Ignar Fjuk: mõnel on tahet olla lobistide esirinnas

Fjuk mõistab enda sõnul nüüd paremini, mis on ja millest tuleb see bürokraatia, mida ta varem arhitektina koges. Tema sõnul on bürokraatia üks selliseid mehhanisme, mis aitab korruptsiooni ära hoida, ent samas võib muuta selle avastamise ka raskemaks. Reformierakondlasest Fjuk kuulus aastatel 1991–1993 ka Keskerakonda.

Siin on nad üldiselt üsna meeldivad, sest siin istub neil teisel pool lauda ikkagi avalik võim, avalik huvi. Aga kui see arendaja on arhitekti tellija, siis ta arvab, et kellel raha, sellel on ka võim.

See on osa arendajate tegevusest. Lihtsalt ei tohi hetkekski unustada, et nende huvi ei pruugi alati ühtida avaliku huviga, see omakorda seadusega.

Arendajaid on erinevaid. Nagu ka inimesi. Nagu igal linnul on oma laul ja liblikal oma värv, nii on inimestel erinevad võimekused ja soovid olla lobistide esirinnas või mitte. See on osa meie põnevast elust, kõik pole ühtmoodi hall.

Aga ma ei taha mingil juhul öelda, et neisse tuleks suhtuda eelarvamusega. Nad on ikkagi partnerid. Nemad ju ka kujundavad linna ruumilist nägu. Enam-vähem kõik, mis ei ole tänav, lasteaed, kool jms, on ju erakapital. Arendaja, ehitaja, maaomanik on partner, mitte vaenlane.

Pigem ma tajun, et aeg-ajalt haibitakse mõni teema üles. Kümmekond aastat tagasi räägiti, et Uues Maailmas on kõik kuidagi teistmoodi. Siis tuli Telliskivi loomelinnak ja Kalamaja.

Nüüd on Kalamaja tähtsus raugemas ja Paljassaare ning muu Põhja-Tallinn elavad oma elu. Kas see tähendab, et neid peaks erinevalt kohtlema? Et neil on selleks mingi eriõigus? See on mulle vastumeelt. Esimesest päevast alates olen kõikide siin jutuks tulevate teemade puhul küsinud kõigepealt enda käest, aga ka kolleegide käest, et ega me ühtäkki ei õigusta ühel või teisel viisil mingit erikohtlemist. Avalikus sektoris peab kõiki võrdselt kohtlema.

Loomulikult. Sellele ma kirjutaksin kahe käega alla. Aga see ei peaks tähendama, et sealsetele arendajatele peaks andma soodustusi või tegema reeglites mööndusi.

Ilmnevad asjaolud, mis on erasektorist tulnud inimesele mõnevõrra arusaamatud. See sisemine asjade arutamise, kooskõlastamiste ja läbirääkimiste maht või rutiin, mis on aastatega juurdunud, ületab sageli mõistlikkuse piiri. Vahel tundub, et asju arutatakse arutamise enda pärast. See väsitab, võtab aega, muudab meid väheefektiivseks. Ametnikul võiks olla rohkem õigust ja julgust asju otsustada, aga ta kõhkleb ja peab vajalikuks see suunata komisjoni, arutamiseks laiemale ringile.

Ametnik töötab eesliinil. Tema on see, kes peab džotile viskuma. Kui kusagil võetakse vastu mingi otsus, suhtleb ametnik, arhitekt või menetleja kodanikuga. Kodanik (ka projekteerija ja arendaja) istub laua taha tema vastu ja väljendab oma emotsioone vahel ka lubamatul viisil. Ametnik peab selle kõik ära seedima. Ühel hetkel ta tajub, et tal on lihtsam seda pinget taluda, kui ta saab apelleerida komisjoni otsusega ja ta ei pea ütlema, et see on tema otsus. See on inimlikult mõistetav, paljudel juhtudel ka ainuvõimalik.

Bürokraatia kasvab ilma igasuguse ettekirjutuseta. Samas on mugav arvata, et mida rohkem ettekirjutusi, seda rohkem bürokraatiat. Bürokraatia on omamoodi iseregulatsioon, nagu päikesevalgus, mis paneb asja kasvama ja hoiab kasvamas. Nii et hea bürokraatia ja hea regulatsioon on vajalikud. Tuleb vaid jälgida, et selle kõrval ei hakkaks juuri ajama mugavus või rutiin või olukorraga leppimine, mitte pürgimine uue kvaliteedi poole.

Loomulikult ei saa ma öelda, et see võitlus on üldse võidetav. Kõigepealt ei tohi ma ise sellega kohaneda. Otsustajate ahelat tuleb vähendada. Paar väga olulist muudatust on ka juba toimunud.

Näiteks väga paljusid teemasid, mis on seotud kas ehitus- või kasutuslubadega või ilmnevad järelevalvemenetluses, näiteks tulevad päevakorda naabri kaebusest või paikvaatlusest, menetleti mõnel juhul isegi kolmes eri jaos: ehitusosakonnas, arhitekti osakonnas ja siis veel peaarhitekti büroos. Oli isegi juhtumeid, kus miljööalas oli pandud kortermaja seinale õhksoojuspump, mis oli vastuolus eeskirjaga, ja seda menetleti kolme spetsialisti poolt, kuni ta jõudis lõpuks komisjoni arutamiseks. See oli mõistusevastane.

Kui miski on eeskirjavastane, piisab ju, kui ainult üks inimene sellega tegeleks. Kehtestasime uue menetluse korra ja selline kolmetasandiline otsustamine on nüüd välistatud.

Me oleme initsieerinud, et me tõstatame ja hakkame arutama mitmeid teemasid kolme kuni nelja ameti ühistegevusena. Näiteks koos transpordi- ja kommunaalametiga oleme jõudnud juba üsna kaugele Kaubamaja, Viru keskuse ja Rävala puiestee ning Teatri väljaku piirkonna linnaruumilise ja liikluse ümberkorraldamises.

Muutuse mõte on selles, et ametid ei peaks olema pelgalt menetleja ja kritiseerija rollis, vaid ka ise protsessis osalema. Nii toome ka oma ametisse alates novembrist arhitekte, kes tulevad reaalsest projekteerimisest. Neil on võimekust osaleda projekteerijana. Et saaksime planeeringutega seonduvat ise operatiivselt lahendada, ja seda ilma arendajate huvi liigse prevaleerimiseta. Et kõik oleks ühemõtteliselt linna ehk avalikust huvist lähtuv, mitte ühe või teise arendaja huvist mingisugusel alal.

Linnas ei ole areng sugugi nii kiire. Tavakodanik näeb ju ainult seda, mis konkreetselt tänavaruumis konkreetses situatsioonis tekib. Selles suhtes võib tõesti öelda, et ehitamine on kiire. Aga mis sellele kõik eelneb… projektide ja planeeringute menetlemine võib teinekord kesta 7–10–15 aastat.

See arutamine ei ole nii, et arendaja esitab ettepaneku ja linn menetlejana seda muudkui arutab ja arutab. Arendaja esitab lõviosas selliseid ettepanekuid, mis ei ole kooskõlas üldplaneeringu või paikkonnas kujunenud hoonestuslaadiga. Ja esitab neid taas ja taas.

Väga sageli venib protsess sellepärast, et arendaja võtab ise aja maha, vahel aastateks. Siis tuleb välja uute mõtete ja plaanidega. Eks planeerimine nõuagi pikka kaalumist.

Kõik on pigem liiga aeglane. Mõned kohad on olnud ju lõpmatult päevakorras. Endise Põhjaväila, nüüd Reidi tee ehitamiseks võeti hoogu 30 aastat. Rävala puiestee ja sellega külgnevate alade teema on olnud plaanis üle 60 aasta.

Balti jaama ümbrus, välja arvatud see ilus Balti jaama turg, on ju kõik sellised nagu nõuka ajal. Üksikud pärlid muidugi on, nagu Rotermanni kvartal, kujunev Maakri. Üksnes kogukonnad muutuvad üha fantastilisemaks, nad on linnale head partnerid.

On nii ja naa. Eks arhitektuur ongi valdkond, kus nii palju, kui on arhitekte, on ka eriarvamusi. Ma ei ole kohanud arhitektuurivõistlust, kus oleks kaks ühtemoodi tööd või isegi piisavalt sarnast tööd. Kõik mõtestavad ruumi ja olukorda täiesti erinevalt ja nii on ka rajatu suhtes. Aga selles ametis ma ei söandaks küll ühtegi näidet tuua, mis mulle ei meeldi. Minu meeldimine ei puutu asjasse.

Mille puhul ma pean aga olema järjekindel, on see, et linn toimiks alati linnakodaniku kõige parema ja efektiivsema teenimise huvides. See tähendab ühistranspordi ilma mööndusteta eelisarendamist. Vaeslapse osas on seni olnud tramm: lennujaama viiv trammilõik on trammivõrgu arendamise ainus samm vaat et terve viimase sajandi jooksul. Nüüd liigume sellega edasi. Tramm viib sadamast lennujaama, tramm läheb Rävala puiesteele, Tondilt Järvele ja mööda Narva maanteed Rahu teele.

Samamoodi on kurdetud, et bussiliinid on kõik endised. Päris tõele see muidugi ei vasta, valdkonnas on olnud ka muutusi. Küll puuduvad linna läbivad liinid ja mõtestatud ühistranspordisõlmed.

Mitte ainult. Poliitikud ei pruugi olla selle eriala inimesed, linnaruum ja transport on ainult üks osa nende vastutusest. Siin peavad ikkagi ametid andma poliitikutele head nõu ja õige sisendi, mida nad siis volikogu tasandil lõpuks otsustavad.

Algatasime ametis parkimise uue korra eelnõu koostamise. Senine on jäänud ajale jalgu. Elamualade puhul on parkimiskohad olnud seni seotud korterite arvu ja suurusega. See võiks olla ikkagi seotud elamute brutopinnaga, mida vajadusel koefitsientidega korrigeerida.

Teatud perioodidel on turul üleküllus suurematest korteritest ja puudus väiksematest, siis jälle vastupidi. Olen seda ise projekteerijana kogenud. Probleemi põhjus on asjaolus, et planeeringu algatamisest ning äriplaani ja lähteülesande koostamisest võib reaalse ehitamiseni teinekord kuluda kümneid aastaid. Siis on turg juba muutunud, pealegi ei hakka arendaja detailplaneeringut kohe realiseerima, teeb seda etapiti. Nii realiseerub viimane osa ehk alles kahekümne aasta pärast. Võib-olla ta siis ei tahagi enam kortereid, vaid hoopis büroosid, majutusasutust jne. See kõik peaks olema märksa vähem seotud konkreetse korteri tüübiga ja võimaldama hõlpsamat ümberorienteerumist.

Nüüd ongi mõte see ümber kujundada. Meil on ametis töögrupp, kes sellega tegeleb. ja loodame, et järgmise aasta esimese kvartali lõpuks saab linnavalitsusele esitatud eelnõu.

Jah. Tuleb välja, et mikrokorterite tegemiseks läheb ühel majal ligikaudu kolmandik pinnast parkimisele. Kas see on mõistlik? Käisime hiljuti Helsingis kohtumas sealse linnaplaneerimise ameti ja abilinnapeaga, neil juba ongi parkimiskohtade arvestus samal põhimõttel. Nii et meie paari kuu eest alustatu on mujal juba rakendatud. Kindlasti on sellel kõigel ka oma agad.

Üldse ei tunne, kuigi keegi ju peaks poliitiliselt vastutama. Olles olnud ka ise poliitikas, ma tean, et poliitilist vastutust pole olemas. Isegi kui on tehtud valesid otsuseid, siis kommunikatsioonispetsialistide toel võib ka kõige halvemaid poliitilisi otsuseid teinud poliitiline jõud, kui tal on piisavalt nutti, end ilusaks ja puhtaks pesta, nii et valimistel saab ta veel rohkem hääli, kui muidu oleks saanud.

Meil on siin aga reaalne vastutus. Peame ajama õiget asja ja ettevaatavalt. Tänane otsus peab ka homme olema pädev. Eriti kui on tegu mingisuguste väga-väga kallite otsustega.

Reidi tee kohta langetati kunagi otsus, et ka kesklinna kõige kuumemas piirkonnas ei peaks see olema süvistatud. Ma olen siiani tolleaegse otsuse ja otsustajate peale pahane. See võttis ära võimaluse, et Tallinn tõesti merele avaneks. Kusagil 2000. aastate alguses ja toonases kontekstis arvati, et selle rajamine läheks liialt kalliks. Nad unustavad ära, et selliseid otsuseid realiseeritakse väga pika ajalõtkuga. Täna me oleme piisavalt jõukad ja oleksime võinud seda teha. Toonane otsus oli poliitiline, kuid kes vastutab? Kindlasti olid otsustajatel nõuandjateks eelarvestajad, ökonomistid, linnaplaneerijad. Aga see oli halb nõu.

Ma ei ole täheldanud siin ametis ühtegi inimest, kellel on seotus mingisuguse kitsa erakondliku poliitikaga. Ka poliitilises ametis oleva linnapea või abilinnapeade puhul ei ole ma kogenud, et nad ühe või teise asja tegemist sooviksid mingist kitsast erakondlikust huvist lähtudes.

Kuigi ma ei ole selle kohta statistikat teinud või uuringut püüdnud vaatluse baasil teha, aga kindlasti on seda vähem, kui seda oli siis, kui ma omal ajal olin Erastamisagentuuri nõukogu liige. Mäletan mitmeid kordi, kui mingi küsimuse esimesel lugemisel oli sellele massiivne „ei“, järgmiseks korraks oli sellest saanud aga massiivne „jah“. Seal pidi olema mingisuguseid mõjutamisi. Näiteks Eesti Raudtee erastamise puhul.

Vähem. Hulga vähem. Kiuslikult võiks öelda, et ju ta oskab ennast paremini varjata. Nii nagu bürokraatia, ei kao ka korruptsioon kunagi. Sisekontroll ja inimeste enda moraal peavad olema piisavalt tugevad ja kindlad. Igasugust enesekontrolli ja moraali toetab see, et on pidev avalik kontroll. Ilma selleta pühakud ei sünni.

Kindlasti on. Ma jumala eest ei too ühtegi näidet, aga ma olen siin kogenud, ma olen ka küsinud, miks siis selle puhul on nii ja teiste puhul mitte.

Eelnevalt ütlesin, et ühiskonnas haibitakse midagi, mingist asjast kujuneb iidol, kinnisidee, nagu võimaldaks või eeldaks see nende puhul ka teistsugust standardit ja suhtumist.

See ei pruugi olla isegi seotud mingisuguse pahelise korruptsiooniga. See võib olla lihtsalt kõrvalekalle, mida toetab inimese enda visioon, teistsugune vaatenurk. Ja ikkagi – meie asi on jälgida, et kõiki koheldakse võrdselt.

Muidugi saab. Inimest on väga lihtne mõjutada. Isegi võluv naeratus või mingi hea sõna võib panna inimese hoopis teistmoodi käituma.

Fjuk ütles, et linnavalitsus on pannud peatänava projekti mõneks ajaks ootele, sest polnud täit veendumust, et selle projektiga ei kannataks ühistransport. Tema sõnul võib halvimal juhul olla halvatud kogu piirkonna liiklus, kui trammiteedel tekivad seisakud. „Kesklinnas on ühistransport esmatähtis. Ilma selleta ei saa tavatransporti linnast minema,“ rääkis ta.

Fjuki hinnangul on ühistranspordi soodustamise juures eriti oluline linna läbivate bussiliinide lisamine. Tema sõnul võiks selliseid liine olla linnas 5-6. „Linna läbivad bussiliinid on saanud ka poliitilise toetuse, nii et see on nüüd aja küsimus. Me oleme saanud projekteerijatelt juba erinevaid ettepanekuid ja me analüüsime neid.“

Fjuki kinnitusel tuleb peatänav kesklinna kindlasti, sest praegu on Narva maantee ja Pärnu maantee kokkupuutepunkt ehk Viru väljak tema sõnul arusaamatu liiklussõlm, mis ei paku linnakodanikule hubast keskkonda ega tegevusi.

Gonsiori muutsuunalise liiklusega tänava kohta ütles Fjuk, et kuna tema ei ole selle planeerimise juures olnud, oleks ülekohtune, kui hakkaks selle kohta midagi ütlema. „Aga üksikud kommentaarid on küll sellised, et sellise innovaatilisusega – kes tahab, paneb sellele sõnale jutumärgid – tehtud projekt ei saa lähtuda kitsalt eeldusest, et küll ajaga õpitakse seda kasutama. Iga päev satub sinna sadu uusi liiklejaid, kes välisriigist, kes mujalt Eestist.“

Endoverile kuuluv Kompassi väljak on üks vähestest Tallinnale alles jäänud väljakutest, nentis Fjuk. „Enne võimalikku hoonestamise otsust peaks kõigepealt eelnema linnaruumiline analüüs, kuidas sealne avalik ruum peaks toimima – koos võimalike hoonemahtude, heakorraelementide ja inimeste liikumisega. Seni on seda Endoverile kuuluvat ala käsitletud kui mittehoonestatavat.“

Fjuk tõdes, et praegu ei ole Kompassi väljak läbimõeldud, aga eesmärk on teha sellest üks hubane väljak, mis ei pea välistama seda, et seal võiks mingi hoonemaht olla. Tema sõnul on Endoveriga kokku lepitud, et linn tellib kõigepealt kolmelt-neljalt arhitektuuribüroolt variantidena visioonid, kuidas kujundada see ala linnaväljakuks.

Ta meenutas, et kunagi oli Kompassi väljak reformimata riigimaa, mille riik muutis kinnisasjaks ja mida linn taotles kui väljakuala endale. „Kas linna huvi oli ebapiisavalt väljendatud või riigi kõrvad liialt vatised, aga riik müüs selle ala maha, kuigi ostja teadis, et see ala ei ole hoonestatav. See oli ostja risk.“ Fjuki sõnul ei peaks aga minevikus tehtud vigade üle sõda pidama ning seetõttu püüab linn arendajaga koostöös leida parima lahenduse.