Ettevõtjad materdasid tööõnnetuskindlustuse maatasa

Sotsiaalministeeriumi ideed ei toeta ei väike- ja keskmiste ettevõtjate assotsiatsioon (EVEA), kaubanduskoda ega ka tööandjate keskliit.

Kaubandus-tööstuskoda saatis Riina Sikkutile tagasisideks kirja, milles teatas, et ettevõtjad tajuvad muudatust kui riigi soovi panna osa oma ülesannetest tööandjatele. Koja peadirektori Mait Paltsi allkirjaga kirjas seisab, et ettevõtjad ei toeta kohustusliku kindlustuse loomist, sest sellega kaasneb kulude kasv ja see ei täida ühte peamist eesmärki ehk ei suurenda tööandjate motivatsiooni panustada rohkem töökeskkonda. Kirjas on märgitud, et suur osa kaubanduskoja liikmetest ei toetaks ettepanekut ka juhul, kui riik vähendaks muudatustega kaasnevate kulude katmiseks sotsiaalmaksu või töötuskindlustusmakset.

Kaubanduskoja meelest ei ole erakindlustusel põhineva tööõnnetuskindlustuse ideega mõtet isegi edasi minna. Ettevõtjad pooldavad solidaarset sotsiaalkindlustussüsteemi, kuhu tööandjad panustavad sotsiaalmaksu tasumisega, seisab kirjas.

Peale selle teeb kaubanduskoda ettepaneku, et riik võiks kohustusliku kindlustuse asemel suurendada järelevalvet tööohutusnõuete täitmise üle. Paljud ettevõtjad rõhutasid, et järelevalve peaks olema riskipõhine. Samuti peavad kaubanduskoja liikmed oluliseks, et riik tegeleks ka tööandjate ja töötajate nõustamisega töökeskkonna teemadel.

Neljandana pakkus kaubanduskoda välja, et riik võiks kindlustusmaksed vabastada erisoodustusmaksust.

Tööandjate keskliidu nõunik-kommunikatsioonijuht Andres Kask sõnas, et tööõnnetuskindlustus tõstaks tööjõukulusid, mis on ettevõtjatele Eestis niigi kõrged. Tema sõnul on tööõnnetuskindlustuse väljatöötamiskavas vääriti mõistetav eeldus, justkui oleks piiratud tööandjate motivatsioon panustada töökeskkonda ja ennetada tööõnnetusi. „Rahaline kaotus igast haiguspäevast on tööandja jaoks kõige suurem ja ka riigi tehtud kulud maksab tööandja maksudena kinni. Seetõttu teeb enamik tööandjaid kõik, et töökeskkond oleks võimalikult tervislik ja tööseisakuid esineks nii vähe kui võimalik,“ sõnas Kask.

Kase sõnul kohustavad tööandjat töötervishoiu ja teiste nõuete täitmisele ka erinevad seadused ning juba praegu kulutatakse tööohutusele palju raha. Seega – kui see eeldus, justkui poleks tööandjad motiveeritud tööohutusse panustama, on peamine põhjus, miks tööõnnetuskindlustuse väljatöötamiskava üldse tegema hakati, pole plaan Kase sõnul isegi mitte aktuaalne. Aktuaalne oleks see tema sõnul siis, kui eesmärk oleks tervise-edendus, kuid praegune kava tekitab Kase sõnul selle üle ohtralt küsimusi.

Kase sõnul on tööõnnetuste vähendamisel suurem osa teha töötajal. Ta tõi esile, et tööinspektsiooni raportis "Töökeskkond 2017" märgitakse, et süü tööõnnetuste põhjustamises jaguneb töötaja ja tööandja vahel pigem pooleks. Samal ajal vastas Eesti Rakendusuuringute Keskuse Centari 2015 uuringus 85% töötavatest püsiva töövõimetusega inimestest, et tööandja on teinud piisavalt, et töökeskkond oleks ohutu ja tervislik. 77% tööga seotud püsiva töövõimetusega inimestest leidis, et oleksid saanud ise töövõimetuse tekkimise vältimiseks midagi ära teha või oleksid pidanud lihtsalt varem end ravima hakkama ning vaid 20% neist, kes on töö tõttu saanud püsiva töövõimetuse, leidsid, et tööandja oleks saanud midagi muuta. „Seega ei saa tööõnnetuskindlustus oma peamist eesmärki – tööõnnetuste vähendamist - toetada, kui sellega püütakse motiveerida tööohutust parandama vaid tööandjaid,“ selgitas Kask.

Samuti pole Kase sõnul õige eeldus, justkui tekiks tööõnnetusest rahaline kahju vaid töötajale. „Centari uuringust nähtub, et rahaline kaotus igast ajutise töövõimetuse päevast on tööandja jaoks kõige suurem. Seega peaks tööõnnetuste süsteem olema vähemalt solidaarne, et rahaline vastutus ei langeks vaid tööandjale ja hüvitis vaid töötajale,“ märkis ta.

Väljatöötamiskava järgi on praegu tööõnnetuste otsene kulu riigile või maksumaksjatele üldiselt ca 9 miljonit eurot ja konkreetsetele tööandjatele veel umbes 1,3 miljonit eurot aastas.

Kask rääkis, et tööõnnetuskindlustuse kulud tööandjale on järgmiseks aastaks prognoositud 31 miljonit eurot, millele lisanduksid teenustasudena kindlustusseltside tegevuskulud. Kindlustusseltside tegevuskulud on väljatöötamiskavatsuse kohaselt ca 28% kindlustuspreemiatest või 45% väljamakstud hüvitistest, mis teeb Kase sõnul järgmisel aastal tegevuskuludeks kuni 14 miljonit eurot. „Tekib küsimus, kuidas saab riik tööandjale garanteerida kuluneutraalsuse, kui juba kindlustusseltside tegevuskulud võivad ületada tööandja praeguseid kulutusi tööõnnetuste hüvitamisele ja suuresti kindlustusseltside määrata on ka täpne riskihindamise metoodika?“ sõnas Kask.

Väljatöötamiskavatsuses on viidatud OECD riikide hulgas läbiviidud uuringule, mille kohaselt diferentseeritud kindlustuspreemiaid kasutavates riikides oli tööõnnetuste hulk isegi suurem. „Me ei saa toetada erakindlustusel põhinevat lahendust, mille puhul ainuüksi eeldatav administreerimiskulude tase on võrdne või suurem praeguse kogukuluga,“ ütles Kask.

Tema sõnul on sotsiaalministeerium lubanud uue kindlustuse kehtestada ilma, et tööandja kulud kokkuvõttes kasvaksid. Paraku ei nähtu väljatöötamiskavatsusest, mis olemasolevas süsteemis muutub ja kust 40 miljonit eurot või rohkem ära võetakse, et võimaldada kulusid samale tasemele jätta. „Enne kui me ei näe samaaegselt tööõnnetuskindlustuse väljatöötamiskavatsusega põhjalikult planeeritud katteallikaid, pole kuluneutraalsusel tegelikku sisu,“ ütles Kask.

Ka EVEAei toeta kohustusliku tööõnnetuskindlustuse kehtestamist, kuna see ei aita kuidagi õnnetusi ennetada ning sisuliselt on tegemist tööandjate varjatud maksustamisega. Nii kirjutas EVEA volikogu liige Ille Nakurt-Murumaa Äripäevas avaldatud arvamusloos.

Nakurt-Murumaa sõnul jätab ministeerium väljatöötamiskavatsuses arvestamata, et paljude tööõnnetuste põhjus ei ole tööandja töötervishoiu- või tööohutuse nõuete eiramine, vaid töötaja hooletus, kolmandate isikute tegevus või muud asjaolud. „On ebaõiglane panna kõigile tööandjatele täiendav maksukoormus sundkindlustuse näol kui tööandja süül juhtunud tööõnnetusi toimub vaid osades sektorites või ettevõtetes,“ kirjutab ta.

EVEA näeb tööõnnetuskindlustuse idee ühe peamise puudusena ka seda, et käsitletakse ainult üht osa tööga seotud tervisekahjustustest – tööõnnetusi. „Täielikult on tähelepanuta jäetud tööga seotud haigused ja kutsehaigused. Seda ilmselt teadlikult – kuna tööga seotud haigusi diagnoositakse üsna vähe, siis jäeti see kõrvale,“ kirjutas Nakurt-Murumaa. Äripäevale teadaolevalt olla ka ametiühingud rahulolematud sellega, et kutsehaigused on jäetud kavatsusest välja.

Muudatus ei suurenda tööandjate motivatsiooni panustada senisest enam töökeskkonda. Ettevõtjad tõid välja, et paljud tööõnnetused juhtuvad seetõttu, et töötaja ei järgi tööandja poolt kehtestatud tööohutuse reegleid. Selliseid tööõnnetusi ei ole ilmselt võimalik täiendavate investeeringutega töökeskkonda vähendada. Lisaks tõid paljud ettevõtjad välja, et nad panustavad juba täna oluliselt rohkem töökeskkonda kui õigusaktidest tulenevad miinimumnõuded ette näevad ja seega kohustuslik kindlustus nende käitumist ei mõjuta.

Kulud suurenevad. Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt oleks erakindlustusel põhineva tööõnnetuskindlustuse kogukulu 2019. aastal 31 miljonit eurot. Hetkel kulub riigil ja tööandjatel tööõnnetusega seonduvate kulude hüvitamiseks ca 10 miljonit eurot. Seega suurenevad ühiskonna kulud muudatuse tagajärjel kolm korda. Kaubanduskoja liikmete tagasiside näitas, et ettevõtjad kardavad, et uue süsteemi kogukulu võib olla veelgi suurem kui 30 miljonit eurot aastas.

Paljudes valdkondades puudub vajadus tööõnnetuskindlustuse järele. Paljudes tegevusvaldkondades on töökeskkonna riskitase madal ja tööõnnetused ei ole väga levinud. Näiteks puudub kaubanduskoja hinnangul vajadus kindlustada kontoritöötajaid tööõnnetuse toimumise suhtes. Kõrgema riskitasemega sektorites on kojale teadaolevalt hulgaliselt ettevõtteid sõlminud vabatahtlikult kindlustuslepingu, et maandada riske seoses tööõnnetustega. Riik ei pea ettevõtjate otsustusvabadust piirama ja sundima peale kohustuslikku kindlustust.

Suureneb motivatsioon kasutada töölepingu asemel võlaõiguslikku lepingut. VTK kohaselt peab tööandja sõlmima kindlustuslepingu nende töötajate osas, kes teevad tööd töölepingu alusel. Kuna selle kohustusega kaasnevad kulud, mis võivad ulatuda paarisaja euroni töötaja kohta aastas, siis võib see motiveerida osasid tööandjaid kasutama senisest rohkem võlaõiguslikke lepinguid (nt käsundusleping, töövõtuleping). Selle tulemusena võib väheneda tööd tegevate inimeste kaitse.

Kohustuslik kindlustus ei välista vaidluste teket. Kohustusliku tööõnnetuskindlustuse loomise üks eesmärk on tagada töötajale tööõnnetuse tõttu tekkinud kulude lihtsam ja kiirem hüvitamine. Siinkohal juhib koda tähelepanu, et ka kohustusliku erakindlustuse puhul võivad tekkida vaidlused. Teiseks võivad vaidlused tekkida olukorras, kus töötaja teeb kaugtööd ja tööaeg on paindlik. Vaidlused võivad tekkida küsimuses, kas tervisekahjustus juhtus töö ajal või mitte. Probleeme võib tekkida ka olukorras, kus tööõnnetus juhtus väljaspool töökohta ning töötaja väidab, et pidi seal olema, kuid selle kohta puudub tööandja kirjalik korraldus. Kojale teadaolevalt on selliseid vaidluseid esinenud näiteks Saksamaal.

Muudatus võib avaldada negatiivset mõju teatud töötajatele. Eelnevalt tõi koda välja riski, et osa tööandjaid võib eelistada töölepingu asemel võlaõiguslikku lepingut, mis ei pruugi tagada töötajatele nii head kaitset kui tööleping. Lisaks suureneb risk, et tööandjad hakkavad eelistama neid töötajaid, kes on hoolsamad ja kellega kaasneb väiksem risk sattuda tööõnnetusse. Näiteks on ettevõtjad toonud välja, et kohustuslik kindlustus võib vähendada tööandjate motivatsiooni võtta tööle või hoida tööl eakamaid töötajaid.

Muudatus ei motiveeri töötajaid senisest rohkem järgima tööohutusnõudeid. Koda leiab, et töökeskkonna parandamisel ja tööõnnetuste ennetamisel on oluline roll ka töötajatel. Kohustusliku kindlustuse loomine ei suurenda aga töötajate motivatsiooni olla tööülesannete täitmisel hoolikam. Pigem võib suureneda risk tekitada tahtlikult tööõnnetus, et saada kindlustuselt hüvitist.