Kasusaajate esitamise nõue on täiesti jabur!

Oktoobri lõpuks peavad kõik Eesti äriühingud esitama äriregistrile andmed tegeliku kasusaaja kohta, olgu tegemist ühemehefirmade või suurkontsernidega. Andmete esitamata jätmine või valeandmete esitamine toob kaasa rahatrahvi kuni 32 000 eurot.

Kalda ja Papi kinnitusel on see nõue praegusel kujul mõttetu.

„Me teeme era- ja riskikapitali assotsiatsiooniga ettepanekuid, kuidas seda situatsiooni parandada. Minu ettepanek oli tegelike kasusaajate andmete kogumine äriregistris ära lõpetada, mis on meeletu bürokraatlik koormus. Sain juristilt vastuse, et seda ei saa lõpetada, kuna see on direktiiviga ette nähtud,“ rääkis Kalda.

Ühtlasi ütleb aga direktiiv Kalda sõnul seda, et neid andmeid ei tohi kasutada näiteks oma kliendi tausta uurimiseks. „Nii oled sa sunnitud andmeid esitama, aga kasutada neid keegi ei tohi. See on täiesti jabur, mis äriregistris toimub! Lihtsalt massiline bürokraatlik koormus, ilma igasuguse mõtteta,“ rääkis Kalda.

Ka Papp nõustus, et see nõue ei lahenda suures plaanis midagi. „Hoidku jumal, seal on ka tohutult suured trahvid! Kui ka neid hakatakse usinalt sisse kasseerima, siis saame mitmendat korda ajalehtede kaanele,“ märkis Papp.

Selle üle, et investor peab tegelikud kasusaajad avalikustama, ei saa spetsialistide sõnul diskuteerida. Küll aga on küsimus selles, milliseid tõendeid peab esitama, kui palju tuleb selleks vaeva näha ja kust jookseb mõistlikkuse piir. „Kas peame minema välja selleni, et siin on kohalik Microsofti äriühing ja me läheme Bill Gatesi passi koopiat küsima?“ arutles Papp.

Kalda sõnul saab mõistlikkuse printsiip paraku alguse seadusest, mis paneb majanduspolitsei uurimistöö kohustuse eraõiguslikele isikutele nagu pangad või ettevõtted. „See on minu meelest üle võlli. “Tunne oma klienti” nõue on normaalne ja see kehtis ka enne rahapesu tõkestamise seadust. Praegu on aga nii, et kui keegi sind teadlikult petab, siis on täisvastutus sinul, et sa ei uurinud lisaks mingit paberit või nüanssi,“ lausus Kalda, lisades, et politsei või maksuameti kohustust ei saa panna eraõiguslikele asutustele.

Papi kinnitusel taandub asi mõistlikkusele. „Vaene investor peab dokumendipakiga igal pool käima ja igal pool on erinevad nõudmised. Kõik, kes on aidanud välisinvestoreid siia riiki, teavad, et see on ikka uskumatu. Me ei oleks kolm aastat tagasi iialgi uskunud, et see saab niisuguseks probleemiks,“ rääkis Papp.

Papi ja Kalda sõnul on meil olnud juhtumeid, kus Eestis olevad välismaised pangad on sulgenud isikute kontod, kes on saanud sama informatsiooni alusel konto Londonis või Zürichis. „Me ütleme, et nõuded on tulnud direktiivist, kuid tean, et samad isikud on saanud avada konto mujal, kus kehtib sama direktiiv. Peaksime seaduse üle vaatama – rahapesu peab tõkestama, aga aus inimene peab saama konto avada. See läheb ikka meie oma seadusandja kapsaaeda,“ märkis Kalda.

Mõlemad tõdesid, et vinti on üle keeratud ja seda tagasi keerata on eriti Danske skandaali valguses keeruline. Sellepärast ei saa aga kogu ülejäänud majandust seisma panna. „Me peame jätkama hüüdja häält, midagi peab muutuma, et elu saaks jätkuda,“ lausus Kalda.

Papi sõnul näeb ta praktikuna kõige suuremat probleemi pangakonto avamises, mis võtab aega kuid. „Danske valguses saame muidugi aru, et regulatsiooni ja selle järgimist tuleb karmistada. Kui aga läbirääkimised on ammu allkirjad saanud, aga pangakonto ja väärtpaberikonto avamisele läheb kuid, siis see pole normaalne,“ rääkis Papp suurimast takistusest.

Kalda sõnul ei tohi teha nii, et Eestis ei saa üldse äri ajada. „Ausal ettevõtjal peab olema võimalus äri edasi teha. See on seaduste karmistamise käigus ära unustatud,“ ütles ta, lisades, et mõni Skandinaavia pank on sulgemiste ja ähvardamiste hirmus näiteks otsustanud, et Küprose firmasid üldse jutule ei võeta.

„Meil on sellest e-residentsusest ja 15 minutiga äriühingu asutamise võimalusest vähe kasu, kui välisinvestor ei saa siia tulla, sest ta ei saa väärtpaberikontot avada,“ lausus Papp.