Endine peaprokurör: Rehe peaks rääkima

Aas rääkis intervjuus veel, et panga peakontori läbikukkumine ei vähenda siinsete juhtide vastutust, samuti tuleb välja, et rahapesukaasustega kohtusse minnes kaotajaks jäänud prokuröridel võeti hoogu maha.

"Isegi selliseid kaasusi oli, kus suutsime näidata, et ülekande aluseks olevad dokumendid on võltsitud. Samas kohus leidis, et see pole piisav tõend ütlemaks, et raha pärines kuriteost. Prokuratuuris ja politseis kujunes välja pragmaatiline lähenemine," ütles Aas.

Aas oli peaprokurör aastatel 2005–2014, Danske tegevus samas ajavahemikus on praegu rahapesu kahtlusega uurimise all.

Vahet ei ole, kas on reatöötaja või panga juht, aga tuleb ära tõendada, et see inimene teadis, et raha pärines kuritegudest. Madalama ametniku seost tehinguga on lihtsalt kergem tõendada – tema vajutas nuppe, pidi kontrollima ja ütles lõpuks, et kõik on korras. Mõne üksuse või tippjuhi teadmist on raskem tõendada.

Pürgime avatud ühiskonna suunas ja kui inimestel on teatud teemade vastu õigustatud huvi nagu praegu, siis tuleks neile vastused anda. Arvan, et nad peaksid rääkima. See on teema, kus rääkimine oleks üldiselt vaikimisest positiivsem. Samas ma ei tea kõiki nende kaalutlusi vaikimiseks, seetõttu ei taha kohut mõista.

Juhid vastutavad mingil kujul alati. Võime rääkida moraalsest vastutusest, praegu tähendab see, et mõned juhid kaotasid töö.

Pank on lubanud siin teenitud kasumi ära anda, ettevõtte turuväärtus on langenud 5 miljardit eurot ja Eesti üksuse juhtide maine on kõvasti pihta saanud.

Vastutavad nii Danske emapank kui ka Eesti filiaal. Peakontor on tunnistanud, et rahapesureegleid ei järgitud Eesti üksuses. See on selgelt Eesti filiaali juhtide probleem, sest nad pidid tagama, et asi oleks Eesti seadustega kooskõlas.

Danske peakontori kohta küsiksin nii: kumb on hullem, kas see, et ka nemad suhtusid rahapesureeglitesse lõdvalt, või et nad ei teadnud, mis filiaalis toimus. Läbikukkumine on see nii või naa, kuid peakontori läbikukkumine Eesti juhtide vastutust ei vähenda.

Võib-olla mõni kardab, et jõutakse talle jälile. Rahapesijad on saanud teha, mida soovisid teha – said oma raha pestud. Nemad on selle saaga kõige suuremad võitjad.

Finantsinspektsioon oma järelepärimiste ja ettekirjutustega sekkus, see võis ka olla üks alus, miks Danske mitteresidentidega äri tegemise lõpetas aastal 2015.

Lõpuks muutus. Aastal 2015…

Ma ei tea. Mul on raske hinnata, miks see protsess nii kaua aega võttis, aga tulemuseni see viis.

Tuleb vaadata, millisel asutusel milline roll on. Rahapesujuhtumid, mis puudutasid Danske panka, olid menetluses ja üldjoontes teadsin nendest. Rahapesukahtlusega tehingute ulatus, mis sel aastal läbi meedia välja tuli, oli mulle uudis. Panga hinnangut, et enamikku mitteresidente võib hinnata kõrgema rahapesuriskiga isikuteks – seda teadmist mul ka ei olnud.

Ma ei tea, kas see näiteks finantsinspektsioonile tuleb üllatusena.

Toon võrdluse. On mingi maantee, kus juhtub õnnetusi. On riigiasutused, kes nende probleemidega tegelevad. Üks peab üles panema liiklusmärke – ütlema, kui kiiresti seal sõita tohib. Teine asutus teeb seal aeg-ajalt kontrolli ehk kas autod on korras.

Kui see näide rahapesumaailma tuua, siis esimene on finantsinspektsioon, teine on rahapesu andmebüroo, prokuratuuril on selles küllaltki väike roll. Prokuratuuri roll algab eelkõige siis, kui õnnetus on juhtunud, keegi on viga või surma saanud.

Välja oli kujunenud kohtupraktika, millised asjad on kohtukõlbulikud ja millised mitte. Mingil ajal proovisime kohtusse minna tõenditega, kus oli näha, et ülekanded on kahtlased. Isegi selliseid kaasusi oli, kus suutsime näidata, et ülekande aluseks olevad dokumendid on võltsitud. Samas kohus leidis, et see pole piisav tõend ütlemaks, et raha pärines kuriteost. Prokuratuuris ja politseis kujunes välja pragmaatiline lähenemine.

Kõige efektiivsem oli, kui õnnestus arestida vara, mis oli veel Eestis. Siis hakkasid vähid kivi alt välja tulema – küll keegi palkas advokaadi või üritati teisiti meile selgeks teha, et raha on legaalne, aga vähemalt tekkis inimene, kellega oli võimalik suhelda.

Oli ka juhtumeid, kus prokuratuur sai rahapesukahtlusest teada, aga kõik oli juhtunud aastaid varem, ühtegi eurot ega krooni polnud sellest enam alles ja ükski ettevõte ega isik Eestiga seotud polnud. Selliste kriminaalasjade kohtuperspektiiv oli väga väike.

Lihtne see ei ole ja kindlasti aja jooksul muutus see keerulisemaks poliitilistel ja administratiivsetel põhjustel. Kui peaprokuröriks sain, oli veel võimalik näiteks Peterburi asutuste, politsei või prokuratuuriga otse suhelda, kuid mingist ajast pidid kõik õigusabipalved käima läbi Moskva peaprokuratuuri. Aga kas õigusabipalveid täideti… Toimis ja toimib siiani.

Kindlasti oli juhtumeid, kus küsisime ja saime. Kuna õigusabipalved peaprokuröri laualt otseselt läbi ei käinud, seetõttu statistikat täpselt ei mäleta. Kui tavaliselt õigusabipalvete puhul enam-vähem teame, millise kuriteoga võib olla tegemist, siis paraku rahapesuasjades on rahavood läbinud mitmeid riike ja polnud aimugi, mis eelkuriteoga võib tegemist olla. Saame hakata minema tagurpidi…

Ma ei oska seda protsentuaalselt hinnata. Rahapesuga seotud probleem on, ja see ei puuduta ainult Venemaad, et õigusabipalvete puhul kobavad kõik riigid esialgu pimeduses.

Oli retoorika selline või?

Ma natuke jään hätta vastamisel. Ma ei suuda meenutada, kas rahapesuasjades oli koostöö Venemaaga oluliselt keerukam võrreldes muude kuritegudega. Samas nii kaua, kuni asjad otseselt n-ö poliitilised ei olnud, täideti vastastikku õigusabipalveid.

Konkreetsed õigusabipalved ei käinud minu juurest läbi. Seetõttu ma ei tea täpselt, mida küsiti ja vastati. Küll tean, et mingis osas venelased õigusabi küsisid.

Kui rääkida juriidiliselt, siis vastavalt Eesti ja Venemaa vahelisele õigusalasele koostööleppele nad pigem ei ole avalikud.

Kui üldiselt räägime, siis on teatud olukorrad, kui ühiskonnas on väga suur huvi ja tuleb kaaluda, kas nende avalikustamisest võiks tõusta rohkem kasu või mitte.

Toonasele koostööle prokuratuuri ja finantsinspektsiooni vahel mul otseselt midagi ette heita ei ole. Vajaka võis olla, et igaüks keskendus oma osale. Prokuratuur uuris kuriteokahtlusi, laiemat pilti näinud inspektsioon – teades, et rahapesureeglite mittejärgimine ei pruugi kohe kuritegu tähendada – ajas oma liini. Kas selle laiema teadmise viimine prokuratuuri oleks aga midagi muutnud, on tagantjärele raske hinnata.

Ma ei ütleks, et rahapesureeglid toona väga nõrgad olid. Danske teemat saab eelkõige hinnata toonaste reeglite valguses. Nende enda seisukoht on, et nad kukkusid läbi ka toonaste reeglite valguses.

Alati on ka õhus olnud, kas tõendamist kergemaks teha. Siin on pikalt juriidilised diskussioonid käinud tegelikult aastaid. Mõnes riigis, näiteks Suurbritannias peab inimene ise tõestama, et raha pärineb legaalsetest vahenditest. Kui ta seda ei suuda, võetakse raha ära. Eestis on arutelu põrkunud selle taha, et põhiseaduse ja inimõiguste konventsiooni valguses oleks see problemaatiline. Poliitiline tahe on isegi olemas, eriti praegu – mõni teeks ära enne valimisi.

Esimeste avalduste alusel tõepoolest menetlust ei alustatud. Põhjus oli selles, et tegu oli aastaid tagasi toimunud tehingutega. Seda raha Eestis enam ei olnud ja ükski tehingu taga olev isik ei olnud Eestiga kuidagi seotud. Kogutud info anti prokuratuurist edasi teistesse riikidesse, näiteks Prantsusmaale, kes menetluse alustas ja raha arestis. 2013. aastal algatati kriminaalmenetlus aga ka Eestis (lõpetati tulemuseta aastal 2017 – toim.).

Põhimõtteliselt arutelu minu juures nende avalduste üle ei toimunud. Peaprokuröri juures toimunud diskussioonid, kas alustada menetlust, olid peamiselt seotud poliitilise korruptsiooni või riigireetmise juhtumiga.

Eeldan, et nõupidamine, mille alusel sel suvel kriminaalmenetlust alustati, toimus peaprokuröri kabinetis.

Poliitiilist survet ma üle ei tähtsustaks. Ühiskonna üldine arusaam millestki või põhjendatud huvi midagi uurida võib kindlasti anda teatud raamistiku prokuröri otsustele. Samas põhinevad prokuröri otsused seadusel. Usun, et kahtlus, et rahapesu läbi Danske toimus, oli piisav menetluse alustamiseks. Kui esitati täiendavaid tõendeid, siis seda lihtsam oli prokuröril seda otsust teha.

Sellega, et selle asjaga ei peaks tegelema, muidu Eesti maine kahjustub, ei ole ma nõus. See sündmus kerib ise ka edasi ja Eesti maine saab pihta nagunii. Maine teema ei ole argument, et mingi menetlus pooleli jätta.

Arvan, et valimiste lähenemisele viitavad reljeefsed sõnavõtud ning enda heade ja pahade pooltele jagamine ka Eesti mainele kuidagi kaasa ei aita.