Elron on riigi toel elades vajunud mugavustsooni, vaevumata teist suve välja tegema reisijate ängikogemustest täis tuubitud rongides, leiab Äripäeva ajakirjanik Mari Mets.
- Äripäeva ajakirjanik Mari Mets. Foto: Andras Kralla
“
Riigiettevõttena ei kavatse Elron pakkuda maksumaksja raha eest liigset luksust,” kirjutas
Elroni juht
Andrus Ossip kuu aja eest Äripäevas. Ta viitas kolmele uuele rongile, mida Elron tahaks hädasti osta, aga riik jälle ei taha raha anda. Aga sellepärast, et uusi ronge niipea ei tule, ei saa üks riigiettevõte oma kliente lugupidamatult kohelda.
Jaanipäeva õudused
Seik Valgemetsa peatusesse saabunud Elroni rongist jaanipäeval: reisijad on kõikjal, istmetel, põrandal, jalgrataste vahele litsutud. Esimesse klassi pileti ostnud lapsevankriga noor pere ei mahu oma kohani trügima.
Tartus jääb seltskond jalgrattureid kümne minuti pärast väljuvast
Tallinna rongist maha, sest hilinenud eelmise rongi piletimüüja jõuab nendeni alles lõppjaamas ja müüb neile veel eelmise sõidu pileteid.
Küsimuste peale tõdes Elroni pressiesindaja: “Jaanipäev on tõesti aeg, mil eestlased linnadest välja kiirustavad, ja meil on hea meel, et selleks üha enam rongi eelistatakse kasutada.” Täpselt sama vastust lugesin samal päeval ka Delfist teise probleemi selgituseks.
Sain pressiesindajalt teada, et kui reisija läheb sisse õigest uksest, jõuab ta oma esimese klassi kohani. Ja et lõppjaamas seisvas rongis pileti ostmine on vabatahtlik, mistõttu ei maksa Elron kinni ka järgmisest rongist maha jäänute pileteid.
Minu raha
Elron võib ju öelda, et ärge sõitke rongiga, kui ei meeldi, aga nad tegutsevad siiski minu, maksumaksja raha eest. Nii on raske panna pahaks
Eesti Bussi juhi Gunnar Oboleski kriitikat, et erinevalt bussifirmadest, maksab Elroni 10eurosest piletist 7 eurot kinni riik.
Ootan Elronilt viisakat käitumist ja probleemidega tegelemist. Ja mitte alles siis, kui need on üle viimase piiri ja neid lahendatakse pettunud reisijatele taksode tellimisega. Et mulle ei öeldaks, et olen ise rumal, et valest uksest rongi astun või vabatahtlikult valel ajal piletit ostan. Ootan, et ei tuleks kolmandat jaanipäeva, mil reisijad kirjeldavad pühadeseiklust rongis kui õudusfilmi.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”