Maailmakuulsas Diori moemajas töötav Marleen Marnot ütles, et pärispoed ja veebimüük ühe asja kaks külge ja seesama ning klienti ei ole mõtet iga hinna eest e-poodi ostlema sundida.
- Marleen Marnot Diori Suurbritannia stuudios. Foto: Erakogu
Marleen Marnot (23) on esimene eestlane, kes on saanud tööd maailmakuulsas Diori moemajas. Londoni ülikoolis disaini bakalaureusekraadi omandanud tütarlaps on riietanud ka Briti monarhia kõige nooremaid võsukesi.
Marnot räägib intervjuus turundusportaalile
best marketing, et klienti saab digitaalse maailma kaudu tundma õppida. Google’ist on võimalik kätte saada kõik vajalik: millal ja kuidas ta ostleb, kus ta hetkel viibib jne.
„Samuti saad nii õppida ka oma konkurentide klientide kohta. Lõpuks, kui kõike seda infot automatiseerida, hakkavad tekkima mingid mustrid ning saad panna oma kliendikäitumisest pildi kokku,“ rääkis ta.
Marnot ütles, et Diori jaoks on füüsiline ja online-kogemus tegelikult üks ja seesama. „Tiimid toetavad ja arendavad üksteist, sest tegelikult teenime sama eesmärki. Vaatame, millised kasutajad tunnevad end mugavamalt online`is ja millised füüsilises poes, vastavalt sellele navigeerime nende teekonda. Mõlemal kogemusel on omad eelised ja miinused, mida saab siis teine pool jälle oma huvides ära kasutada,“ kirjeldas ta Diori suhtumist.
„Näiteks inimestele meeldib avastada ja õppida toote kohta online-keskkonnas, aga ostu sooritada füüsilises poes. Mingil hetkel oli see meie jaoks tohutu valupunkt, kuidas saada inimesed online`is ostu sooritama. Siis saime aru, et tegelikult pole mõtet kasutaja loomulikule liikumisele vastu töötada, pigem tuleks seda toetada. Näiteks sellega, et pakume talle lisavõimalusi poodi tulemiseks, promo, kingitust vms. Kui ta on füüsilisest poest toote ostnud ning on sellega rahul, siis tuleb ta jälle kinni püüda ning öelda, et nüüd peaks see toode sul otsas olema, tule online-poodi uut ostma ja saad kingituse. Selleks hetkeks on tal tekkinud juba usaldus selle toote vastu ning ta võib sooritada ostu ka online`is.“
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”