Tõstame rahval tuju!

Ma ei usu, et Eesti edukaks muutmiseks on olemas üks konkreetne tablett – annad 1,3 miljonile inimesele sisse ja kohe hakkab kõigil parem. Vähem makse, rohkem toetusi vms tavapäraseid kantseliitlikke propagandapille. Ei. Edu tagab valdava osa rahva soov elada paremat, ägedamat ja huvitavamat elu. Edu on nagu nakkushaigus, mis muudab ka edukaks naabrid, kellele sa oled kätt andnud.

Edu on positiivne emotsioon, mis paneb ka hingelt laiskvorstid ärkama kell 6.00 ja ei lase enne 00.00 voodi lähedalegi. Edu on tahe saavutada, pürgida, vallutada. Üllatada ja rabada. Olla teistest parem. Edu on usk, et kõik saab paremaks minna. Edu on raha, mida sa ei näe, aga loodad saada ikkagi.

Praegune Eesti edukas ei ole. Praegune Eesti ei pürgi. Ta on alla andnud. Väsinud. Kuivanud. Ootab surma (ja/või väljasuremist). Valus on vaadata, valus on olla. Iseenda (või oma maa, perekonna) mandumist ja hääbumist taluda on sama, kui olla laevas, mis on juba põhjas, aga vesi ei ole veel sinu kajutisse tunginud. Püüame taluda? Uppumist nii ei väldi. Äkki ujume siiski välja!

Jumal tänatud, et ma midagi ei tee?

Peeter Koppel kinnitas äsja, et uus masu on alanud. Valitsus rahvast motiveerida ei suuda. Mitte visiooni või narratiivi või muu sõnaülevuse puudumises pole küsimus, vaid ta lihtsalt ei tee mitte muhvigi (mis innustaks, erutaks, ergutaks). Eesti riik lihtsalt on. Nagu ülekasvanud kuusk, mis kohe murdub. Peenhäälestusest on saanud hääletu alistumine oma saatusele. Laev veel vett täiesti täis ei ole, aga suurem osa rahvast on jääkülmas vees uppumas...

Isegi Soomes pole enam tore töötada. Kaua sa ikka ühikatoanurgas elad ja kaerakörti luristad. Ühikaomanikul on sinu võõrapärasest näost kopp ees. Soomes on halb, perest eemal. Kodus on halb, naine on õnnetu. Emotsioon on kehv, motivatsiooni midagi paremaks muuta ei ole. Kõik on läbi, aitab küll? Ei.

Motivatsioon tekib, kui on konkreetsed präänikud, mille järel tahame täie tambiga joosta. Nt arendame lustlikult kinnisvara – pangad annavad uljalt raha peale, inimesed maksavad kolm või neli korda ehitushinnast rohkem, laenavad südame veriseks, kuid elus on edasiminek. Areng. Uus kuut.

Igasugu buumi on reeglina üheselt halvustatud. Kuid buumiaja voorus on inimeste soov midagi teha, sh tööd. Ka vabatahtlikku. Ainult buumi ajal on arendatud linnu, tehtud midagi korda. Loodud igavikulist.

Stagneerunud ühiskond tapab igasuguse isu midagi korda saata. Eelmise masu ajal kohtasin juhulikult Jaanus Otsat. Küsisin, et kuidas läheb. Ta ütles: “Jube hästi! Ma ei tee mitte midagi! Teised teevad, raha põleb. Mina ei tee ja kõik on alles!”

Õnneminister, ma ootan sind!

Tardunud ühiskonnas ei tohigi millegi uuega alustada. Sa hävitad ennast. Investorite kuldmõte “Kõik, mis tõuseb, see tõuseb, ja kõik, mis langeb, see langeb” kehtib ideaalselt tänase Eesti kohta.

Eesti langeb ja langeb ja langeb. Langust saab tõusuks pöörata trendi muutusega – selleks on vaja väga olulist tõuget. Eestis seda praegu ei ole. Emotsiooni muutus ei alga mitte edust, vaid uuest suhtumisest. Tahan raha, tahan kuulsust, tahan lapsi, tahan maja, tahan, tahan, tahan. Ja teen ära. Meie ole muusika mõistes oma kontrapunkti isegi otsinud, rääkimata selle leidmisest.

Majandus ja kultuur püsivad meeleolul. Usul, kuidas (täpsemalt kui hästi) homme läheb. Kui mõelda, mis Eestit kiiremini positiivsesse trendi pööraks, siis kõige olulisem on rahva tahe siin elada, töötada, meelt lahutada, olla armastatud, olla hoitud, olla kallistatud. Kui seda tunnet ei ole, siis põgenevad inimesed maalt linna, välismaale, kuhugi ära. Kus äkki on parem. Mõni põgeneb teise ilma. Ja ei suudagi kahetseda.

Rajude poliituuendustega algust tegevad Araabia Ühendemiraadid panid ametisse viienda naisministri, kes peab tagama, et õnn oleks inimeste elus enam kui soovunelm. Õnneminister Ohoud al-Roumil tuleb algatada reaalseid projekte, mis viiksid õnneni.

Ilma irooniata olen arvamusel, et õnneministri ametissepanek lükkaks ka Eesti majanduse hoobilt käima – mul läks tuju kordades paremaks, kui sain aru, et lisaks mulle unistavad õnnelikust ja hea tujuga riigist ka araablased. Ma ei ole üksi.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Telia, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.