Armin Karu: väsisin ja ei julgenud enam investeerida

Eelmisel neljapäeval oli 52aastase Karu viimane tööpäev Olympic Entertainment Groupi nõukogu esimehena. Mees, kes pärast müügiotsuse avalikuks tulekut on pikematest intervjuudest hoidunud, kohtus sel päeval "Pealtnägijaga".

Mis tunne see on, kui ühel päeval on sul pangakontol 136 miljonit eurot?

Selles mõttes tunnet nagu ei ole. Enam ei ole seda omaniku vastutust, ei ole seda kohustust. On natukene vabam tunne, aga kuna see on alles esimene päev, siis ma isegi ei oska sellele küsimusele praegu täpselt vastata. Võib-olla peab andma aega natukene settida sellel tundel.

Olympicu müügi uudis oli ikkagi pommuudis. Te ei ole tegelikult n-ö selgelt selgitanud, miks te oma firma maha müüsite.

Olympic on 25aastane. Esimesed paarkümmend aastat oli see ikkagi lausa oma ööune arvelt. Ei ole olnud sellist normaalset režiimi, pere on selle tõttu kannatanud, puhkerežiimi pole olnud. Ja eks väsimus tuli peale.

Ja kui veel hakkas painama ka see, et sa ei julgenud enam investeerida, sest mine tea, mis juhtub. Ja kui leidus firma, kes hindab Olympicut ja tahab seda jõuliselt edasi viia, ja kellel on finantsvahendeid ja võimalusi seda teha, siis… Tegelikult me kasvatasime selle lapse suureks, aga nüüd tuli talle anda võimalus kasvada veel suuremaks, ta peab ju edasi kasvama, ta ei saa lapseks jääda.

Olympic Entertainment Groupi müügi uudis tekitas ühtaegu elevust ja imestust ka börsifirma väikeaktsionäride seas, kelle hinnangul oli 1,9 eurot aktsia pealt kriminaalselt madal müügihind ning kes nüüd kaaluvad ostja vastu kohtusse minekut.

Noh, kui müüsime liiga madala hinnaga, siis meie saame ju kõige vähem raha, sest meil oli ju kõige suurem osalus, nii et see jutt ei vasta tegelikult tõele. Me kauplesime ikka väga hea hinna välja, sest meie aktsia keskmine hind viimase poole aasta jooksul ei ole kaugeltki mitte 1,9. Kui saime 1,9 kätte, siis see oli väga suure läbirääkimiste töö ja vaeva tulemus. Ma usun, et see oli väga hea tulemus.

Mis te arvate, mis teie alluvad ütlevad, kui ma küsin, mida nad Armin Karust nii-öelda ülemusena arvavad?

Ma ei tea, seda peab nende käest küsima. Ma ei oska isegi öelda.

Nad ütlevad, et teie alluvuses töötada ei ole nagu lille nuusutamine, et see on ikka päris keeruline.

Lille nuusutamine? Jah, aga teiselt poolt ma olen jälle kuulnud, et need inimesed, kes on Olympicus töötanud, saavad mujal tööd ilma väga pika tööintervjuuta, sest Olympicu kool on nii tugev, et kui oled juba Olympicus töötanud, siis võid tulla ka meile.

Mis see tähendab? Kuidas te koolitate neid või milline see õhkkond on Olympicus?

Töine, töine, me ei ole sellised bla-bla-blatajad. Kui on töö, siis teeme tööd. Ja loomulikult leiame ka aega, et pidada peale tööd pidu, aga eesmärgid on kõrged, ja kui nõudlik ei ole, siis nende eesmärkideni lihtsalt ei jõua.

1980ndate rahvusliku ärkamise ajal tegi Armin Karu Eestis menukat mündi- ja lipuäri. 1991. aastal augustis – samal ajal kui Eestisse sõitsid Vene tankid – sattus Karu juhuslikult abikaasa Kaiaga Ameerika Ühendriikidesse sugulaste juurde, kus kasiinoparadiis Las Vegas võlus ta esimesest hetkest.

Armin Karu: See oli see hetk, kui sa nägid, kuidas kasiinondust saab arendada, kuidas asi võiks välja näha. Sest sellel ajal ju juba olid siin esimesed mänguautomaadid, olid kinode ja kaupluste eesruumides, ja isegi vist ühe hotelli üleval korrusel oli mängulauad olemas.

See kõik oli kuidagi juhuslik siin, et lihtsalt pannakse automaadid seina äärde. Siis oli veel saepuru maas ja inimesed istusid seal oma üleriietega ja võib-olla isegi sülitasid sihvkasid maha. See oli kõik nii madalal tasemel, et oli näha, et seda saab palju paremal tasemel teha.

2000ndatel keskel tegi OEG tohutu tõusu ja 2006. aastal läks börsile. Sisuliselt algusest peale on ettevõtet juhtinud tandem, kes on nagu must ja valge koer. Kui firma üks omanik Jaan Korpusov hoidis diskreetset joont ja elas Mustamäe korteris, siis Armin Karul on soont glamuurile, talle on kuulunud mitu kopsakat jahti ja villat ning ta juhtis isegi telesarja "Mantlipärija", mille eeskujuks oli Donald Trumpi analoogiline äri-reality ja mille autoriõigused kuuluvad siiani praegusele Ühendriikide presidendile.

Mulle ei andestataks, kui ma ei küsiks selle kohta, mis värk nende jahtidega oli. Siin hiljaaegu tulid paradiisi paberid, kus selgus, et Armin Karul on kuskil Maltal registreeritud mingisugused jahid, üks oli vist 33meetrine, teine oli 23meetrine, kui ma ei eksi. Miks te neid Eestis ei registreeri?

Mina ei tea, mis soust see on. Üks jaht on olnud Malta lipu all küll, ja mitte kaks, ja see on praeguseks müüdud. Ma ostsin ettevõtte, kellel oli Maltal jaht, ja loomulikult ma sõitsin selle all edasi. Nii et nii lihtne see ongi.

Nende nn paradiisi paberite kohta. Kui palju teil on vara kuskil palmisaartel?

Ei ole põhjust ju. Meil ei ole olnud, sest Eestis on olnud võimalik tegutseda ja tulumaksuseadus on nii soodne, et pole ka põhjust hoida mingisugust offshore'i.

Nii et teil ei ole mitte kuskil mingit vara?

Meil ei ole.

Karu loodab sel suvel puhata rohkem kui varem. Ta on ligi 30 aastat harrastanud meresõitu, aga mitte kunagi pole olnud töö kõrvalt piisavalt aega, et täita ammune unistus – minna Ahto Valteri eeskujul ümbermaailmareisile. Lähiajal loodab ta ka selle ära teha. Pikemaid plaane ta hetkel ei ava, aga lubab, et äsja vabanenud 136 miljonit leiavad juba peagi kasutust mõnes uues ärinišis.

Pensionipõlve ma pidama ei kavatse jääda. Kindlasti soovin veel midagi korda saata, midagi suurt võib-olla korda saata. Mulle väga meeldib inimestele positiivseid emotsioone pakkuda ja seda tahan ma ka tulevikus teha.

Seega võime kindlad olla, et Armin Karu ei kao pildilt ära?

Arvan küll, et ma pildilt ära ei kao, kui tõesti ei juhtu kõige hullemat ja ei jää auto alla. Mine tea, elu on nii ootamatu ja ettearvamatu.

Rahutu hing juba lapsest saati

Armin Karu tõusis Eesti ärimaailma tippu ja ka avalikkuse tähelepanu alla kasiinofirma Olympic börsile viimisega. Kuna aktsia hind tegi pärast avalikku märkimist kiire tõusu, siis pälvis Karu palju positiivset tähelepanu. Nüüd, enda rajatud ettevõtet müües, sattus Karu aga eeskätt kriitika alla.

Lapsena oli Karu rahutu hingega, näiteks keskkooli lõpetamiseks pidi ta käima läbi neli kooli. Samuti üritas ta kooliajal koos sõbraga Soome põgeneda, kuid poisid jäid Viiburis Nõukogude Liidu piirivalvuritele vahele ja pidid jääma soolaputkasse neid koju tagasi viivaid vanemaid ootama. Koolis käimisele eelistas ta raha teenida.

Karu alustas ettevõtjana tegutsemist juba 1988. aastal, kui oli 23aastane. Koos Jaan Korpusoviga loodi tootmiskooperatiiv E.G.O., mis valmistas lippe ja vimpleid. Enne seda töötas Karu hilisemate pankurite Sulo Muldia ja Peeter Luige kooperatiivis Graaf, mis samuti tootis sinimustvalgeid lippe. Rahvuslik sümboolika oli taasärkamisajal kuum kaup.

Karu ja Korpusov tutvusid margi- ja mündiklubis. Tol ajal oli see klubi majanduslikult ärksate inimeste kooskäimiskoht, kus pandi alus esimestele ühistele äridele.

Kasiino sai nime esimese asukoha järgi. 1993. aastal avas uksed nende esimene mängupõrgu Pirita hotellis. Olümpiapurjespordikeskuselt laenati kasiinole ka nimi – Olympic.

Edu tiivustas ning üsna ruttu pöördusid Karu ja Korpusovi pilgud Kungla hotellile Tallinna kesklinnas. Käed löödi kinnistu omaniku ametiühingute keskliiduga, kes ei suutnud ise kuidagi oma toona veel rohket kinnisvara hallata.

Karu sai kehvas seisus Kungla hotelli soodsalt enda käsutusse tingimusel, et teeb selle korda. Majast kujunes Olympic Casino staap, külghoone allkorrusele tekkis Baltimaade suurim kasiinosaal. Olympicu kasiinokett suutis ülikiiresti oma haarmed üle Eesti ajada ja siis veelgi kaugemale.

Karu elus on olnud üks juhtum, millest meedias palju kirjutati, kuid millest ta hiljem pole ise soovinud rääkida. 1990ndate lõpul üritasid Olympicu kasiinode mänedžerina töötanud britt Martyn James Symons ja Kaido Esna organiseerida palgamõrva.

Karu on öelnud, et see sündmus pani teda elule ja inimestele teistmoodi vaatama. Ta hakkas sõprust veelgi rohkem hindama.

Autor: Kristjan Pihl, "Pealtnägija"/ETV