Eksperdid poliitikutele: kust kõigeks selleks raha tuleb?

Majandusteadlase Raul Eametsa sõnul torkab erakondade majandusprogramme vaadates silma tüüpiline olukord enne valimisi, kus ühelt poolt lubatakse maksude alandamist ning teisalt igasuguste toetuste suurendamist. „Kui me laenamise ja euroraha välja jätame, siis saab iga natuke majandust õppinud inimene aru, et need kaks asja ei käi loogiliselt kokku,“ sõnas ta. Eametsa sõnul meenus talle majandusprogramme lugedes jõuluaeg, kus igasuguseid lubadusi voorib sisse uksest ja aknast.

Kokkuvõttes jäid Eametsale silma sotsid ettevõtluse ja innovatsiooni toetusskeemidega, Keskerakond laenu abil kiirteede väljaehitamisega ja Eesti 200 maksude struktuuri muutmise plaaniga. Reformierakond paistab silma tulumaksu miinimumi muutmise ja II pensionisamba suurendamise kavaga, Isamaa pensioni II samba vabatahtlikuks muutmisega, EKRE totaalse maksude alandamise paaniga ning Vabaerakond tulumaksu alandamisega. „Kokkuvõttes oleks muidugi hea teada, mis need päris asjad on, mis plaani võetakse, ja mis samas kergekäeliselt prügikasti lendavad, kui asutakse koalitsioonikõnelusi pidama. Siin annab vastuse küll paraku alles aeg,“ märkis Eamets.

Ökonomist Tõnu Palmi sõnul on armutus valimisvõitluses kerge minna lubadustega üle piiri. Tema sõnul võiksid erakonnad mõelda rohkem konservatiivse majanduspoliitika peale. Selle asemel et minna lihtsamat teed pidi ja võtta riigilaenu, oleks Palmi sõnul mõistlikum praeguses majandustsüklis majandada laekuvate eelarvetulude võimaluste piires. „See ei ole teadagi populaarsust võitev strateegia,“ tõdes ta. Üks võimalus oleks Palmi sõnul ka see, kui betooni investeerimise asemel suunata raha hoopiski pikaajalist kasvu toetavate meetmete väljatöötamisse.

Palmi sõnul aitaks konservatiivne majanduspoliitika hoida majanduse rahastamistingimused riigi- ja erasektori jaoks võimalikult soodsad. Samuti väldib see seda, et uue majanduskriisi puhul ollakse võlgade refinantseerimisel finantsturgude tõmmata ja lükata. „Riigimehelik käitumine tähendab seda, et tuleviku vananevat ühiskonda ei koormata lisaks veel tänaste võlgadega,“ sõnas ta.

Paraku propageeritakse Palmi sõnul riigivõla kasvatamist üha rohkem, sest see avab täiendavad rahaallikad. „Kahtlemata on see väga ahvatlev olukorras, kus ELi toetused vähenevad. Samas tõmbab laenuraha tähelepanu ära vajaduselt alustada kulude optimeerimisega ja langetada prioriteetseid valikuid. „Rahast on alati puudus, küsimus on paljuski valikutes ja investeeringute tootlikkuses,“ märkis ta.

Palmi sõnul leiab erakondade valimisprogrammidest häid soovitusi, kuid nagu öeldakse, peitub kurat alati detailides ja lubaduste realiseerimises. „Positiivselt poolelt käib mitme erakonna sõnumist läbi küll maksurahu soovitus, samas valdav osa valimislubadusi tähendab riigile lisaväljaminekuid, mida tuleb tõenäoliselt katta võlgnevuse kasvu ja riigivarade müügist saadava rahaga, mis vähendab saadavaid dividenditulusid ja kahandab suure tõenäosusega riigivarade väärtust,“ märkis Palm.

Palmi sõnul tasuks vältida katteta lubaduste kuhjumist. Võistlema peaksid hoopiski ideed, kuidas tõsta palk 2000 euroni ja alustama peaks eksporditulude kasvatamisest ja majanduse konkurentsivõimest, uute ettevõtete kasvumeetmetest jne, mis kõik käib majanduse pakkumise poole juurde. „Seniks on täpsemaid hinnanguid anda raske ja selgust võivad tuua peatselt algavad debatid, milles tuleb vastata ka keerulisele küsimusele, kust tuleb raha,“ ütles Palm.

Ettevõtja ja riigitegelane, transiidi- ja majandusekspert Raivo Vare kiitis mitu heaks mitu lubadust. Paraku jääb paljude juures selgusetuks, kust leitakse selleks raha. „Saatan peitub detailides,“ sõnas ta.

Majandusteadlase Heido Vitsuri sõnul on erakondadel kokku väga palju lubadusi ja kuigi kattuvus on mitme ettepaneku puhul üsna suur, on selge, et isegi pooli neist on nelja aasta jooksul ellu viia üsnagi problemaatiline. Seda nii olemasolevate ressursside kui ka aja poolest.

Vitsur märkis, et selliseid ettepanekuid, mis ei tundunud põhimõtteliseltki ühtegi ratsionaalsesse konteksti mahtuvat või milleks aeg on pöördumatult möödas, ei olnudki nii palju, kui ta alguses kartis. „Samas jäi mulje, et suur osa ettepanekutest olid sellised, mille kohta võib küll öelda, et nice to have, kuid mis ei tekita veendumust, et sellise sammu astumiseks on õige aeg ja koht nii ressursside olemasolu kui ka vajaduse poolest,“ sõnas Vitsur. „Kuid leidub ka selliseid ettepanekuid, mille puhul hakkad kahtlema, kas ettepanekute tegijate arvates Eesti kuulub Euroopa Liitu või mitte,“ lisas ta.