Arvamusliidrid on kindlad: valitsus pole töövõimeline

Äripäev küsis enam kui 300 Eesti ettevõtjalt, juhilt ja arvamusliidrilt, mis peaks olema Jüri Ratase teise valitsuse prioriteetseim tegevussuund. Toimetus sai ligi 100 sisukat vastust, mis peegeldab selgelt, et vaimne eliit on kõike muud kui ükskõikne.

Reklaamiagentuuri Tank partner ja loovjuht Joel Volkov pelgab, et „populistide ja rahvuskonservatiivide mõjutatud valitsused“ keeravad hapniku kinni ning ühiskonna areng peatub. Meediauurija Indrek Ibrus täiendas, et selle valitsuse prioriteetseim tegevussuund peaks olema mittemidagitegemine. „See tähendaks Eestile stagnatsiooni ja sellest on kahju, aga alternatiiv on veel hullem: et hakatakse avama seadusi ning seeläbi demokraatiat – võimude lahusust ennekõike – Eestis piirama.“ Näiteks toob teadlane rahvusringhäälingu seaduse, mida oleks küll vaja tänapäevastada, kuid mida see võimuliit loodetavasti ei puuduta.

Hekoteki juht Heiki Einpaul tunneb, et jõukaid ja ettevõtlikke inimesi sageli häbistatakse, normiks on saamas vaene ja virisev. Vaesus toob aga vaid häda. "Mida vähem teevad, seda parem, sest hästi tegemise võimalus praktiliselt puudub. Ja kõige parem oleks, kui omavahel ruttu tülli läheksid. Siis tekiks ehk lootus uuesti lisandväärtuse tootmist soodustavate arengute nägemiseks," leidis mullu aasta töösturiks valitud mees.

Ka kirjanik Rein Raud loodab, et valitsuse eluaeg ei kujune eriti pikaks ning see asendub kompetentsemaga: „Kõik see, mida nad tegelikult on lubanud teha, ei ole mu meelest eriti oluline või on pigem ohtlik, aga see, mida tegelikult oleks vaja teha (ebavõrdsuse vähendamine, keskkonnateemad, koolisüsteemi korrastamine) ei näi pakkuvat neile erilist huvi.“

Skeptikute ridu täiendas ettevõtja Jussi Pärnpuu, kelle meelest pole selle koalitsiooni võimule saamise motivaator olnud maailmavaade, eesmärgid ja veendumus, vaid puhas iha valitseda. „Võimul püsimine saab olema põhitegevus ja see ei ole ka lõpuni halb, sest mida vähem tegelikku ja päriselt reaalsusega haakuvat suudab koalitsioon korda saata, seda parem Eesti majandusele ja riigile tervikuna.“

Endine minister, diplomaat ja kirjanik Jaak Jõerüüt nentis, et valitsus hakkab palju tegelema iseendaga. „Kujundlikult resümeerides: ka perfektse majandus- ja rahanduspoliitika, investeeringute ligimeelitamise ja äritegemise reaalse õhkkonna võib täielikult kraavi ajada valitsuse liikmete sobimatu või vastuoluliseks või kaootiliseks hinnatav retoorika teatud sensitiivsete puhkude ja sensitiivsete rahvusvahelisust puudutavate teemade puhul. Hoolikalt valitud sõnadel on suur väärtus ja jõud. Usaldusväärsus on aga Eesti kõige tugevam valuuta ning seda ei ole meil mitte kunagi üleliia,“ leidis Jõerüüt, kelle meelest osutub tähtsaks, milline saab olema sõna ja teo vahekord.

Infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidu juhi Ivo Suursoo sõnul paistab talle kõrvalt vaadates Eesti poliitikakujundamises ja riigijuhtimises valitsevat strateegilise juhtimise kriis, mille ületamine pole kindlasti ühe valitsuse teema.

Kõige olulisem ülesanne on tagada eesti inimeste jõukuse kasv. See tähendab palga ja ostujõu kasvu, mis toob omakorda kaasa ka pensionite kasvu. Selle saavutamiseks on vajalik nii riiklike investeeringute suuremahuline käivitamine, osa maksude (eelkõige aktsiisid, mh energiale) alandamine ekspordi konkurentsivõime parandamiseks ja tarbijate ostujõu suurendamiseks. Minu hinnangul on koalitsioonil olemas vajalik poliitiline tahe selle kõige saavutamiseks.

Mis iganes valitsuse töökavas peaks olema Eesti eakate ees kõige suurema võla heastamine. Eestis ei ole suudetud luua süsteemset lahendust selleks ajaks, kui inimene vajab samal ajal nii ravi kui ka hooldust. Valimislubadused andsid siinkohal lootust, kuid uues leppes ma midagi ei näe. Selle asemel on kahjuks kokku lepitud tulevaste pensionäride vaesusse viimine teise samba hävitamise kaudu. Säästmiseks tuleks rohkem võimalusi anda ja mitte lammutada. Midagi head sellest valitsusest ei oota. Avatum ja sallivam osa ühiskonnast on õigusega ärevil. Lihtsalt liideti võimu nimel hääled kokku ja vaadatakse, mis saab. Kui mitte varem, siis järgmiste kohalike valimiste järel on see valitsus audis. Eesti kuvand väikese avatud ja edumeelse riigina on juba täna määritud.

Jüri Ratase teise valitsuse kõige prioriteetsem tegevussuund peaks olema Euroopa Komisjoni heaks kiidetud puhta planeedi visiooni täitumisele kaasa aitamine, mille teostamisest tulenevatest majanduslikest võimalustest ka Eesti osa võiks saada. Valitsus peab lõpetama eraettevõtjate mere- ja tuuleparkide ehitusplaanide blokeerimise ja põlevkivimonopoli konkurentide tõrjumise. Koostama konkreetse plaani riigi energiajulgeoleku ja sõltumatuse tagamiseks hajusalt paigutatud elektritootmisega. Kõiki riiklikke, ärilisi ja elukondlikke projekte tuleb planeerida looduslikke ressursse maksimaalselt väärindava ringmajanduse prisma kaudu. Tuleb toetada ja eelistada ökoloogiliselt puhta toidu tootjaid maksusoodustuste ning roheliste riigihangete korraldamisega. Vähendada transpordireostust ja peatada ääremaastumine, renoveerides Eesti olemasolevat raudteevõrgustikku eratranspordiga konkurentsivõimeliseks. Peatama Rail Balticu planeeritud kujul.

Parim, mida see koalitsioon tegema peaks, on laiali minna. Neil pole valitsemiseks pädevust ega selleks kombinatsiooniks valija mandaati, samuti on nad valitud programmiliste lubadustega, mida pole kavatsetudki täitma hakata. Kui see tegu edasi lükkub, siis kindlasti on vajalik üks mittetegemine – pensionisüsteem tuleb jätta lammutamata. Ei ole ainustki ekspertiisi, mis seda õigustaks, ega ainustki lahendust neile, kes ühe sambaga vaesusse jäävad. Ja paljud jäävad. Rahvastik vananeb, säästmisharjumust ega investeerimispädevust rõhuval enamusel rahuldaval määral aga pole. Probleeme teise sambaga tuleb käsitleda sammast hävitamata ja üks alles jõustuv seadus tegeleb sellega.

Mida veel ei tohi teha, on retoorika muutmine. Hunt on parem kui hunt lambanahas. Tegemistest on eriti olulisi kolm. Esiteks tuleb taastada eelarvetasakaal ja heastada senine ülekulu kasutumatest kuludest loobumisega. Teiseks tuleb viivitamatult alustada alus- ja koolihariduse eestikeelseks viimisega. Loba eesti keele õppest ei lahenda venekeelse hariduse kehvemat kvaliteeti ega halvemaid väljavaateid elus. Tuleks likvideerida maksusüsteemi kallal sooritatud vägivald. Aktsiisid viia 2017. aasta alguse tasemele ning kehtestada ühtlane maksuvaba miinimum.

Esmalt võiks Eesti valitsusel üldiselt olla kõigile arusaadav ja selge tegevussuund, mis on ka välja öeldud. Viimaste valitsuste probleem on olnud suurema strateegilise eesmärgi puudumine ja sellest ka suurem ebakindlus ühiskonnas – inimesed ei tea, kuhu me läheme. Prioriteet on mõistagi majandus, aga et see ei oleks liiga laialivalguv, siis täpsemini peaks Eesti ja Euroopa väga tõsiselt mõtlema, kuidas suurendada investeeringuid teadus- ja arendustegevusse. Ma ei arva, et me mingi erilise konkurentsieelise saavutame, kui kuhugi liikmesriiki veel mõnikümmend meetrit laiema autotee ehitame. Vaja on olla targem, erksam ja innovaatilisem. Euroopas on riike, kes suudavad teadus- ja arendustegevusse panustada üle 3 protsendi või ligi 3 protsenti SKTst – Soome, Taani, Saksamaa jne. Ja hästi elavad. Nii et see on tõsine küsimus.

Majandusarengu valdkonnas peaks olema kõige prioriteetsem tegevussuund tark majandus. Selleks on vaja seada fookus innovatsioonile ja uutele tehnoloogiatele. Senisest enam on vaja investeeringuid teadus-arendustegevuseks, haridusvaldkonda ja ettevõtlust toetavasse infrastruktuuri. Investeeringud haridussüsteemi on võtmetähtsusega, sest majanduses napib hea hariduse ja kvalifikatsiooniga tööjõudu. Laristava eelarvepoliitika tõttu on aga võimalused tootlikeks investeeringuteks tulevikus piiratud.