EKRE avas mu südame mustale

Egiptusest pärit Ahmed rõõmustab, kui astun tema tagasihoidlikusse restorani Liivalaia tänava serval. Eelistan vürtsiseid maitseid, mistõttu toob Ahmed köögist terava tomatikastme – see mekib lihaga oivaliselt. Naudin mitmekesiseid võõramaalaste restorani maitseid, sest paljas kartul ja kaste tüütavad kiiresti.

Minuga samas majas elab mustanahaline mees, kes mind hommikuti ja õhtuti entusiastliku rõõmsameelsusega tervitab. Vahel piisabki hea tuju loomiseks vaid ühest heatujulisest märkamisest.

Ärge saage valesti aru – mul ei ole plaani mustanahalisega abielluda, ehkki ka see poleks minu arvates maailma lõpp. Olenemata sellest, et mulle meeldib elu värvikus ja vaheldusrikkus, on Eesti meestel siiski asendamatuid vooruseid.

Samas märkan, et suhtusin varem sisserännanutesse umbusklikumalt. Seoses EKRE võidukäiguga on minu poolehoid võõramaalaste vastu kasvanud.

Paljuski võib selle põhjuseks olla asjaolu, et olen omal nahal tundnud, kui keeruline on erineda ja viibida võõras keskkonnas. Teistsugust välimust, eneseväljendust ja temperamenti on vahel raske teistele mõistetavaks teha. Mittemõistmise tõttu tekivad sageli arusaamatused ning ebameeldivused.

Teisalt, kui mõne inimgrupi vastu ollakse ülekohtune ning alavääristav, tekib alateadlikult soov vähemust kaitsta. Paljas mõte sellest, et siinne võim ähvardab muutuda sisserännanute vastu sallimatuks, on mind teinud ühtviisi murelikuks, kuid samas märkavaks ja hoolivaks nende väärtuste vastu, mida välismaalastel on eestlastele pakkuda.