Peeter Tammistu: ehitame Noa laeva. Elektrilise

Kunagi käibis anekdoot, et skleroos pidi olema kõige mõnusam haigus: kuskilt ei valuta ja kogu aeg kuuled uudiseid. Hm? Kostub nagu tänane energeetika arengukava.

Loksume sõnameres. Iga päev toob mingeid vastakaid uudiseid ja... Lõpuks formeerus avalikkuse arvamus usaldamatuseks. No, et administratsioon ei valda teemat. Vassib. Pole tähtis, kas valdab või ei, kuid usaldus on kadunud.

Lühis. Usalduskomponent põles läbi. „Need on kompileeritud erinevatest numbritest, mille päritolu ja arvutuse kohta on väga raske mingeid järeldusi teha. Ma täna olen seda meelt, et kliimaministeeriumil ilmselt usaldusväärseid arvutusi ei olegi.“ tõdes akadeemik Jaak Aaviksoo.

Esiteks: “Peaaegu kõik energiavajaduse uuringud ja aruanded ütlevad, et energiatarve kasvab. Praegu vajame aastas üle 550 eksadžauli (EJ). Arvatakse, et 2050 aastal vajame 480 kuni 1100 eksažauli. (Sowell “Diskrimineeerimine ja erinevused”)

Ehk kasv kaks korda, ja miks meie vajadus peaks vähem kasvama? Arvestades, et autod/rongid/lennukid/laevad lähevad üle elektrile, ilmselt ka suur osa soojuse tootmisest (soojuspumbad vajavad samuti elektrit), kui G5 käivitub ja TI areneb. Siis on paratamatu energiavajaduse raju kasv.

Need kellel on arenguks piisavalt energiat on võitjad. Inimaju kasutab 20% kogu keha energiavajadusest, moodustades kehakaalust vaid 2%, sealjuures ei suuda inimaju samaaegselt kunagi aktiveerida enam kui 2% oma neoronitest.

“Kui see näit ületatakse, ammendub glükoosivaru nii kiiresti, et te minestate.“ (Medina ”Aju toimimise reeglid“). Ilmselt on TI energiamaiam. Kui me ei suuda tagada TI (ja kõigi teiste) energiavajadust, siis jääb meie areng seisma.

Samas “Toode mille valmistamiseks kulub vähem energiat, on odavam. See tähendab, et üha rohkem inimesi saavad toodet endale lubada ja tootmismahtu suurendatakse. Seetõttu energia ja ressursside absoluuttarbimine sageli hoopis kasvab.” Seda nimetatakse tagasilöögiefektiks. Hinnanguliselt on tagasilöök 20-60%.

Teiseks, senine hange, kus Dr Riik paneb raha lauale ja siis kujundatakse pakkumine vastavalt sellele on äraspidine. See on hanke kulupõhine, mitte konkurentsipõhine struktuur. Kulukas struktuur.

Kolmandaks on kogu areng planeeritud lähtudes kasutusse võtul ilmselt vananenud tehnoloogiast. Samas oleme suurte materiaalteaduslike läbimurrete lävel. Ja me ei saa neid kasutada, sest me oleme oma tuleviku pantinud poolsajandiks vanavarasse?

Unistame. “Kujutage ette, et elektrivõrku on päikesepaneelide asemel ühendatud puud. Mõelge veel taimeliikidele, mis vabastavad elektrone päikeseenergiat kasutades ja talletades neid akudesse, mis puuvilja kombel ripuvad anorgaanilistel puudel.“ (Lovelock ”Novatseen“) või „… kosmosesse soojuspeegli ehitamine (…) Woodi arvestuse kohaselt piisaks ühe protsendi Maale saabuva päikesevalguse tagasipeegeldamisest, et globaalse soojenemise probleem lahendada.“ Nii unistas leiutaja sajandi eest.

Innustav konkurents tekitab ootamatuid lahendusi. Niisiis, lõpetame skleroosianekdoodid, võtame aja maha, kuulutame välja ühisloomehanke, taastame usalduse ja valime välja konkurentsipõhise/tõhusa süsteemi. Isegi tätokagurud suudavad seda! Meie? Aeg meilgi Noa laeva ehitada! Seekord elektrilist.