Kuidas lõpetada mõrvad

Eriteenistuste kasutamine võõrriikides rohkemaks kui infokogumiseks – st aktiivseks sekkumiseks poliitilisse võitlusesse või majanduslikku konkurentsi, avaliku arvamusega manipuleerimiseks, diversiooniaktideks või lõpuks ka mõrvadeks – on alati olnud seotud väljendiga „usutav eitus“ (plausible deniability). Sest kui eitus ei ole usutav, siis on vastumeetmed tavaliselt paratamatud, kui ei tegutseta just poliitiliselt väga nõrgas riigis, mis enda eest seista ei saa.

Usutav eitus on siiski midagi rohkemat kui käte laiutamine stiilis „meie ei tea midagi“ ja ülbitsemine stiilis „aga katsuge tõestada“ või „vaadake, mis te ise ajaloo jooksul olete teinud“. Et see toimiks, peab vähemalt avalikkus seda uskuma, parimal juhul ka selle riigi poliitikud ja eriteenistused, kus juhtum aset leiab.

Ametliku hämamise näited

Usk on muidugi keeruline teema ajal, kus järjest enam poolehoidjaid leiab isegi lapiku Maa teooria, rääkimata siis vabamüürlasi või eriteenistusi puudutavate vandenõuteooriate uskujatest. Siiski on üldine reeglipära, et mida rohkem valetada, seda vähem sind tulevikus usutakse.

Sergei ja Julia Skripali gaasitamisega seoses võiks meenutada vaid mõnda näidet ametliku Venemaa hämamise kohta:

2002. aastal Moskvas Dubrovka pantvangkriisi ajal eitati pantvangide hukkumist Venemaa eriteenistuste kasutatud gaasi tõttu, mis osutus valeks;2005. aastal eitati Venemaa seost tšetšeenide liidri Zelimhan Jandarbijevi surmaga pommiplahvatuses Dohas, kuid Katari võimud vahistasid koos asitõenditega kaks GRU agenti;2006. aastal mürgitati haruldase radioaktiivse polooniumiga Londonis Aleksandr Litvinenko, vaatamata ametlikule eitusele esitas brittide poolt alles 2016. aastal avaldatud juurdluse kokkuvõte veenvad tõendid Venemaa seotuse kohta;2014. aastal eitati Venemaa eriüksuslaste kasutamist Krimmis (Putin ise on nende kasutamist hiljem kinnitanud) ja seost Malaisia reisilennuki allatulistamisega Ida-Ukraina kohal.

Juba 2014. aastal Ukrainas korda saadetu osas ei pääsenud Venemaa päris puhta nahaga ja sanktsioonid on siiani jõus. Mis puutub aga Litvinenko mõrva, siis selle asjus avaldatud protestid nähtavasti Kremlile eriti sügavat muljet ei avaldanud. Kuigi uurimiskokkuvõte oli väga põhjalik, siis selle avaldamine kümme aastat pärast juhtunut ei avaldanud enam mingit mõju.

Küllap see on üks peamisi põhjusi, miks Skripali juhtumi puhul ei oodanud Suurbritannia valitsus ära „täiesti kindlaid“ tõendeid (ja kas selliseid ilma mõrva tellija „puhtsüdamliku ülestunnistuseta“ üldse olla saabki), vaid asuti tegutsema juba ainult „väga kindlate“ tõendite alusel.

Diplomaatide väljasaatmine ehk persona non grata'ks kuulutamine ei ole midagi haruldast, kuid tihti ei tehta seda avalikult. Selle aasta märtsis juhtunu on aga nii luuramise kui diplomaatia ajaloos esmakordne – 143 väidetavalt luuranud Venemaa diplomaadi väljasaatmine 26 riigist (kui needki andmed lõplikud on) korraga on ennenägematu nii kattealuste luureohvitseride arvu kui väljasaatmiste globaalse haarde tõttu.

Varasem rekord, 105 Nõukogude diplomaati korraga, pärineb 1971. aastast ja nagu tagantjärele teame, ei saadud isegi siis kõigist KGB ohvitseridest Londonis lahti. Toona sai asi alguse inglaste poole üle hüpanud KGB luureohvitseri Oleg Ljalini tunnistustest. NSVL luuretegevus Suurbritannias oli tugevalt pärsitud ja enne külma sõja lõppu enam 1970. aasta taset ei saavutanudki, kuna veel enne lõplikku hoobist kosumist hüppas 1985. aastal Londoni saatkonnast üle järgmine ohvitser, Oleg Gordijevski.

Reeturid endi ridades on olnud luure jaoks kõige teravam probleem juba Nõukogude ajal ja kodumaal valitseva režiimi nõmedus oli vastase poole üleminekuks üks olulisi motivaatoreid. Ka Lääne kõrgem elatustase ei olnud vähetähtis, eriti siis, kui kodumaal majandus alla käis. Võimalik, et Putini režiimi suund kruvide kinnikeeramisele koos sanktsioonide ja suhteliselt madalate nafta- ja gaasihindade mõjuga majandusele on praegugi pannud juhtkonna muretsema, kas luureohvitserid mitte jälle ülehüppamise mõtetega ringi ei vaata. See seletaks mingil määral Skripalidega juhtunu kasulikkust Kremlile.

Mida teeb Venemaa edasi?

Et vastukäiguna saadetakse välja sama arv diplomaate, on üsna selge. Luuretegevus on mingil määral pärsitud, kõige tugevamini muidugi Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides. Loomulikult hakatakse tühjaks jäänud diplomaatide kohti oma saatkondades jälle täitma, kuid see võtab aega. Külma sõja aegseid kogemusi arvestades ei pruugi olla võimalik kõiki kohti täita luureohivtseridega või tuleb kasutada noori ohvitsere, kes ei ole varem luuramisega vahele jäänud, aga on kogenematud. Osa tööd võtavad üle Venemaa luure esindused kolmandates riikides, lihtsamate ülesannete täitmiseks värvatakse agendid Venemaa diplomaatide hulgast.

Loomulikult ei kao kuhugi värbamiskatsed Venemaale reisinud välismaalaste hulgas ja signaalluure. Seega on tagasilöök luuretegevuses kindlasti olemas, aga sama kindlasti ei ole see midagi lõplikku. Siiski on Lääne poolt pretsendent loodud ja hirm sarnaste meetmete kordumise ees võib Venemaad vaoshoitusele kutsuda küll.

Kas võetakse veel midagi ette? Kuna Venemaa käitumine on olnud kõrvalt vaadates korduvalt irratsionaalne ja ennast kahjustav, on seda keeruline prognoosida. Küllap teadlikult on soovitud oma välispoliitika pidamist ettearvamatuks ja see on õnnestunud. Raske uskuda, et Lääne laiem eesmärk sundida Venemaa loobuma mõrvadest võõrriikide territooriumil võiks olla täielikult saavutatav, aga me ei saa kunagi teada, mitme inimese elu praeguste väljasaatmistega päästetakse. Järgmine mõrv, juhtugu see homme või kaheteist aasta pärast, tuleb küllap ikka üllatusena.