Prantsuse tööandjate nimel Euroopas lobistav Fabrice Le Saché usub, et kui Euroopa jääb 27 omaette nokitsevaks rahvusmajanduseks, ootab meid üksnes vaikne surm.
- Poliitilisel tasandil on Eesti ja Prantsuse suhted lähedased, nüüd loodavad ettevõtjad sama majanduse vallas. Foto: Reuters/Scanpix
Me pole ülbed, me pole monopolistid, me pole Napoleon, ütleb Prantsuse suurima tööandjate liidu MEDEF asepresident Fabrice Le Saché. Ta on Euroopas turneel, nagu paljud teisedki suurriikide mõjuisikud, et eurovalimiste eel luua sarnaselt mõtlejatega koalitsioone. Sest lähevad valimised üht- või teistpidi, Euroopat ootavad ees suured muutused.
“Me tahame, et Euroopa läheks teise suunda, kui ta on viimase viie aasta jooksul liikunud,” ütleb Le Saché oma hinnangu. Vähem regulatsioone ja aruandlust, rohkem ühisturgu, aga selle hinnaga, et suured võiksid kasvada veelgi suuremaks, tahab ta.
2019. aastal keelas Euroopa Komisjon ära kahe hiiu liitumise: sakslaste Siemensi ja prantslaste Alstomi. Konkurentsivolinik Margrethe Vestager oli oma hinnangus ühemõtteline: kuna mõlemad ettevõtted on raudteeveeremi ehitamises oma riigi tipud, tähendaks liitumine konkurentsi vähenemist ja lõpptarbijatele kõrgemaid hindu.
Le Saché ütleb aga, et pilt on täiesti pahupidi: “Turg pole Euroopas, turg on globaalne.”
Ta toob näite Hiina konkurendist CRRCst, mis on Siemensist ja Alstomist neli korda suurem. “CRRCd subsideerib täielikult Hiina riik, neil on koduturul monopol ja meie juurde tulevad nad dumpingut tegema.”
Seotud lood
Itaalia ekspeaminister Enrico Letta sai Euroopa Komisjonilt ülesande ühisturg päriselt toimima panna. Tema uurimisreisi viimane sihtkoht oli Tallinn.
Otsitakse vastust, kuidas USA-le järele jõuda
Brüssel püüab leida uut strateegiat, et vältida veelgi suuremat mahajäämust USAst ja Hiinast.
Veelgi ühetaolisem Euroopa ühisturg ei lahenda Eesti-suguste väikeriikide probleeme, ütles intervjuus Äripäevale rahandusministeeriumi välissuhete nõunik Märten Ross.
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”