Kodakondsusetuse king pigistab

Paar aastat tagasi esinesin Euroopa Parlamendi petitsioonide komitee ees, rääkisin pensionite ja muude toetuste vabast liikumisest. Varem olin rääkinud petitsioonide komitee tööst kui kodaniku võimalusest oma hääl kuuldavaks teha vaid tudengitele Euroopa Liidu õiguse loengutes TTÜs, kus olen õppejõuna umbes kümme aastat töötanud. Yana Toomi tollal saalis polnud, ju oli tal olulisemaid asju teha.

Minu seisukohad kuulati ära ja taotlused võeti teadmiseks. Ega Euroopa Parlament neis küsimustes eriti muud teha saa kui arutelusid tõstatada, sest Euroopa Parlamendil ei ole – erinevalt riigikogust – õigusaktide eelnõude algatamise õigust.

Euroopa Liidu õiguse alusel on ka kodakondsuse küsimused iga liikmesriigi pädevuses. Välja arvatud Euroopa Liidu kodakondsust puudutavad teemad, nagu Euroopa Parlamendi valimiste korraldamine, mida pole samuti kuigi lihtne muuta. Nimelt pole Euroopa Parlamendi valimist reguleerivad sätted mitte määruses või direktiivis, vaid aluslepingutes, mis vajavad muutmiseks kõigi liikmesriikide ratifitseerimist. See tähendab, et võimalik küsimus kodakondsuseta inimestele valimisõiguse andmisest Euroopa Parlamendi valimistel on asi, mida ei saa mitte keegi Euroopas otsustada ilma Eesti parlamendi nõusolekuta.

Ebamugavad küsimused

Eelnevat teades ei ole algatus arutada petitsioonide komitees Eesti kodakondsuseta inimestele hääleõiguse andmist küsimus, mis peaks alarmeerima Eesti poliitikuid viisil, nagu see tegi. Valuline reaktsioon ja süüdistused Eesti maine kahjustamises näitab muu hulgas, et kodakondsusetus on üks neid kohti, kust king pigistab.

Kodakondsusetus on lahendamata sõlmküsimus, mis häirib meie demokraatia arendamist ning võimaldab nii heatahtlikel kui pahatahtlikel inimestel ja riikidel Eesti riigile etteheiteid teha. Yana Toom tõstatas oma valijaskonna jaoks olulisi teemasid esinduskogus, kuhu ta on valitud, ja see on tema demokraatlik õigus. Kas kodakondsusetus on terve Eesti lahendamata probleem? Me võime vaielda probleemi tõstatamise viisi või tooni üle, aga kahjuks probleem on. Sellest vaikimine ei ole lahendus.

Kodakondsus- ja lõimumispoliitika on Eestis etnilise vastandumise pantvang, osa ringrattast, mis taastoodab ebaõiglust ja vastandumist, mis omakorda hoiavad etnilisi konflikte kunstlikult ülal. Sellest ei ole mõjutatud vaid Eesti venelased, see takistab eestlaste elu ja ühiskonna arendamist. Meil on ainult see üks riik, mille kodakondsuspoliitika peaks aitama meil elada ja areneda paremaks. Selle asemel ripub see nagu kivi kaelas ega lase vabaneda nõukogudeaegsest taagast.

2014. aastal algas ülemaailmne kampaania #iBelong, mille eesmärk on kaotada maailmas kodakondsusetus kümne aastaga. Raske on ette kujutada, et Eesti suudaks veidi enam kui viie aastaga selle eesmärgi saavutada. Eriti olukorras, kus teema on Eesti riigi jaoks nii tundlik, et inimõiguskohustuste ja kriitika vältimiseks on kasutusel oma termin “määratlemata kodakondsusega isik”.

Mida koormast vabanemiseks teha?

Arutada, milline võiks olla tänapäeva vajadustele vastav kodakondsuspoliitika. Praktilisi probleeme on kahtlemata palju: lisaks suurele hulgale kodakondsuseta inimestele ja võõrriigi kodanikele, kes tegelikult ja püsivalt oma elu ainult või põhiliselt Eesti riigiga sidunud, on üha rohkem uus-sisserändajaid, nii pere või töö tõttu siia tulijaid kui ka sõjapõgenikke. Üha enam on ka inimesi, keda aitaks topeltkodakondsus, sest nende elu ja tulevik on seotud lisaks Eestile veel mõne teise riigiga. Nii tulijatel kui olijatel peaks olema selge arusaam, mis teekond viib kodakondsuseni.

Kõigi nende inimeste jaoks on vaja lahendusi, mitte iga valimiskoalitsiooni moodustamisel kõlavat refrääni, et “kodakondsuspoliitika aluspõhimõtteid ei muudeta”. Seda tööd ei tee ega saagi teha meie eest keegi teine, ei Euroopa Parlament ega äärmuslased. Toimivad ja püsivad lahendused peavad sündima meie endi vastutustundliku ja kaalutletud arutelu tulemusel. Alustamisega oleme ehk veidi hiljaks jäänud, aga parem hilja kui mitte kunagi.