Riina Solman sai nõunikust ministrikandidaadiks 20 minutiga

Äripäeva hommikuprogrammis antud intervjuus rääkis Riina Solman ka kriitikast, mida ta on kuulnud selle kohta, et Isamaa teeb koostööd EKREga.

„Minu hinnangul on EKREga hirmutamine läinud igat moodi üle piiride. Me teame, et EKREl on juhtfiguurid, kes väljenduvad väga jõuliselt ja teravalt. Mina soovitan alati analüüsida, miks nad neid asju niimoodi väljendavad," rääkis ta.

Tallinna volikogus olen lausa Isamaa fraktsiooni juht, kuigi meil on väike fraktsioon – viieliikmeline. Tõepoolest tuli see pakkumine mulle paar päeva tagasi üllatusena. Olin oma plaanid teinud juba riigikokku kandideerima asudes, lootuses, et minust saab riigikogu liige ja et mul on oma teemad, mida ma soovisin ajada. Teemad olid seotud kõikide mu varasemate ametikohtadega. Kui tuli pakkumine hakata rahvastikuministrikandidaadiks, tuli mul kiiresti otsustada, kas võtta pakkumine vastu või jääda tegelema erakonna kommunikatsioonitööga. Otsustasin vastu võtta.

Abikaasaga arutasime, sest see puudutab eelkõige elukorraldust ja võtsime selleks mõnikümmend minutit aega. Abikaasa tugi oli mulle kõige olulisem. Kui mu selja taga on tema, lapsed ja kodu, siis saan minna ministrina riiki teenima kergema südamega.

Seda küll. Poliitikas tulebki kiireid otsuseid vastu võtta. Mul on tegelikult ka poliitilise töökogemuse ettevalmistus olemas ja mind huvitavad ka teemad, mis rahvastikuministri rolliga kaasa tulevad. Olen neil teemadel kaasa mõelnud ja sõna võtnud. Näiteks teemadel, mis puudutavad rahvastiku demograafiat, mida teha selleks, et parandada olukorda, kus Eesti rahvaarv väheneb jne. Need on kõik olnud minu teemad, mille üle olen südant valutanud. Seega selles mõttes ei olnud ministrikandidaadi koha vastuvõtmine raske otsus.

Võib-olla ainult servapidi. Mu koduleheküljel on toodud kümme punkti, mida ma oluliseks pean. Esimene punkt on seotud nii-öelda tööjõuturuga – kust leida töökäsi. Olen heategevusena ja hobi korras tegelenud narko- ja alkoholisõltuvuse rehabiliteerimisega. Olen ka Oleviste Hoolekande juhatuse liige juba 18 aastat. Seal on küll peamiselt kodutud, aga ka nende hulgas on eluheidikuid või siis allakäigutrepil inimesi, keda on võimalik taas ühiskonnastada, kui neile õlg alla panna. Olen näinud, kui tänulikud on inimesed, kes pääsevad narkosõltuvusest ja kellest saavad näiteks korralikud pereisad ja tublid töötegijad.

Riigikogu liikmena oleksin tahtnud ka toiduseadust ellu kutsuda. Ka see soov kasvas mul välja Oleviste Hoolekandest. Toitu visatakse meeletus koguses ära. Eriti teevad seda toitlustusasutused, kuna seadus piirab toidu käitlemist. Toidu käitlemine on kallis ja toiduäri ei ole nii tulus, et ettevõtted saaksid veel lisakulutusi juurde võtta. Kui riik saaks panna ettevõtetele õla alla, oleks hea.

Minu valdkonda see ei kuulu, kuid ma loodan, et teema siiski ripakile ei jää ja leian kaasamõtlejad. See on ju tegelikult roheline mõtteviis, mida tuleks ühiskonnas propageerida.

Üks on näiteks seotud olnud Oleviste Hoolekandega. Väga toredad inimesed on tundnud muret, et kui ma lähen poliitikasse, võin ma kalestuda ja unustada neid, keda enne olen aastaid meeles pidanud. Inimesed eelistavad mind millegipärast näha Oleviste Hoolekandes. Olen enda jaoks need kaks asja ühendanud, sest ainult sotsiaaltööga tegeledes peret ära ei elata. Ministrina suudan kindlasti ka palju ära teha neil teemadel.

Teine etteheide on olnud koalitsioonipartnerite kohta. Valdavalt on tunda positiivseid noote – soovitakse jõudu ja öeldakse, et tehku me muidugi see koalitsioon ära. Rahulolematust on nii palju. Need inimesed, kes on tundnud ennast siiamaani ääremaale jäetuna või äratõugatuna, tunnevad, et loodav koalitsioon seob ühiskonda paremini.

Aga on ka neid, kes on andnud mulle hääle, kuid on nüüd pettunud, et me EKRE koalitsiooni kutsusime. Minu hinnangul on EKREga hirmutamine läinud igat moodi üle piiride. Me teame, et EKREl on juhtfiguurid, kes väljenduvad väga jõuliselt ja teravalt. Mina soovitan alati analüüsida, miks nad neid asju niimoodi väljendavad. Tegelikult on seal taga täiesti viisakas mõttekäik. Mina olen nendega olnud koalitsiooniläbirääkimiste laua taga ja EKRE liikmed on olnud mõistlikud, praktilised ja koostööaltid partnerid.

Jaa, iga naisterahvas on hinges naisõiguslane ja seisab naiste eest. Siin tuleb samamoodi tausta vaadata ja mõelda, miks see on nii, et on ainult kaks naisministrit. Mina näiteks tean, et tehti pakkumine veel ühele naisministrikandidaadile, aga samamoodi, nagu mina pidin abikaasaga aru pidama, pidi seda tema ka tegema. Tipp-poliitiku elu on nii pingeline ja nõuab emotsionaalset vaprust.

Selle ma jätan enda teada, sest ma juba tean, et, et meedia tahaks kangesti uudist teha sellest. Kuid ütleme nii, et naisministrite vähesus ei sõltu neist meestest, kes ettepanekuid teevad, vaid ikka sellest, kas need naised ise tahavad sellist tööd teha.

Minu hinnangul on Jüri Luigele tehtavad etteheited naljakad. Luik ütles enne koalitsiooniläbirääkimisi, et ta tõenäoliselt arvab, et seda valitsust ei sünni ja tema tõenäoliselt seal ei osale. Jüri on diplomaat, ta väljendab end väga täpselt. Ta on ka selgitanud, miks ta ametikoha säilitab. Ta on hea kaitseminister ja kes see peale tema selles ametis olla saakski.

Sarnane etteheide on tehtud ka peaministrile, kes olevat justkui öelnud, et tema EKREga koostööd ei tee. Nüüd heidetakse talle ette, et ikkagi teeb. No ka Jüri Ratas sarnaselt Jüri Luigega on väljendanud väga täpselt, et kui EKRE oma väärtusi ei muuda, siis ei ole võimalik teha koostööd. Kuid kui pealkirjad hakkavad oma elu elama ja üle Eesti rändama, siis on väga keeruline neid tagasi lükata. Antud juhul, jah, ma näen, et kumbki nendest meestest ei ole oma sõnu söönud ja Eestile on väga hea, et mõlemad jätkavad valitsuses.

Kolm viimast päeva on möödunud tähelepanu all. Ma olen suhelnud inimestega, kes helistavad, soovivad õnne. Või siis on neil mured, mida tahavad ära rääkida. Loomulikult ma teen ka oma kommunikatsioonijuhi tööd edasi. Sisuliselt olen ma ooterežiimil, aga loomulikult kuna ma tean, et suure tõenäosusega see valitsus siiski ametisse nimetatakse, siis ma vaikselt oma valdkonda ka uurin.

Muidu kulgeb elu ikkagi tavalises rütmis, aga ootamatult suure tähelepanu all, millega ma ei ole harjunud.

(naerab) Tundub nii jah. Kolm esimest päeva olid natukene liiga palju, kuid mul on rõõmus olla. Positiivne tähelepanu annab jõudu ja negatiivsega pean õppima toime tulema.