Kes teeb ära tuleviku töö?

Tark tööhõivekorraldus võiks olla selline, mis suudab ära kasutada olemasoleva inimressursi viisil, et inimesed ei jääks tööturult kõrvale, ning samas võetaks arvesse töö muutuvat olemust. Traditsiooniliste töösuhete osakaal väheneb, esile kerkib üha uusi töövorme, masinad asendavad ja muudavad tööd ja inimeste tehtav töö muutub üha keerulisemaks. Eesti nagu muugi maailm kipub veel pigem nende muutuste järel sörkima.

Eestis pakutavad töökohad nõuavad palju vähem oskusi, kui inimesed on omandanud. Kõrge lisandväärtusega, keerukaid töökohti on pigem vähe. See väljendub ka palgas. Majandus teiseneb aga struktuurselt – töökohad muutuvad üha keerulisemaks, tempos püsimiseks tuleb üha juurde õppida, seda eelduslikult innustav palgakasv aga jääb Skandinaaviast kaugele maha – suur osa töötajatest on jätkuvalt palgavaesuses. Loota võib, et kui ettevõtted leiavad võimaluse üle minna vähem tööjõumahukale ärimudelile, toob see kaasa teadmusmahukate töökohtade suurema osakaalu ning eeldatavalt ka kõrgema palgataseme.

Tööturg on duaalne – mida rikkam riik, seda suurem ebavõrdsuse kasvu risk. Hetkel näeme, et automatiseeritakse palju töökohti, mis eeldavad keskmist või madalat oskustaset, vähem on ohustatud kõrgete oskustega töökohad. Teisalt tekib siis suur nõudlus mõne madalapalgalise töökoha ja lihttöö järele, vajatakse lapsehoidjaid ja kohvikutöötajaid. Selliste vastandlike tendentside suurim risk on võitjate ja kaotajate tekkimine, üha suurenev ebavõrdsus ja kihistumine. Tehnoloogilised muutused on aga sedavõrd kiired, et sotsiaalkaitse korraldus ei jõua sammu pidada.

On paratamatus, et muutused jätkuvad ja jäävad jätkuma, ajas tagasi minek või arengu peatumine ei vii meid suurema heaoluni. Suurema heaoluni võib aga viia see, kui tuua tööturule ja aidata seal püsida rohkematel inimestel – vanematel inimestel, puuetega inimestel ja paljudel teistel riskidega tõtt vaatavatel ühiskonnagruppidel. Selleks annavad praegu levivad paindlikud töövormid ja uued hoiakud hea võimaluse.

Ameti õppimine on jäänud minevikku ning täiesti normaalne on teha karjääri jooksul kannapöördeid või oma tööalast fookust peaaegu täielikult nihutada. Ümberõpet tuleks omakorda toetada nii kursustega kui ka tööandjate hoiakute kaudu. Ent oluline roll on ka töötajatel endil ning eriti keeruline on pöördeid ette võtta vanemas eas.