Kindlustatakse vara, aga mitte elu

„Inimesed arvavad, et nad on surematud,“ ütles Compensa Elukindlustuse müügi- ja kliendihaldusjuht Merle Kollom Äripäeva raadiosaates „Fookuses on kindlustus“.

Eestis on elukindlustuse leping vaid 140 000 inimesel ehk 20%-l tööealisest elanikkonnast. Samas ei ole uuringu kohaselt ligi 34 protsendil elanikkonnast üldse sääste, millega pere hakkama saaks, kui üks ülalpidaja peaks surema, raskelt haigestuma või töövõimetuks jääma. Eesti inimesed on väga haavatavad sellises olukorras. Seetõttu on väga oluline läbi mõelda, mis siis saab ja mis need riskid on, selgitas Swedbanki elukindlustuse valdkonnajuht Kadri Rumm.

Elukindlustuse all peetakse eelkõige silmas surmajuhtumeid, kuid sellele saab võtta erinevaid lisasid.

Elukindlustuslepinguga on kaetud ka need surmajuhtumid, mis saabuvad haiguse tagajärjel. Igal tööpäeval saab tööealisest elanikkonnast neli inimest vähidiagnoosi – see võiks mõtlema panna. „Me näeme, et see juhtub just noortes peredes, kus on väikesed lapsed,“ lisas Kollom.

Elukindlustus võtab ära rahalise raskuse niigi keerulisel hetkel, kui seda on lein.

Elukindlustuse peale tasuks mõtlema hakata ikka enne juhtumi toimumist. Nii nagu autoavarii puhul on pärast avarii tegemist lepingut sõlmida natuke hiljavõitu, on ka elukindlustusega. Elukindlustusleping tuleks ära teha võimalikult tervena, enne haiguste tabamist. „Tulge võimalikult noorelt,“ kutsus Kollom inimesi üles.

Elukindlustusleping tehakse aastakümneteks ja kui inimesel peaks haiguse diagnoos sel perioodil tekkima, siis mitte keegi kindlustusmakset terviseriski kasvu tõttu enam ümber ei arvesta. Samas, kui inimene tuleb kindlustusseltsi pärast diagnoosi saamist, siis sellisel juhul tuleb kindlustusmakse kohe kõrgem.

Mitte ainult perepead, vaid ka üksi elav noor ilma lasteta inimene peaks elukindlustusele mõtlema, kuna see kindlustus ei kata tegelikult ainult surma, vaid seal on kaks suurt kaitsete suunda, selgitas Rumm. Üks on see, kuidas inimene saab lisaraha, kui ta satub traumasse või kui ta peaks saama mingisuguse halva haiguse diagnoosi. Teine suund on see, kui inimene sureb. Kindlustuskaitseid on võimalik omavahel kombineerida. See osatähtsus, kui inimene soovib kaitsta iseennast, seisneb selles, et ta saab kindlustuselt raha, kui tal jääb osa töötasust saamata või on tal täiendavad väljaminekud taastusravi jaoks.

Kindlustuskaitsete loetelu haiguste puhul on kindlustusseltsides erinev, kuid üldiselt on need infarkt, insult, pahaloomulised kasvajad, multiskleroos jne. Kui inimene saab diagnoosi, saab ta kohe raha, millega minna tasulise arsti juurde või osta endale kalleid ravimeid.

Elukindlustuslepingut sõlmides tasub Rummi sõnul meeles pidada, et oluline on, et kindlustus kataks surmajuhtumi nii õnnetuse kui ka haiguse tõttu. Teiseks on oluline laenu võtmisel mõelda läbi, et see tagasimakse ei jääks meie lähedaste kanda. Seega on võimalik võtta ka põhielukindlustuse lepingu selles summas, mis katab ära laenukohustuse. Lepingu summat on võimalik aja jooksul muuta.

Lepingu sõlmimisel on oluline pöörata tähelepanu välistustele, mida kindlustusseltsid ei saa välja maksta. Sel puhul on kõige tavalisem asi see, kui inimene on lepingu sõlmimise ajal seltsi ees üritanud mingit asja maha vaikida. Kuid juhtumi menetlemisel tuleb see välja, nentis Kollom. Klassikaline näide on tema sõnul see, kui inimene on saanud pahaloomulise kasvaja diagnoosi, ja hakkab alles siis mõtlema, mis tema lähedastest ja laenudest saab. Seejärel tuleb ta kindlustusseltsi ja teeb elukindlustuse lepingu, aga ei ütle, et ta on haige. „Kui ta peaks surema, hakkame me juhtumit menetlema ja võtame välja haigusloo, kust tuleb välja, et ta tegelikult teadis.

„Kui aga dokumendid on korras, siis me tahame ühekordse summana välja maksta ja teha seda võimalikult kiiresti, soodustatud isik võib tulla kindlustusandja juurde surmatunnistusega ka päev pärast surmajuhtumit,“ rõhutas Kollom. Suremise korral tuleb lepingus näidata, kes on soodustatud isik ehk see inimene, kellele väljamakse on palutud lepingus teha.

Elukindlustus ei ole kindlustusekspertide hinnangul ka nii meeletult kallis, et seda ei saaks endale lubada, kuid keskmist hinda välja tuua ei saa, kuna see sõltub kindlustusseltside pakutavatest pakettidest ning inimese vanusest, tervisest, hobidest ja harrastustest. Kui inimene tegeleb riskantsete spordialadega, siis on kindlustusmakse selle võrra suurem.

Kuid kui inimene lepingu sõlmimise ajal veel langevarjuga hüppamist ei harrastanud ja pärast seda hakkas seda tegema, siis ei pea kindlustusseltsi sellest teavitama. Elu läheb edasi ja harrastused ju muutuvad, ütles saates Mandatum Life'i võtmekliendi nõustaja Taavo Annus.

Küll võiks inimene teada anda, kui ta elukutse riskantsemaks muutub, näiteks raamatupidaja otsustab minna Norrasse puuraukude peale tuukriks.

„Kui võrrelda elukindlustusmakset auto kaskokindlustusega, siis pigem jääb esimene hinnalt allapoole,“ märkis Annus. „Inimesed kindlustavad millegipärast vara kõrgema hinnaga kui enda elu,“ imestas ta.

Keskmine elukindlustushüvitis on kaotatud inimese kuni viie aasta kuupalk ja laenujäägi kustutamine.

Kuna töötajate leidmine on keerulisemaks läinud, siis elukindlustuse pakkumine ettevõtete poolt võiks olla tööturul eristuv lahendus, mis annaks ärile sotsiaalse vastutustundliku ettevõtte kuvandi ja oleks töötajatele heaks motivatsioonipaketiks, leidis Annus. Töötajad eelistavad siiski turvalist töökeskkonda ja tahavad näha, et tööandja hoolib. Põhjamaades on see väga tavaline, et tööandja oma töötajad kindlustab.

Võimalik on elukindlustuslepingute peale teha motivatsioonipaketi, nii et töötajale koguneb kindlustusleppesse teatud summa, mida vastastikusel kokkuleppel saab tööandja töövõtjale mingil hetkel üle anda.

Kuula saadet siit.