Tuhandeid Eesti ettevõtteid ootab uute nõuete sadu, Euroopa Liit andis veel armuaega

Eelmisel nädalal saabus Euroopa Komisjonist üllatuslik teade, et vaid napi paari kuu pärast juba tänavu 30. detsembril jõustuma pidanud Euroopa Liidu raadamisvastase määruse käikulaskmine lükatakse ootamatult terve aasta võrra edasi.

See tähendab, et kogu Eesti metsa- ja puidusektor ja toidukauba hulgimüüjad saavad ajapikendust, kuni nad peavad hakkama kinnitama iga oma toodetud palgi, saelaua või edasi müüdud kakao- ja kohvipaki puhul, kust pärineb selle tooraine ning ega ole selle saamiseks metsa raadatud. Kui määrus oleks senise plaani järgi jõustunud, tulnuks varustada kõik pärast tänavu 30. detsembrit valmivad tooted nõutud infoga.

Määrusega peaks hakkama ka veiseliha puhul hakkama tõendama, et veiste karjatamiseks pole muudetud metsamaad karjamaaks. Eestis jõuti korraldada juba veisekasvatajatele infotund ja tekkis segadus, kas siinsete võsastunud pärandniitude taastamisega saadud karjamaadel karjatatud veiste liha tohib siis edaspidi üldse müüa.

Eesti veisekasvatajad said kinnituse, et kliimaministeerium ning regionaal- ja põllumajandusministeerium on seisukohal, et pärandniitude taastamine ei lähe siiski raadamise määruse rakendamise alla.

“Me ei loo pärandniite metsast, vaid taastame alasid, mis on hiljuti olnud pärandniidud. Seega, taastatud pärandniitudel karjatatavaid loomi ja nende loomade liha võib ka edaspidi turustada,” kinnitati veisekasvatajatele kliimaministeeriumist.

Kliimaministeeriumi metsaosakonna juhi Meelis Seedre sõnul tähendab aastake hingetõmbeaega aruandluskohustusega alustamiseks Eesti ettevõtjatele ja metsakasvatajatele ikkagi paremat olukorda. Massiivsel andmekorjel põhineva määruse rakendamise suur probleem seisnes info vähesuses ja samal ajal huvigrupi rohketes küsimustes, millele ei suutnud alati vastata ka määruse väljatöötanud Euroopa Komisjon ise.

Puudulikust infost ja ettevõtete õlule langevast suurest ülesannete hulgast paisus ka komisjonile meeletu kriitika, mida Seedre nimetas suisa pretsedendituks. Sõna võtsid nii katusorganisatsioonid kui isegi liikmesriigid. Kokku oli määruse käikulaskmise vastu 20 liikmesriiki 27st, Saksamaaga eesotsas.

See ei tähenda, et ettevõtted, kes on juba teinud ettevalmistusi nõutud info kogumiseks ja esitamiseks, peaksid nüüd plaanid pooleli jätma ja näiteks seni kogutud lehti tarnitud kaupade lähteasukoha kohta prügikasti viskama, rõhutavad Eesti ministeeriumide esindajad. Iseasi, kui hästi praegugi teatakse, millise ostetava kauba kohta asukohainfot üldse küsida tuleb.

Määruse eesmärk on iseenesest lihtne. Igal aastal läheb maailmas kaduma enam kui kahe Eesti jagu ehk 100 000 ruutkilomeetrit metsamaad. Euroopa tarbijate kasvav nõudlus veiseliha, soja ja kohvi-kakao järele mängib selles olulist rolli. Seega otsutati Euroopa Liidus, et siseturule ei tohi lasta tooteid, mis on saadud metsade põllumaadeks raadamise või puupõldudega asendamise teel, nende hulka kuuluvad peaasjalikult kohvi-, kakao- ja sojaoad, palmiõli ning puidusaadused.

Iva seisneb aga selles, et reegli jõustamiseks tuleb varustada kõik sellised Euroopa turule toodud tooted täpse asukohainfoga, kust need saadi, ning kinnitustega, et metsa raadamist ei ole teps mitte aset leidnud.

Eestiski tuuakse maale näiteks kohviube, mis ostetud otse kasvatajatelt. Põhimõtteliselt tuleb iga koti kohta küsida, millistel koordinaatidel sellesse pakitud kohvioad kasvasid. Tuleb esitada deklaratsioonid selle kohta, et põõsaste istutamiseks ei ole mägedes metsa maha võetud. Neid deklaratsioone tuleb kontrollida seda täpsemalt, mida riskantsemas riigis ube kasvatati.

“Kui me peame hakkama kellelegi raporteerima ja mingil põhjusel, millest me ise ka aru saame, siis kord kuus või kord aastas seda teha ei ole keeruline,” ütles kohvi maale toova ja röstiva Ubala Röstikoja juht Arvi Vaaderpass, kelle toodangut müüakse kauplustes näiteks brändi Best Beans all.

Mingit kulu või probleemi Vaaderpass selles ei näe, iseküsimus on, mis on kogu selle asja mõte. Paki peal kohvi päritolu kajastamisest saab Vaaderpass enda sõnul aru, riigile teatamisest mitte.

Ta selgitas, et kohv kasvab reeglina 1500-2500 meetri kõrgusel, kus vihmametsa ei kasva, mis teeb tema jaoks selle nõudmise absurdseks. Küll aga võib raadamine puudutada tema hinnangul siis pigem suurtootjaid, kes kasutavad oma segudes robusta kohviube, mis kasvavad madalamatel kõrgustel, kus kohvipuu võib konkureerida vihmametsaga.

Kui andmete sisestamine aga palju aega ei võta, on see Vaaderpassi sõnul vastuvõetav. Neil on juba niigi tarbija jaoks iga paki peal kirjas, kust on nende kohv pärit ning millisel kõrgusel on see kasvanud.

“Liiga kaugete asjadega me ei tegele, katsume ellu jääda. Kui peame aasta pärast midagi täitma hakkama, eks me siis täidame,” ütles Vaaderpass.

Tulemuseks peaks olema Seedre sõnul see, et “ka Tartu aparaaditehase kohvikus tassi kohvi tellides on kindel veendumus, et seda juues ei ole vihmametsade maharaiumisele kaasa aidatud.”

Võib arvata, et ühes kohvikotis või euroalusetäies kottides on ube, mis korjatud enam kui ühelt platsilt, nii et probleem muutub aegapidi üha keerulisemaks. Vastukaaluks on suur osa maaletoodud kohvist või palmiõli sisaldavatest toodetest toodud siia ikkagi läbi suurte kauplejate. Nemad suudavad vajaliku info automaatselt Euroopa Komisjoni infosüsteemidesse sisestada.

Keerulisemaks muutuva probleemi tuum hakkab kõmisema raadamisküsimuse põhilise kaubaliigi ehk puidu puhul. Kuivõrd raadamise teel saadud puitu ei tohi tulevikus enam Euroopa Liidus turule lasta, peab olema kontrollitud ka kogu Eesti puidutööstuse sisendite ja väljundite päritolu.

Siin tuleb üle rõhutada, et raadamismäärus ei räägi ilmtingimata vaid raadamisest. Keeld on seatud selliselt metsamaalt pärinevatele toodetele, mille saamise nimel võetakse mets maha ja asemele tehakse näiteks juba mainitud põllumaa ja puuistandus või kus põlismetsa asemele kerkib inimtekkeline mets.

Samas teede või muu taristu rajamiseks maha võetud metsast saadud puitu tohib rahumeeli edasi kasutada. Ehk siis näiteks Nursipalu laiendamise ja Rail Balticu ehituse sõiduvees tekkiv palgimassiiv on ka tulevaste reeglite järgi müügiks täiesti koššer, aga kui maha võetakse põlismets, mille asemele istutatakse inimkäega uus mets, ei tohi ka selle põlismetsa puitu kasutada.

Materjalide päritolu tõendamine on juba olnud pidev protsess, sest klientidele tuleb nagunii seda aruandlust teha, selgitas puitmaju tootva Harmeti tegevjuht Alo Tamm.

“Meil kindlasti ei ole võimalik ja me ei ole kunagi võimalikuks pidanud kasutada mingisugust keerulise taustaga toorainet,” märkis ta.

Millist bürokraatiat määrus täpsemalt kaasa toob, sellega Tamm veel kursis ei ole, kuid nemad juba kasutavad sertifitseeritud materjali. “Meie kliendid on varem juba nõudnud informatsiooni selle kohta, et meie tooraine ei pärine Venemaalt või Valgevenest, kust on importimine keelatud,” tõi ta näiteks.

Eesti metsamaa puhul puudutab asukohakinnituse nõue esimesena tavalisi metsaomanikke - nii RMKd kui Lõuna-Eesti väikseid metsaomanikke. Viimastel ei tasu Seedre sõnul liiga palju muretseda. Määrus lubab lasta teha hoolsuskohustuse teavituse (due diligence statement ehk DDS) nende maalappidelt raiutud metsamaterjali kohta ka tarneahelas järgmisel lülil ehk metsamaterjali ostjal. Eeldatavasti on see juba suurem tegija ega tekita talle nii palju probleeme.

Samuti lubatakse kliimaministeeriumist, et Eesti metsameestele luuakse ka IT-lahendus, mille võivad kõik vabalt oma süsteemidega liita.

Raskemaks läheb olukord siis, kui materjal jõuab vahelattu, tunnistas ka Seedre ise. “Suured vaheladude omanikud on küsinud küll, et kas me oleme hulluks läinud selle määrusega.”

Ja sealt edasi liigub puit saekaatrisse. Platsile sõidab kümme koormat, millest kõigi kohta peab olema kirjas päritolu. Need sorteeritakse vastavalt tüübile või liigile hoopis uutesse koormatesse, mis saadetakse omakorda edasi töötlusse. Tulemuseks on lauavirn, mille hulgas võib olla juba kümnete eri päritolutunnistustega latte.

“Ega seal vist suurt paremat lahendust ei tule, kui et uuele kaubale ehk lauakoormale kaasa panna kõik sissetulnud asukohatähistused,” tõdes Seedre.

Nii see asukohaandmete ja deklaratsioonide hulk muudkui kuhjub tarneahelas allapoole, kuni palkmaja- või mööblitööstusest tuleva kapi puhul kasutatud spoonide, puitlaastplaatide, vineeri ja täispuidu päritoluni välja.

Raadamismäärus on veel olnud liiga toores, et seda rakendama hakata, tõdes Kohila Vineeri juhatuse liige Andres Laht.

Laht ütles, et iseenesest on Eestis asjad hästi ja kogu tarneahel läbipaistev. Kui uus süsteem saab olema lihtsasti rakendatav ja Eesti ning Euroopa ettevõttetele bürokraatiat juurde ei too, siis on algatus igati tervitatav, märkis Laht.

“Loodame, et aasta jooksul tuleb parem selgus, kuidas neid asju reaalselt rakendada, kes seda kontrollib ja kuidas seda kontrollib,” ütles Laht.

Puidu päritolu täpsem kontrollimine on Lahe sõnul positiivne, kui seda reaalselt ka kontrollitakse ning võetakse vastutusele need, kes seda ei järgi. “Täna järelevalve sajaprotsendiliselt ikkagi ei toimi,” tõdes Laht.

Ta selgitas, et Eestisse tuleb kolmandatest riikidest puitu ja puittooteid, mille päritolu on tegelikult küsitav. “Meil on sertifikaadid, mille täitmist meilt komakoha täpsusega nõutakse, samal ajal kolmandad riigid vilistavad selle peale ja sisuliselt toovad fabritseeritud paberitega oma tooteid siia sisse ja konkureerivad niimoodi meie turgudel.”

Kuid on ka põhjust rõõmustamiseks. Ministeeriumidest öeldi, et lisaks asukohainfo nõudele on ka selle info tõesuse kontroll jaotatud riskikategooriatesse. Eestis pole vaja väga rangelt kontrollida oma kohalike toodete päritolu, sest Eesti ei ole kõrge riskiga maade seas. Samas on Euroopa keskkonnaühendused mures sellepärast, et lisaks määruse edasilükkamisele klassifitseeris komisjon ka suurema osa maailmast madala riskiga riikideks.

Euroopa Komisjoni ettepanek määruse jõustamine edasi lükata vajab veel liikmesriikide ja europarlamendi nõusolekut. Pikendust saab siis aasta jagu ehk 30. detsembrini 2025 ning väiksemate kohustustega väikeettevõtjad poolteist aastat kuni 30. juunini 2026. Kuivõrd üleminekuperiood praegu juba käib ja ettevõtted, mis tegelevad luubi alla võetud toodetega, peavad juba nende päritolu kohta infot koguma, võiks see komisjoni hinnangul anda aega süsteemide lõplikuks juurutamiseks.

Eestis lubab kliimaministeerium valmis saada mooduli, mida saab kasutada metsaregistri ja veoselehtedega viisil, mis laseb automatiseerida info saatmise otse komisjoni IT-süsteemi. Lisavõimalusena pakub sarnast moodulit ka näiteks metsa sertifitseerija FSC.

Eestis ei vormita määruse jõustamiseks ühtegi uut seadust, kuna määrused on otsekohalduvad olemasolevatesse siseriiklikesse seadustesse. Ainus, mida tuleb muuta, on Seedre sõnul karistusseadustik, kuhu tuleb kanda võimalus eksijaid vastutusele võtta. See eksijate leidmine ei ole eesmärk, esimesest nädalast keegi trahve väänama ei tule, kiirustab ta ütlema. Kõigepealt tuleb saada süsteem tööle ja siis saada tööle ka kontrollimine.

See, et europarlamendi konservatiivid ja Saksa poliitikud määruse edasilükkamist tervitasid, ei tähenda veel, et komisjon oleks kriitikalaviinist pääsenud. Euroopa sotsiaaldemokraadid süüdistasid komisjoni presidenti Ursula von der Leyenit rohepoliitikast eemalepööramises, vahendas Politico.

Endine kliimavolinik Virginijus Sinkevičius nimetas seda “sammuks tagasi”. Ladina-Ameerika keskkonnaühenduste teadete järgi andis von der Leyen Brasiiliale vaba voli vihmametsade põletamiseks.

Ka metsamaterjali sertifitseerimisega tegelev FSC teatas, et oli üks neist 170 ühendusest, mis soovis määruse võimalikult kiiresti vastuvõtmist ning rõhutas, et selle viibimine ei tohi aidata mingil juhul kaasa regulatsiooni eesmärkide saavutamisest loobumisele.