Pagarikoda või pagarisaadusi vahendav e-platvorm?

Teil on pagarikoda. Olete seda aastaid vedanud, valikut laiendanud, maitseid timminud. Tehnikasse ja inimestesse investeerinud. Täitnud sanitaarnõuded, andnud aru ja vastanud järelevalvele, kandnud riigikoormisi.

Ühel päeval märkate, et üle tee avab uksed uus pagarikoda, hommikuti tuleb sealt sama maitsvat lõhna ning kliente voorib sisse ja välja. Lähete asja uurima. Saiakesed ja maiustused näevad välja kõik samad mis teilgi, maitsevad samuti sarnaselt. Pagaripoe sisustuses midagi erilist pole, aga inimesi käib palju.

Lähete tagasi oma pagarikotta, teete oma asju lihtsamaks ja ägedamaks, digitaliseerite tootmist, panustate turundusse, hoiate oma inimesi. Te muutute tõesti paremaks, enesekindlus kasvab, aga klientide arv ja tulu mitte oluliselt.

Peagi ilmub naabrist päevalehes suur lugu, temast on saanud eeskuju mitte teie linnas, vaid juba kaugemal. Investorid toovad talle raha. Naabrist on saanud edulugu.

Naaber selgitab meediale, et ta ei ole enam mitte pagaritöökoda, vaid pagarisaadusi vahendav e-platvorm ning sellest lähtuvalt ei kehti talle enam pagarikodadele kehtestatud nõuded ega riiklikud töösuhted. Iga kord, kui tervisekaitse maja ette tuleb, jäävad pagarikoja uksed suletuks. Kui riik kitsaskohtadele tähelepanu juhib, ähvardab naaber riigist üldse välja kolida. Ilmuvad välja ka järgmised, kes nimetavad end infoühiskonna teenuste pakkujaks.

See ei ole mõistujutt, vaid argipäev taksoturul. Usun, et kõik taksofirmad, kliendid, kogu turg on sõidujagajate tuleku üle tänulikud ja sellest palju võitnud. Nad on toonud turule värskust, uusi ideid ja lahendusi. Kuna oleme avatud ja pidevas arengus, hindame taksojagajate panust kõrgelt ning teeme Uberiga ka ise sisulist koostööd. Aga kõige hea kõrval on mõned neist toonud taksoturule tagasi halli ala, ebavõrdsed tingimused.

Tallink Takso loomise üks ajendeid oli just turule uue normaalsuse toomine ja turu korrastamine, s.o sõbralikud juhid, uued ja euronormidele vastavad sõidukid, keskkonnasäästliku kütuse, maagaasi kasutamise, tehnoloogilised lahendused jne. Kas mäletate, kuidas varrukamehed veel kümmekond aastat tagasi laiutasid?

Kui vahepeal tõepoolest olukord paranes, siis nüüd toimetab osa jällegi väljaspool seadust. Kunagised varrukamehed on tagasi, nad sõidavad taksot või peaks ütlema vahendavad sõiduteenust? Olgu siis veel kord korratud, et sõidujagamine ei ole pelgalt IT-platvorm, tegemist on selgelt taksofirmadega, selle kohta on nüüd olemas ka Euroopa Kohtu otsus. Sõidukikaardita taksoteenuse pakkuja on piraattakso.

Jääb arusaamatuks, miks mõne sõidujagaja jaoks on probleem jagada sõiduandmeid ametkondadega. Tegemist on ju võimsate IT-firmadega, tehniliste lahenduste taha ei tohiks asi jääda. Või viitab see vajadusele reguleerida tööandja ja töötaja suhet ning eraisiku määratlemist uues majanduses?

Riiki tuleb tunnustada, et on tekkinud julgus lõpetada hall ja ebaõiglane olukord. Uus seaduseelnõu on selge ja kõigile arusaadav – tänased sõidujagajad on võrdsed taksovedajatega, dokumendid peavad olema korras ning sarnaselt taksofirmadega vastutavad nad oma teenuse eest. Tunnustada tuleb ka meediat ja tehnoloogiaajakirjanikke, kes on kutsunud riiki üles korda majja looma, vastutama sõiduvahendajaid selle eest, mida nad vahendavad.

Kliendile tähendab see kindlust teenuse kvaliteedis – juhi puhtas taustas, euronormidele vastavas autos ja tasutud kindlustuses. Riigile võrdsete mängureeglite kehtestamist ning eeldatavasti ka veidi täiendavat maksutulu.

Niisiis. Pagar küpsetab pagaritöökojas saiu, toimetab teiste pagarikodadega võrdsetes konkurentsitingimustes ning pagarikojas töötavad inimesed, kes on töösuhtes oma tööandjaga. Pagarikoda mitte ainult ei vahenda, vaid ka vastutab oma toodete ja teenuse eest. Nii lihtne see ongi.