Ajalooline hetk: tööstusmaffia rikkus elektripirni, et me neid rohkem ostaksime

Genfi tänavail särasid jõuluehted. Oli 24. detsember 1924. Väike­sed lapsed heitsid ootusrikkaid pilke kaupluse­akendele, kus elektrilambid valgustasid päkapiku­maastikke ja jõulupuid. Kõik näis muinas­jutuline. Ükski inimene ei paistnud mõtlevat sellele, et lambipirnid on tegelikult karm äri. Tolsamal jõuluõhtul kohtusid Genfis kaheksa suurimat elektri­pirnide tootjat. Anton Philips maailmakuulsast Philipsi kontsernist oli kohale sõitnud Hollandist; Osrami direktor William Mein­hardt oli saabunud Saksamaalt ning General Electricu esindajad olid kohale reisinud USAst. Osalesid isegi Mehhiko ja Jaapani tootjad.

Firmad ei kohtunud esimest korda. Nad olid juba kuude kaupa arutlenud selle üle, kuidas nende tehased saaksid endale kindlustada võimalikult suure sisse­tuleku. Tol jõuluõhtul jõudsid nad lõpuks kokkuleppele. Kaheksa kompaniid, kus toodeti elektripirne kogu maailma jaoks, asutasid kartelli, et selle abil turgu täielikult kontrollida.

Mehed surusid üksteisel kätt, olles otsustanud rajada organisatsiooni, mis nende kinnitust mööda pidi tagama ja säilitama ühtlaselt hea kvaliteedi, suurendama elektrivalguse tõhusust ning propageerima valguse kasutamist tarbijate hüvanguks. Tegelikult tegid nad täpselt vastupidist.

Paberil kõlas kõik oivaliselt. Kaheksa tootjat panid kartelli nimeks Phoebus – kreeka mütoloogia valgusjumala Apollo hüüdnime. Nimi vihjab, et mõjuvõimsad kartelliliikmed nägid end jumalatena, kes võisid endile kasumi nimel lubada kõike.

Ajaloo esimese rahvusvahelise kartelli rajamine ja sellesse ühinenud pirni­tootjate plaan halvendada kasumi nimel elektripirnide kvaliteeti muutsid kapitalistlikku maailma igaveseks.

Hõõglambipirn oli särama löönud mitu aastakümmet enne Phoebuse kartelli asutamist. Juba 1850. aastail tegi Saksa kellassepp Heinrich Goebel New Yorgis oma töökojas edukaid katseid õhutühja hõõglambiga, milles valgust andis söestatud bambuskiud.

Elektrivalguse isa au sai aga endale ameeriklane Thomas Edison, kes patentis 1879. aastal pirni oma leiutisena. Alates 1910. aastaist hakkas elektrivõrk kiiresti laienema ja turule jõudsid elektri­pirnid. Esimestena ostsid neid jõukad majapidamised, mis loobusid küünaldest ja gaasi­lampidest ilma suurema kahetsustundeta, et oma uhkeid ruume eredamalt valgustada. 1920ndate alguseks oli elektri­pirnide tootmisest saanud ülimalt tulus ettevõtmine. Kompaniid, nagu General Electric, Osram ja Philips, kühveldasid raha kokku, müües elektripirne nii valgustu­seks, soojendamiseks kui ka meditsiiniliseks otstarbeks.

Osrami direktor William Meinhardt istus 1922. aastal Münchenis kontoris ja imetles läbi oma ümmarguste prillide müügitulemusi. Saksa tööstushiiglane oli aastaga müünud 63 miljonit hõõglambipirni. Järgmisel aastal kukkus läbimüük 28 miljoni peale, ja kui langus 1924. aastal jätkus, võttis Meinhardt ühendust teiste suurte prinitootjatega.

Nii sündiski Phoebus. Kartell pidi kriisile tagasikäigu andma, minimeerides konkurentsi ja maksimeerides kasumit. Esimene eesmärk saavutati klassikalisel moel: kõigi ettevõtete pirnidele määrati fikseeritud hind. Samal ajal jagasid kartelli­liikmed omavahel turuosad kogu maailma riikides. Niimoodi elimineeriti kulukad hinnasõjad. Turuosa määrati igale tootjale tema eelmiste aastate läbimüügi põhjal. Kompaniid jagasid isekeskis ka oskusteavet ning lubasid omavahel patente vahetada, nii et kartelli­liikmete toodete tehnilised parameetrid ühtlustusid.

Kartelliliikmed said aga väga hästi aru, mis oli läbimüügi kahanemise peamine põhjus. Elektripirnid pidasid lihtsalt liiga kaua vastu. Pikki aastakümneid olid tehaste andekad insenerid näinud vaeva pirnide arendamise ja nende tööea pikendamisega. Seetõttu suutsid1924. aastal valmistatud elektripirnid põleda rohkem kui 2500 tundi, enne kui läbi läksid.

„Me suudaksime valmistada elektripirne, mis töötavad tuhat aastat, kuid keegi meist ei soovi seda,“ nenditi Phoebuse omavahelises kirjavahetuses.

Selle asemel otsustasid kartelliliikmed võtta suuna lühema tööeaga pirnide valmistamisele ja lõid sellega ajaloo esimese näite niinimetatud planeeritud vananemisest. Tarbijad hakkasid saama varasemast kehvemaid tooteid, kuid tootjate kasum suurenes, sest kliendid pidid sagedamini uusi pirne ostma.

1925. aastal, kui Phoebuse kartell sai Genfis uuesti kokku, otsustati Osrami juhi Meinhardti taktikepi all, et tuleviku elektripirnide tööiga peab olema vähem kui pool sellest ajast, millega võisid uhkustada toona turul olnud pirnid.

„Hõõglampide keskmist tööiga ei tohi garanteerida, toota ega pakkuda mingi teise väärtusega kui 1000 tundi,“ kirjutas kartell oma ülisalajasse dokumenti, mis nägi esimest korda trükivalgust alles 80 aastat hiljem, kui Saksa ajaloolane Markus Krajewski teemasse süvenes.

Kartelli surve sundis insenere välja mõtlema pirni, mis põleks läbi senisest kiiremini. Hõõgniiti teistmoodi paigutades ja materjali koostist muutes suudetigi elektripirni tööiga vähendada. Ettevõtete katseruumides asetasid insenerid pirnid pikka rodusse, et näha, millised neist põlevad täpselt 1000 tundi. Kõige täpsemad pirnid said tulevase toodangu prototüüpideks.

Kui töö oli tehtud, lasid kartelliliikmed oma uued pirnid turule, reklaamides neid pöördeliste valgusallikatena, millel on eredam valgus kui varasematel pirnidel. Tarbijatel polnud muidugi aimugi, et pirnide kasutus­iga on lühenenud, ning nad hakkasid õhinal uusi pirne ostma.

Kartelli kontroll oma liikmete toodete üle oli põhjalik ning kõik kompaniid pidid pidevalt saatma tootenäidiseid Šveitsi katse­laborisse, kus pirne kontrollis kartel­li tehniline osakond. Nagu kartelli sisedokumentides hoiatati, võis üleliia kvaliteetse toodangu andmine olla väga kulukas: „Kommertslikust vaatenurgast on ülioluline, et 1000tunnist põlemisaega ületataks nii vähe kui võimalik, kuna selle ületamine kõigest 10 tunni võrra tähendab kogu maailma mastaabis üheprotsendist kahjumit.“

Alates Phoebuse asutamisest andsid kartelli­liikmed endile aru, et nad peavad karmilt survestama liikmeid, kes uusi standardeid ei täida. Juhul, kui Šveitsi katselaboris avastati mõne kompanii toodangust liiga hea kvaliteediga eksemplarid, tuli nende valmistajal maksta trahvi.

Kui osutus, et pirn särab kauem kui 2000 tundi, pidi tootja maksma trahvi 50 Šveitsi franki iga tuhande müüdud pirni kohta. Kui elektripirn töötas üle 2500 tunni, oli trahv 100 franki. 3000 tundi valgust andnud pirne peeti lausa pühaduseteotuseks ning see läks kompaniidele maksma 200 franki iga tuhande pirni kohta.

Phoebuse dokumentides on regist­reeritud üks nimetu tootja, kes pidi 1929. aastal maksma kokku 118 000 franki trahvi, kuna patustaja ei täitnud kartelli nõudeid. See oli märkimisväärne summa, mis vastas näiteks 500 uhiuue Harley-Davidsoni mootorratta hinnale.

Kartell määras oma liikmetele trahve ka siis, kui kompaniid müüsid rohkem, kui neile määratud turuosa lubas. Eriti rohkeid ja suuri trahve sai Tokyo Electric. Jaapanlased olid 1927. aastal tänu pirnide tööea vähendamisele oma sissetulekut viiekordistanud, kuid firma juhatus pidi ikkagi nentima: „Kui meie teenistuse suurenemise söövad lihtsalt ära suured trahvid, siis ei ole sellel mõtet ja see võtab meilt meie julguse.“

Tokyo Electric aga mõistis nagu kõik teisedki tootjad, et kartellist lahkumise hind oleks veelgi kõrgem.

1920ndate müüginumbrid rääkisid selget keelt: 1926. aastal müüsid kartelli tootjad 336 miljonit elektripirni ja neli aastat hiljem oli läbimüük 421 miljonit.

Edule saabus siiski peagi lõpp. Juba 1930. aastail hakkas Phoebus oma mõju kaotama. Kasumi suurendamiseks säilitas kartell kalleid hindu, ehkki tootmiskulu vähenes. See tähendas, et uued kartelli­välised ettevõtted said elektripirne müüa tunduvalt odavamalt. Tarbijad hakkasid vanu pirnihiidusid hülgama.

Kuigi Tokyo Electric oli kartelli liige, puudus kompaniil kontroll sadade pere­tehaste üle, mis Jaapanis kiiresti tekkisid ja hakkasid elektripirne vorpima. Peagi ujutasid odavad alternatiivid maailmaturu üle. Kartell püüdis oma konkurente ähvardada kohtuasjadega, aga kuna kartelli patentide kehtivus oli 1930. aastate alguses lõppemas, olid ähvardused kasutud. Ajavahemikul 1930–1933 langes kartelli läbimüük rohkem kui 20 protsenti, kuigi maailmaturg samal ajal kasvas, sest tehaste ja kodude elektri­fiseerimine kiirenes.

Kui 1939. aastal puhkes Teine maa­ilma­sõda, otsustati Phoebuse tegevus lõpetada. Hõõglambi keskmine eluiga on aga tänapäevani 1000 tundi. Phoebuse leiutatud planeeritud halvendamise idee ehk toote disainimine nõnda, et see kiiremini laguneks, on tööstusmaailmas leidnud tänulikke järgijaid.

„Iga kvaliteetse toote tootja teab, et toode, mis ei kulu, on ärilises mõttes tragöö­dia,“ kirjutas 1928. aastal USA reklaami­ajakiri Printers’ Ink.

1891. aastal hakkas hollandlane Frederik Philips koos oma poja Gerardiga tootma elektripirne. Gerardi väikevend Anton juhtis ettevõtet nii, et see saavutas rahvusvahelise edu. 1924. aastal aitas ta asutada Phoebuse kartelli.

Young oli üks USA võimsaimaid ärimehi ja muu hulgas nõustas viit USA presidenti. Ta juhtis General Electricut, mis tootis raadioid, kellasid ja elektripirne.

Kartell oli paljuski William Meinhardti looming. Ta oli Saksa elektripirnide tööstuse koondanud kompaniisse Osram. Phoebuse asutamine oli suuresti tema idee ning ta sai selle juhatuse esimeheks.

Horvaadi päritolu Hanaman leiutas volframist hõõgniidi, mis säras eredamalt, kuid oli lühema tööeaga. Ta esindas Ungari ettevõtet Tungsram, mis oli toona Euroopas suuruselt kolmas elektripirnide tootja.