Kristjan Kalam: anname võimu tõeliselt inimeste kätte

“Personaalne riik” on saanud sõimusõnaks ja mõnituste märklauaks. Kui aga läheneks asjale teisiti ja teeks personaalse riigi teise nurga alt? Mitte personaalse selles mõttes, et iga inimene saab mingit X liiki toetust täpselt sel määral, nagu temal isiklikult vaja on, vaid selles mõttes, et iga inimene saab panustada.

Nagu ütles John Kennedy: „Ära küsi, mida riik saab teha sinu jaoks, vaid mida sina saad teha riigi jaoks.“ Personaalne riik peaks lähtuma just sellest teesist.

Kaasav eelarve Eesti omavalitsustes on suurepärane algatus, aga selgelt liiga vähe. Praegu annavad eesrindlikud omavalitsused kohalikele inimestele otsustada teatud osa eelarvest, kusjuures alati on tegu mingi rajatisega, st kohalik saab valida, kas tema lähedale tuleb park või kõnnitee.

Esiteks on praegu kaasav osa eelarvest selgelt väike ning teiseks peaks seda, mille üle otsustada, laiendama paarilt rajatiselt kõigi kulude ja investeeringute peale.

Tartu vallas, kus ise elan, on kaasav eelarve tänavu 60 000 eurot, samas kõik kulud kokku on eelarves u 38,5 miljonit (sh investeeringud). See osa väljaminekutest, kus kaasatakse, on seega 0,16%.

Võtsin võrdluseks ka meie riigi suurima omavalitsuse, kus kaasava eelarve jaoks on plaanis eraldada miljon eurot. Samas on pealinnas kõik tulud kokku enam 1,06 miljardit eurot. Kaasavalt kulutab Tallinn seega 0,09% kõigist kuludest. Tartu linnas annab sama arvutus 0,07%.

Edasi võtsin täitsa juhuslikult ette Saaremaa. Mulle kättesaadavatel andmetel tehti seal kaasav eelarve viimati 2021. aastal ja seejärel lõpetati niisugusel kujul üldse ära!

Lühidalt: 0,16% on praegu suhteliselt suur kaasatuse osakaal. Aga see on lausa naeruväärselt väike. See on sama hea kui 10 000 tippjuhi seas tuvastada, et seal on 16 naist ning hõisata: „Liigume soolise võrdõiguslikkuse poole!“ Tõelise kaasatuse määrana võiks proovida alustuseks näiteks 25%.

Küünilisusest saab kaasatus. Inimesed ei teagi, kust (maksu)raha tuleb ja kuhu läheb. Nii on ka väga mugav targutada, kuidas oleks „õige“ raha jagada, samas käega lüüa: „Äh, minust ei sõltu niikuinii midagi“.

Anname inimestele õiguse otsustada ja nii saavad nad ka teadlikuks. Kas sellisel viisil rahva harimine pole mitte liiga kulukas, võite küsida? Kindlasti on esimesed sammud kohmakad nagu iga uue algatuse puhul ja haridus maksabki palju, seda debatti ühiskond äsja pidas.

Siinkohal tsiteeriks Jaak Vilo: „Kas haridus on kallis? Proovige harimatust!“ Kui inimene hakkab mõistma, kuidas meie ühiskond ja riik toimivad, muutub ta targemaks, aga ka mõistvamaks kaasinimeste suhtes. Seeläbi võib inimesest saada juba kodanik Ülo Vooglaiu tähenduses.

Polariseerumine – viimase aja suurimaid muresid – saab lahenduse, selle asemel tekib usaldus või vähemalt mõistmine, sest inimesed peavad tulema kokku ja tegema koostööd. Paljud poliitikud on tunnistanud, et tegelikult on poliitiline „vastane“ täitsa normaalne inimene, kui kinniste uste taga rääkida. Aga kaamerate ees peab tegema show’d, vastanduma. Seda tunnet, et teise erakonna valija on tegelikult laias laastus normaalne inimene, võiks ja peaks tundma iga kaasatud kodanik. Seda võimaldaks tõeliselt kaasav eelarve.

Ilmselgetest kasudest ei tarvitseks ehk rääkidagi, aga lühidalt: tõelise kaasatuse määra korral muutub määratult raskemaks punuda korruptiivseid skeeme ja kasvab läbipaistvus. Omakasupüüdlikkus asendub solidaarsusega ning soov makse maksta tõuseb mürinal, kui maksuraha kasutatakse päriselt kodanikke kaasates.

Inimesed ei ole rumalad. Inimesed on sellised, nagu neisse suhtutakse. Suhtu inimesesse nagu vastutustundlikusse kodanikku ja temast saab vastutustundlik kodanik.

Lõpetuseks kordan veel: ei saa esitada vastuväidet „Aga meil juba on kaasavad eelarved!“, sest et ei ole. 0–0,2% kaasatust ei ole kaasatus. Proovime alustuseks 25% ja vaatame sealt edasi.