Miks on ikkagi Soomes parem äri teha

Ettevõtlusminister Rene Tammisti vastus 8. jaanuari Äripäevas minu märkusele, et Soome on Eestist ettevõtluskeskkonnana mööda läinud, annab lootust, et riik on küsimusest huvitatud ning tänast suunda on võimalik muuta. Minister viitab konkreetsele võrdlusele – doing business – kus Eesti on veel Soomest ühe koha võrra ees. Ka mina jälgin seda võrdlust igal aastal huviga. Paraku ka see näitab trendi, millele tähelepanu osutasin.

Näiteks näeme, et sellel aastal on Leedu nüüd ettevõtjale sõbralikum keskkond kui Eesti. Hiljutisel ärikonverentsil Riias kirjeldas üks lätlane olukorda ilmekalt: Eestis oli Skype, aga Leedus on võimalik tegusid teha. Andmete kogumise ajast ning Eesti kuvandikrediidi tõttu kajastavad võrdlused tegelikkust viivitusega. Eesti kukkus see aasta võrdluses neli kohta. Kui Eesti ei muuda suunda, tuleb varsti ka ametlikus võrdluses tunnistada Soome paremust ning jääme ootama Läti möödumist.

Ministri poolt viidatud algatused nullbürokraatia saavutamiseks on ju toredad, aga need ei lahenda meie palju lihtsamaid igapäevaseid muresid bürokraatiaga, mis pärsivad ettevõtluskeskkonda. Minu väide põhineb empiirilisel kogemusel, sest tegelen mitmete päris ettevõtjate praktiliste küsimuste lahendamisega mõlemas riigis igapäevaselt. Kuna minister mainis start-up’i sõbralikkust, siis toon näited sellest valdkonnast.

Alustame ettevõtte asutamisest. Eesti ID-kaardiga kodanikule on ettevõtte asutamine tõepoolest suhteliselt kiire ja lihtne protsess. Idufirmasid loovad aga tihti rahvusvahelised tiimid. Sel juhul muutub pilt oluliselt. E-residentsuse saamiseks kulub vähemalt kuu ja ainus kiirem alternatiiv on kohale tulla. Kui tiimi kuulub ka mõni välismaine kiirendi või mõni asutaja tahab osaleda oma välismaise ettevõttega, ei aita ka kohale tulemine. Eelmise aasta lõpul kehtestatud uued nõuded tähendavad igal juhul nädalaid kestvat protsessi.

Kusjuures uute nõuete tõttu võib asutamise protsess olla märkimisväärselt kallis. Näiteks uus nõue tõlkida põhikiri võib Saksa ja USA ühingute puhul tähendada kümnete lehekülgede tõlkimist. See kulu on kohati tuhandetes eurodes. Soomes midagi taolist ei nõuta. Seal võivad asutamistoimingud eraldivõetuna mõnevõrra aeglasemad olla ja ka riigilõivud on suuremad, aga lõpptulemuseni jõuab kiiremini ja odavamalt. Saame järeldada, et eestlastest koosneva idufirma kannatab veel Eestis asutada, kuid rahvusvahelist start-up’i on kiirem ja odavam asutada Soomes. Eesti – Soome 0 : 1.

Ka start-up vajab tegevuseks pangakontot. Võrreldes mõne aasta taguse ajaga on rahvusvahelise komponendiga ettevõtetele pangakontode avamine täna oluliselt keerulisem ja kohati lausa võimatu. Meil on lausa välja hõisatud eesmärk vähendada mitteresidentide pangakontode osakaalu – ehk siis teisisõnu vähendada investorite ja seega loomulikult ka investeeringute hulka. Tõsi, ka Soomes on pangakonto avamine küllaltki keeruline. Hetkel näib siiski, et seal on selleks suuremad lootused. Ilmselt nii arvab ka Eesti riik, sest lahenduseks meie pangakontoprobleemile kehtestati õigus kasutada registritoimingute jaoks välismaiseid kontosid – ehk peaksime Eestisse ühingu asutama aga pangakonto Soome tegema? Eesti – Soome 0 : 2.

Edukamate iduettevõtete jaoks on järgmine praktiline küsimus investorite kaasamine. Seda võib teha näiteks uusi osasid välja andes või investorile osalust müües. Iseenesest on Soome äriseadustik Eesti omast paindlikum ja võimalusi investori kaasamiseks on Soomes rohkem. Need vahed on aga pigem nüanssides. Väga suur vahe on aga osaluse müügis. Soomes on selleks vajalikud dokumendid võimalik vormistada mis tahes maailma paigas umbes 15 minutiga uksest väljumata. Eestis tuleb rahvusvahelise investori puhul arvestada nädalatega, vahest kuudega, ning kohati tuleb arvestada reisiga Eestisse.

Soomes kehtib vara ülekandmise maks, mis teeb Soomes suuremad tehingud Eestiga võrreldes kallimaks. Väiksemate tehingute puhul – selliste puhul, mida just iduettevõtetega seoses on vaja teha, on Eestis kulud oluliselt suuremad. Eesti –Soome 0 : 3.

Kui start-up tegutseb, omab pangakontot ja on suutnud ka investoreid kaasata, on aeg-ajalt vaja juhatuse liikmeid vahetada, põhikirja muuta, esindusõigusi korrigeerida ehk äriregistriga suhelda. Iseenesest tegutseb äriregister meil kohati märkimisväärselt kiiresti. Paraku ei ole tihti tulemuseks mitte soovitud kande kiire registreerimine, vaid määruse väljastamine vigade parandamiseks. See ei ole haruldane, et korduvalt sama avaldust tehes loetakse ühel juhul sama asi veaks ja teisel juhul mitte.

Soome kogemusest tean, et saab ka teisiti. Ka äriregister võib olla klienditeenindusele suunatud asutus. Mõni aasta tagasi tegi meie maksuamet sellise põhimõttelise tegevusfilosoofia muudatuse ning maksuametit võib tunnustada, sest tulemust hakkab näha olema. Äriregister võiks maksuametilt õppida. Mõistlik oleks ka üle vaadata nii keelenõudeid kui ka dokumentide vormistuslikud nõuded. Soome äriregister näiteks ei küsi kunagi Eesti ühingute kohta apostillitud ja tõlgitud väljavõtteid, meie aga tegeleme rutiinselt templite tõlkimise ja muu sisult tarbetu bürokraatiaga. Eesti – Soome 0 : 4.

Nullbürokraatia projekti ei ole päris elus hoomata olnud. Viimastel aastatel on suund olnud selgelt suurema, mitte väiksema bürokraatia poole. Hea kolleeg Urmas Volens juhtis samas 8. jaanuari Äripäevas tähelepanu järgmisele õudusele, millega Eesti ettevõtete tegevust oluliselt keerulisemaks tehakse. Kusjuures nimetatud eelnõu, mis muudab osade müügitehingud tühiseks näiteks maksudeklaratsioonis sisalduva näpuvea tõttu, saab olema eriti suur hoop just start-up’idele, kes tahaksid Eestisse jääda. Kui eelnõu saab seaduseks, peame kaaluma, kas ka ainult eestlastest koosnevatele iduettevõtetele peaks soovitama kohe Soome ühingu asutamist. Vajadusel saab Eestis ju ka filiaali kaudu tegutseda.

Eestis on kombeks pakkuda kõigile probleemidele lahenduseks e-residentsust. E-residentsus on äge projekt, mida hea meelega ise alati tutvustan ja soovitan. Samas, tõele au andes, lahendab e-residentsus tavaliselt probleeme, mille oleme ise tekitanud ja mis mujal on lihtsamini lahendatud. E-residentsusest on saanud kohati suitsukate, millega päris probleemide lahendamist vältida. Ettevõtte asutamine mõne minutiga? Osalemine enampakkumisel üle võrgu? Jah, muidugi, aga ainult siis, kui sul on e-residentsus. E-residentsuse taotlemise avalduse täitmisel on ka veel kõik hästi, aga reaalsus koidab, kui selgub, et selle kättesaamine võtab tihti kuid ning eeldab reisimist. Mujal maailmas on sarnased mured lahendatud näiteks krediitkaartide identifitseerimisega.

Lahendus osade müügi keerukusele on lihtne ja paljudes riikides, näiteks Soomes, Rootsis, Inglismaal või ka USAs, ammu läbiproovitud. Mingeid eksperimente pole vaja. Tuleb loobuda osade müügitehingute notariseerimise nõudest. Justiitsministeeriumi nimetatud äriseadustiku reformi töögrupp on seda kusjuures soovitanud, pakkudes asemele osanike nimekirjade notariseerimise nõude. Leian, et ühe notariseerimisnõude asendamise teisega ei lahendaks olukorda. Olemas on palju lihtsamaid ja sama turvalisi lahendusi

Ka teistele siin osutatud probleemidele on lahendused olemas. Kiire tegutsemise korral on meil võimalik tänast trendi muuta nii, et ehk jääks meie ettevõtluskeskkonna mahajäämus Soomest lühiajaliseks. Hea ettevõtluskeskkond on üks olulisemaid asju, mida riik saab teha majanduskasvu võimaldamiseks.