Jüri Ratase käest lastud võimalus

Teine märksõna, mis ajalukku jäädvustub, on Jüri Ratase käest libisenud võimalus. Paremat võimalust valimised võita oli Keskerakonnal raske ette kujutada – ülisoodne majandusolukord, populaarne liider, Kaja Kallase kobav algus – kõik mängis nende kasuks. Ometi jäid Ratas ja Keskerakond lõpusirgel otsekui seisma ja lasid Reformierakonnal endast üllatavalt kaugele mööda spurtida.

Reformierakond vaieldamatult spurtis ja tegi seda endale omasel ja tõhusal moel. Oma valijatesse suudeti lõpuks taas süstida olulise valiku tunne ja tasavägise heitluse dramaatika. Kuid kas Keskerakond kaotas valimised alles viimasel nädalal? Pööre Reformierakonna kasuks toimus tõesti viimasel paaril nädalal, kuid Keskerakonna kaotuse juured on varasemates valikutes. Keskerakond ei suutnud oma venekeelseid valijaid piisavalt mobiliseerida. Ida-Viru ja Tallinna valimisaktiivsus kukkus oluliselt ja tulemust vaadates just vene valijate arvelt. Juba 2017. aasta kohalikel valimistel ei suutnud Jüri Ratas tuua Savisaarega samaväärsel tasemel vene valijaid välja. Ratase Keskerakond ei andnud venekeelsetele valijatele Savisaare tasemel sõnumeid, a la „kui te meid ei vali, siis tulevad fašistid“. Selle asemel tegeles Ratas eesti valijate veenmisega, et NATO ja Euroopa Liit on ka Keskerakonnale kõige tähtsamad. Vene valijal polnud põhjust barrikaadidele tõusta.

Kas Ratase viga oli siis liigne ühiskonna kui terviku huvidega arvestamine? Vene valijate kampaania lõpus ärevaks ajamine jäeti ju ära. Ratas oli tegelikult kahvlis – vene valijatele suunatud tugevamad sõnumid oleks võinud Ratase eestlastest valijaid veelgi enam EKRE või Reformierakonna rüppe suunata ning lisandunud venelaste hääled poleks pruukinud tuua paremat lõpptulemust. Samal ajal aitas EKRE populaarsuse hoogne kasv Reformierakonna võitu sepistada. EKRE imes endasse tolmuimejana Keskerakonna potentsiaalseid eestlastest valijaid ja seda mitte ainult maapiirkondades, EKRE abiga jäi Keskerakonna tulemus kehvemaks ka kõigis Tallinna ringkondades. Keskerakonnal polnudki kampaania lõpus tõhusat relva oravate ja EKRE ühise tõusu tõrjumiseks.

Kaja Kallas peab järgima oma sõnu ja tegema esimese katse elustada vana hea kolmikliit. See on ideoloogiliselt ja personaalia osas veidi lihtsam variant kui ühte heitmine Keskerakonnaga. „Lihtsam’“ ei tähenda, et valitsuse tegemine oleks lihtne. Isiklikke ja grupiviisilisi okkaid on üksteise suhtes kogunud kõik osapooled. Kuid soov edasi valitsuses olla ja oht jääda opositsioonis EKRE kõrval väiksemateks klähvijateks, peaks sotsid ja Isamaa Kaja Kallase kokkuleppele viima. Kui Isamaa, või sotsid liiga jäigaks osutuvad, siis Reformierakonna jaoks ei ole valitsus Keskerakonnaga probleem. Suurema partnerina on Kallasel võimalik dikteerida ka personalipoliitikat, et Yana Toom ja Mihhail Kõlvart ministritoolidest eemal hoida. Selle eelduseks on muidugi Jüri Ratase positsiooni püsimine. Keskerakonna venekeelsel tiival on küllap hetkel tõsiseid küsimusi, kas partei on nende jaoks liikumas õiges suunas.

Kuluaarides keerleb muidugi ka versioon, et Isamaas on piisavalt neid, kes eelistaksid koalitsiooni EKREga ja kuna Kallas on hetkel EKRE välistanud, siis ka Keskerakonnaga. Küllap ei soovi ka EKRE igavesti opositsiooni jääda ning Keskerakonnale annaks see võimaluse peaministritool endale hoida. Tegemist on hetkel veel teoreetilise hõnguga konstruktsiooniga, mille realiseerimine vahetult peale valimisi on mõnele osapoolele isegi ohtlik. Keskerakonna vene valija jaoks oleks EKREga ühte heitmine väga lähedal vaenlasega luurele minemisele. See nõuaks pikemat eeltööd, et retoorikat sättida ja valijaid harjutada.

Ka EKRE tuumikvalijale on koalitsioon Keskerakonnaga tõsist mõttepingutust nõudev kontseptsioon. Ehkki uusimmigrantide ja seksuaalvähemuste õiguste osas leitaks piisavalt ühist, siis rahvusteemadel on lõhed teravad. Ohutu pole liit EKRE ja Keskerakonnaga ka Isamaa jaoks. Ootamatult taasleitud toetajad võivad sama kiiresti kaabut kergitada. Loomingulisemad koalitsioonivariandid on realistlikum lauale võtta siis kui Kaja Kallase valitsus on juba paar aastat valitsenud ja kohal on valijate esimene loomulik tüdimus. Ja olgem ausad, kõik potentsiaalsed partnerid mõistavad, et EKREga ühine valitsuses istumine on keeruline. Nende stiil võib jääda ka valitsuses radikaalseks ja torpedeerivaks ning väga hõre on ka pink, millelt on võtta ministripotentsiaaliga tegijaid.

Poliitika on alati dünaamiline ja täis riske. EKRE jaoks oleks kõige kasulikum Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus. See jätaks EKRE vaieldamatuks opositsiooniliidriks ja võimaldaks kaarte õigesti mängides, võimalike tulevaste majandusraskuste ja sisserände teema toel, enda toetust kahe suurpartei kandadele tõsta. Samas, võib opositsioonis istumine lõppeda ka tülidega järsult paisunud ja juhuslike inimestega täidetud EKRE fraktsioonis ning langeva toetusega. Aga valimised on läbi ja kaardid on nüüd poliitikute käes, valijad on mõneks ajaks tagasi telerivaataja rolli paigutatud.