Miks ma armastan Äripäeva?

1994. aastal ma Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonda sisse ei saanud. Õnneks oli Tomi Saluveer, toonane Äripäeva noor toimetaja ja ajakirjandustudeng, pannud ajakirjandusosakonna stendile üles kuulutuse: “Kes sisse ei saa, tulge Äripäeva tööle!” Olin küll mõne kuu töötanud kaitsejõudude peastaabi pressiosakonnas üleajateenijana, kuid ajakirjandus tõmbas rohkem. Kuna vastne abikaasa tahtis väga kodulinna Tartusse elama jääda, astusin sisse Äripäeva Tartu toimetuse uksest, kus võttis mind vastu alati heatujuline ajakirjanduskorüfee Hannes Tamme.Hannes küsis, et kas mul kogemust on. Ütlesin, et aasta tagasi ilmus mul Nooruses esimene trükiproov (luuletused) ning kokku neli arvamuslugu Õhtulehes – kõik kaitseväeteemalised. Nende eest olin toona veel koloneli paguneid kandnud Märt Tirult hurjutada saanud – nii avameelne ei tohi olla, isegi kui sul on õigus. Hannes arvas, et sellest aitab, et Igori (Rõtov) jutule minna. Läksin.Ja tööle ma sain. Palgas kaotasin esialgu kõvasti. Peastaabis oli palk 2400 krooni, tegevtoimetaja Andrus Vaher pakkus kahekuulise katseaja palgaks 1500 krooni (alla 100 euro!), millest läksid maksud maha. Aga tahe oli nii kõva, et olin kohe nõus. Andrus kinnitas veel, et kõik ajakirjanikud käivad korralikult riides ning pesevad end hoolega. Esimesel töökoosolekul oli mul seljas must pulmaülikond ja punane lips, ega mul suurt midagi muud selga panna polnudki. Lips oli mul ainsana, ülikond ka. Pesnud olid siiski ennast vist kõik.Mind pandi ainsa reporterina istuma toimetajate tuppa koos Erkki Peetsalu ja Tomi Saluveeriga. Andrus ütles, et iga ajakirjanik kirjutab Äripäevas vähemalt ühe loo päevas. Ma punnisin teha pigem kaks. Esimese kuu järel olin (toonase punktitabeli järgi) kohe paremuselt teine ajakirjanik.Andrus tuli jutuga, et teeme kohe pika lepingu – palgaks sai 2800 krooni aasta lõpuni. Nelja kuu pärast tõusis palk 4500 kroonini, siis 6000, siis 8500, siis 10000, siis 12000 ja 1997. aasta alguses 14 000 kroonini.  Palk tõusis 6 korral (2 korda käisin ise küsimas ka, kuigi tööpakkumisi tehti keskmiselt 1 kuus – sellised häid), kokku 9,33 korda, ja seda kõike 2,5 aasta jooksul. Kuid seda oli vähe.Tööhoog oli kahel esimesel tööaastal suur: korduvalt tuli ette, et kirjutasin ühel nädalal neli kaanelugu. Nädala parima loo 1000kroonine preemia oli igakuine palgalisa (ma isegi veidi arvestasin sellega), vahel sain ka mitu preemiat. “Pommipanemine” oli minu lemmiktöö ja väga arendav ka. Kui 1996. aasta suvel (ma olin siis 22) tulid minu asemel ülikooli sisse saanud ajakirjanikud Äripäeva praktikale, olin ma vähemalt punktitabeli järgi üks tublimaid või isegi kõige tublim. (Minu moto “Kõigile pasunasse, ja võrdselt!”, mille pangandussõja ajal hooletult Ekspressi ajakirjanikele pillasin, on saatnud mind siiani.)Igor oli mulle öelnud, et majandusajakirjanikul pole ajakirjandust õppida mõtet – piisab Priit Pulleritsu ühepäevasest koolitusest – mis on uudis, mis vaatlus, mis arvamuslugu ning kuidas neid teha. Priidu koolituse sain, 1995. aastal astusin Tartu Ülikooli Õigusinstituuti ning õppisin juristiks.Kuna ma sattusin kirjutama pangandusest, mis toona oli kõige kuumem ja särtsakam ärivaldkond, siis toonase Ühispanga presidendi Ain Hanschmidti tööpakkumine oli selline, millest ei olnud mõistlik keelduda. Seekord ei läinud ma mitte Andruse, vaid Igori jutule. Ütlesin, et mul on selline pakkumine ning ma kahjuks vist lähen. Igor oli kurb, mina ka. Andrus Vaher ütles töösuhete otsi kokku tõmmates, et väga kahju – kuid sa pead arvestama, et su nimi kaob lehest ära ja sind ei tea varsti enam mitte keegi. Aga raha oli vaja ja ma otsustasin selle riskiga leppida.See, et ma ajakirjandusse sisse ei saanud, oli omal ajal muidugi valus. Kui Sotsiaaldemokraatliku Erakonna suvepäevadel esinedes sellest rääkisin, ütles Marju Lauristin: ära kurvasta, Juhan Partsi me ka ei võtnud.Äripäev ja majandus ei oleks olnud minu esimene valik, kuid praegu arvan, et see oli parim asi, mis minuga juhtuda sai. Ma õppisin raha lugemise kõrva veidi ka seda tegema. Kindlasti oli Äripäevas töötatud aeg see, mis minust väikeettevõtja tegi. Igor ja Meelis kutsusid mind pärast nelja-aastast pangaseiklust küll Äripäeva tagasi, kuid ma mõtlesin, et kui ma nüüd ei proovi, siis millal veel. Veidi vähem kui aasta pärast saab sellest päevast 15 aastat. Kuid hingelt ajakirjanik olen tänu Äripäevale siiamaani.