemide põhjuseks said juhtimisvead, kuid majandusmudel töötas,“ jätkab Rask. „Saneerimisprogrammi vastuvõtmise tingimuseks oli, et me leiame tegevjuhi. Tegime seda ja meil vedas väga - meiega liitus väga hea spetsialist Katriin Jüriska. Tal on äriline mõtlemine, ta oskab viia läbi häid turunduskampaaniaid, juhib inimesi täpselt. Ja meie organisatsiooni suhtus Katriin nagu oma lapsukesse. Ta on olnud Uuskasutuskeskuse eesotsas nüüd juba 9 aastat.“

Edu võti asjade ringluses

Raski sõnul on enamiku teise ringi poodide suurim probleem see, et kaup ei vaheldu. Aga kui kaup ei vaheldu, siis kaovad kliendid. „Meil on iga päev väljas uus kaup. Kui asi müüakse ära, pannakse asemele kohe uus,“ kirjeldab Rask. „Kui ei müüda, võtame müügist ära ja paneme välja mõne muu asja. See paneb ka kliendi mõtlema, et kui ta täna mingit asja ära ei ostnud, ei pruugi seda homme enam olla.“

Kuigi see taaskasutusäri läks edukalt ja toimis ladusalt, saabus krahh. Praegu, tagantjärele, oskab Rask ka seda tagasilööki analüüsida.

„Kahe aasta jooksul oli meie kuukäive 100 000 krooni, mis oli korralik raha. Olime iga kuu plussis,“ räägib Rask. Siis aga otsustasid nad laieneda. „Arvestasime, et kui suurendame ruumide pinda kolm korda, on ka saadav tulu kolm korda suurem. Lisaks avanes võimalus vahetada vana ja kole ruum millegi korralikuma vastu.“

Nii kolisidki nad 2007. aasta kevadel Uus-Sadama tänavale uutesse ruumidesse - pind suurenes 4-5 korda, 1500 ruutmeetrile. See omakorda tähendas ruutmeetri üüritasu kolmekordset tõusu. „Seega tuli välja, et meie kulutused ruumidele kasvasid 12 korda, ja et oli vaja ka rohkem inimesi, et uut hoonet hallata, siis kasvasid kaks korda ja tööjõukulud,“ selgitab Rask. „Paraku kasvas aga tulu suurenenud mahtude arvel kõigest kaks korda.“

Laienemine tõi krahhi

Kuigi nad taipasid peagi, et kulutusi katta ei suuda, oli üürileping oli koostatud nii, et neil ei olnud kolme aasta jooksul võimalik sellest taganeda. „Tekitasime poole aastaga 5 miljonit krooni võlgu,“ meenutab Rask. „Pank andis laenu, leidsime erainvestorid, kes laenasid meile 3 miljonit krooni. Lõppkokkuvõttes andsime 2008. aasta alguses sisse pankrotiavalduse.

2009. aasta kevadel käivitati saneerimisprogramm. „Tunnistasime, et meie probleemide põhjuseks said juhtimisvead, kuid majandusmudel töötas,“ jätkab Rask. „Saneerimisprogrammi vastuvõtmise tingimuseks oli, et me leiame tegevjuhi. Tegime seda ja meil vedas väga - meiega liitus väga hea spetsialist Katriin Jüriska. Tal on äriline mõtlemine, ta oskab viia läbi häid turunduskampaaniaid, juhib inimesi täpselt. Ja meie organisatsiooni suhtus Katriin nagu oma lapsukesse. Ta on olnud Uuskasutuskeskuse eesotsas nüüd juba 9 aastat.“

Raski sõnul olid nad võimelised tegevjuhile korralikku palka maksma vaid seetõttu, et olid alles jätnud müügipunkti Paide tänavas. „See töötas isegi veel siis, kui me olime juba uutes ruumides, ja andis seejuures jätkuvalt kasumit.“

Nii suutsid nad aastatel 2009 kuni 2013 maksta investoritele tagasi 60% võlgadest ning 2014. aastast hakkas organisatsioon laienema. Praegu on Uuskasutuskeskusel eri linnades kokku 11 müügipunkti, keskus teenib head kasumit ja täidab talle pandud sotsiaalset missiooni.

Uuskasutusest maheärisse

Uuskasutuskeskus oli Raski esimene ettevõtluskogemus, mis andis talle oma sõnul julguse luua uus äri. „Mulle meeldis väga see, mida Priit Mikelsaaar suutis kaheksa aastaga teha oma Biomarketiga,“ selgitab ta. „Selgus, et meil on temaga sarnased väärtushinnangud, kuid erinev kompetents: mina tegelesin pangas turunduse ja personalijuhtimisega, aga Priidu tugevad küljed olid majandus ja finantsid. Sobisime teineteisega ühistegevuseks suurepäraselt.“

Nii otsustatigi, et tuleb teha koos midagi mahedat. „Hakkasime arutama, mis see võiks olla. Selgitasime välja, et 18% Eesti põllumajandusmaast on mahe, kuid kauplustes on Eesti mahetooteid erakordselt vähe,“ jätkab Rask. „Riik maksab mahetootjatest talupidajatele dotatsiooni, kuid ei maksa seda mitte kauplustes müümise eest, vaid tootmismahtude pealt. Neil ei ole erilist motivatsiooni saata oma piima kauplustesse müüki. Nad müüvad seda tavalisse piimakombinaati, kus mahepiim segatakse tavalise piimaga. Talupidajaid rahuldab see täiesti.“

Nii hakkasid Rask ja Mikelsaar mõtlema, millist mahetoodet nad võiksid valmistada. Eestis piima on, mune on, koort on, marju on. See tähendab, et suurem osa jäätisekomponente on meie maal olemas. Suhkrut ei ole, kuid seda annab näiteks kusagilt Brasiiliast sisse tuua. Ja nad jõudsidki järeldusele, et just jäätisest võib saada see toode, mida valmistada.

Nende plaan oli hakata asjaga tegelema hobi korras, põhitöö kõrvalt, kuid lõpuks kasvas sellest välja äri. 6. märtsil 2012 asutasidki nad La Muu, detsembris aga tõid Biomarketisse esimese jäätisepartii.

Üheksa kuud toote sünnini

Firma asutamisest esimese tootepartiini kulunud üheksa kuu jooksul töötasid Rask ja Mikelsaar toodet välja: käisid Itaalias, et hankida jäätise käsitsi valmistamise seadmeid, rentisid Koplis keldriruumid, töötasid välja jäätiseretsepte ja viisid läbi degusteerimisi.

Kogu sügis kulus omakorda litsentsi hankimisele. „Pidime koostama enesekontrolliplaani ja kooskõlastama selle terviseametiga. Novembris oli kõik valmis, detsembris alustasime müügiga. Alguses tegime Priiduga jäätist ise. Tegelesime sellega peaaegu iga päev.“

Tellimusi oli rohkem, kui nad kahekesi jõudsid toota. Jaanuari keskel kirjutasid nad Facebookis, et võtavad aja maha, sest ei jõua kahekesi nii palju toota ning hakkasid inimesi otsima. „Võtsime tööle tootmisjuhi, ja märtsis hakkasid mahud kasvama. Praegu toodame 1500 ühikut päevas.“ Esimesel tegevusaastal, 2013, oli nende käive 5000eurose kahjumi juures 192 000 eurot.

Aastail 2013-2016 oli La Muu jäätisega plussis, kuid 2014 ostsid nad Viru Keskuse kolmandal korrusel kohviku, mis märgatavalt käivet suurendas: 2016. aastal 804 000 eurot. Tegelikult osutus see projekt kahjumlikuks.

„Viru Keskuse külastajad tahtsid, et me mitte lihtsalt ei müüks jäätist, vaid pakuksime ka toitlustamist. Sündisid ärilõunad jms, kuid see ei tasunud ära. Meie fookus nihkus jäätisetootmiselt sedavõrd eemale, et jätkamisel ei olnud enam mõtet,“ meenutab Rask. Seepärast tõmbasid nad 2016. aastal otsad kokku ja kirjutasid kohvikust tekkinud 100 000 eurot kahjumit korstnasse. Lõppkokkuvõttes jäi kogu firma miinusesse - 2016. aasta kahjum oli 19 000 eurot.

Mullused raskused

Ka eelmisel aastal ei läinud kõik ladusalt. Plaan oli hakata eksportima ning sihtturuks valiti Saksamaa. „Meile anti lootust pääseda seal kaubanduskettidesse. Investeerisime ruumide remonti, et saada üht Saksamaal müümiseks vajalikku kvaliteedisertifikaati,“ jutustab Rask.

Kõik need investeeringud läksid maksma 40 000 eurot, lisaks tuli maksta Saksamaa partnerile, kes otsis nende jaoks kliente. See lisas omakorda 20 000 eurot kulutusi.

Aga see polnud veel kõik. „Teine probleem oli, et otsustasime esimest korda viia läbi suure turunduskampaania. Aprillis panime kogu linna täis plakateid, mis reklaamisid La Muu toodangut. See läks maksma ligi 30 000 eurot,“ räägib Rask. „Mis puudutab käibe kasvu, siis seda raha me tagasi ei saanud.“

Oli veel kolmaski probleem: erakordselt kehv suvi. „Selleks, et talv üle elada, peab koguma rasva suvel, kui müük on kaks korda suurem. Kuid ilm oli halb ja kahekordset käibekasvu ei toimunud. Suve lõpuks oli raha juba otsas. See oli kriitiline hetk.“ Tuli kulutusi kärpida.

Kuid suureks abiks oli uus investor, kes uskus La Muusse ja paigutas sinna piisavalt raha. „Ei saa öelda, et meil läheks hästi, kuid tulevasse suvesse vaatame optimistlikult,“ nendb Rask.

Kui aga vaadata läinud aastale tagasi, siis peab ta suurimaks õppetunniks seda, et nad ei jaotanud suuri investeeringuid pikema aja peale. „Kõik toimus üheaegselt,“ selgtab Rask. „Nii ei tohi teha, sest paljugi ei pruugi minna plaani kohaselt. Ja veel üks viga oli see, et kui käis turunduskampaania, ei suutnud me tagada piisavas koguses kaupa. Tõime küll inimesed kauplustesse, kuid ei valmistanud piisavat hulka jäätist.“

Pärast sellest viimasest veast õppimist toodavad nad jäätist sellises koguses, et seda jätkub pooleteiseks kuuks. „Praegu meid see probleem enam ei ähvarda, kuid pole välistatud, et ähvardavad mõned muud,“ muigab Rask.