Tööstusjuht: inseneride puuduse seeme külvatakse juba põhikoolis

Eesti Tööandjate keskliidu hariduse töörühma juht ja Radius Machining omanik Veljo Konnimois selgitas Äripäeva raadio saates “Tööandjate tund”, et inseneride puudust võib vaadata sümptomina, mis kirjeldab haridussüsteemi kitsaskohti.

“Inseneriks saamise eeldus on huvi reaalainete – matemaatika, füüsika, keemia – vastu ja nende omandamine,“ selgitas ta. „Paraku külvatakse Eestis inseneride puuduse seeme juba põhikoolis, sest iga teine noor otsustab põhikooli lõpuks, et ei taha end reaalainetega siduda ega soovi inseneriks saada.“

Temaga nõustus saates ASi Metrosert juht ja teaduse populariseerija Aigar Vaigu, kelle sõnul pidanuks loodus- ja täppisteadustesse panustama 20 aastat tagasi, kuid seda ei tehtud. Tehtagu siis täna, rääkis ta. “See on julguse küsimus, sest selle otsustamise viljad ei paista kohe välja ja järgmisel aastal ei liigu me veel tänu oma ekspordile Euroopa viie rikkama riigi hulka. Nende otsuste vilju maitseme 15-20 aasta pärast. Nii pika perspektiiviga otsuste tegemine ongi keeruline, see nõuab julgust ja tahtmist tulevikku vaadata.”

Sellele juhtis kevadel tähelepanu ka Kutsekoda OSKA tööstusharude uuringus - inseneride ja teiste tehnilise haridusega spetsialistide nappus ning ebapiisav järelkasv on ülikriitiline. Algatused nii kõrg- kui kutseõppe tehnikaerialadelt uue tööjõu kasvatamiseks tuleb käima lükata kohe. Inseneride töökohtadest jääb Eesti ettevõtetel täitmata 2/3 ulatuses ja see nappus takistab juba mitmete valdkondade arengut, seeläbi ka riigi heaolu.

Põhjust võib otsida näiteks õpetajate puudusest. Läinud sügisel alanud õppeaastal oli haridustöötajate andmetel puudu 1000 õige kvalifikatsiooniga õpetajat. Eriti kehv on seis just reaalainete õpetajatega, kelle keskmine vanus on kõrge ja pensionile minnes on neile väga raske asendust leida, sest alla 30-aastaseid õpetajaid on koolides vaid kümnendik ehk puudu on põlvkond õpetajatest.

“Väljavaade paistab täna üsna kurb. Kui meil kaovad ära tugevad õpetajad ja juhendajad, siis ei tule inseneeriast huvitatud ja füüsikat, keemiat ning matemaatikat õppivaid noori peale. Siis pole meil ka töötajaid, kellega teha kõrge lisandväärtusega tootmist ja eksporti, mis raha riiki tooks,” selgitas Vaigu.

Oma osa inseneride nappusest mängib ka kümnend tagasi tehtud samm jagada matemaatika õppekava kitsaks ja laiaks. Konnimois leidis, et see pole end õigustanud ja tuleb lõpetada, sest riigieksamite tulemused näitavad gümnasistide matemaatika baasteadmiste halvenemist.

“Kui anname koolinoorele mitte nii küpses eas valida, kumba ta eelistab, siis ta läheb paratamatult lihtsama vastupanu teed. Strateegiliste eesmärkide, majanduse tootlikkuse kasvatamine, saavutamiseks ei saa aga lasta noortel seda valikut kergekäeliselt teha. Hilisem ärkamine toob teadmise, et tee tippude poole on edaspidi keerulisem,” märkis ta.

Kitsa matemaatika valinud noored kitsendavad oma valikuid nii haridustee jätkamisel kui tööturul. Kuna tehnoloogia roll elus suureneb, kasvab ka vajadus seda mõista ja tööturul osalemiseks kasutada. Lisaks aitaks tööandjate hinnangul ka tehnoloogiaõppe, mille sisse kuuluvad ka inseneeria ja robootika, kohustuslikuks muutmist ja laialdasemat ettevõtlusõpet koolides.

Vaigu rõhutas, et tihti ei paista kõik inseneride loodu ühiskonnas välja ja võetakse iseenesestmõistetavana, et ehitised ja taristu ei varise kokku, töötab internet ja elekter ning toit ja tervishoid on kättesaadavad. “Selle taga on suure hulga tarkade inimeste igapäevane pingutus. Kui see ära kaob või hakkavad suured mured tekkima, siis on hilja reageerida. Peame hakkama täna ülesvoolu vaatama,” rõhutas ta. Tema sõnul tasub ühiskonnal tulevikku vaadata ja mõelda, milline on õpetatu kvaliteet 10-15 aasta pärast kui õpetajaid napib. “Milliste oskustega inimesed meil seejärel tööturule jõuab? Kas nendega saab teadmistepõhist Eestit arendada?” küsis ta retooriliselt.

Seetõttu mängivad hariduse valdkonna valikute ja otsuste kõrval rolli ka ühiskondlikud hoiakud. Näiteks võib tööstuse maine olla Konnimoisi sõnul tolmune ja nõgine, kuid see pole targas ja kõrgtehnoloogilises tootmises ammu nii. Töö käib robotitega, keeruliste ja väljakutsuvate projektidega ning lisaks väärt töötasule ka heade karjäärivõimalustega.

„Kõige paremini kirjeldab seda mu seitsmeaastane poeg, kui tema käest küsitakse, millega isa tegeleb. Ta on lasteaiast saadik veendumusel, et isa tegeleb robotitega, õigemini toodab robotitega roboteid,“ selgitas ta. „Eesti viimase miili autonoomsus, näiteks Tuule elektritõukerattad, on Eesti inseneride poolt projekteeritud, suur osa komponente Eestis valmistatud ja lõpuks ka siin kokku pandud. See valdkond tundus alguses absurdsena, kuid nüüd valmistatakse ja kasutatakse neid sadade kaupa.“