Robert Kitt: linnad ja vallad saavad võtta investeeringutelt pidurid

Eesti väljakutsed Euroopa sees ei ole aga mitte kuidagi sellest erinevad, mistõttu võib jälgida sama kondikava:

1. Majandus vajab innovatsiooni ning tarku inimesi. Eesti kool on maailmatasemel ja oleme seni pigem olnud innovatsiooni esireas. Küsimus on, et kas me oleme valmis aktsepteerima uusi investeeringuid oma tagahoovis? Kas meile sobivad IT-sektorisse üle maailma saabuvad talendid või kõrgtehnoloogiline tehas meie vallas?

2. Kaksikpöörde (digi- ja rohepööre) ning majanduskasvu huvide ühte jalga viimine. Kogu Euroopa Liidu rohepöörde retoorika on majanduskasvu tekitamine läbi energiakandjate dekarboniseerimise. Me oleme Euroopa Liidus ning peame mängima nende reeglite järgi. Kui tööstused hakkavad pankrotistuma rohelise energia puuduse tõttu on liiga hilja. Täna on meil aga valik, kas kasvatada oma majandust läbi energiamahukate tööstusinvesteeringute või jäädagi ootama „valget laeva“. On juba sätitud ja arutatud küll – võiks vahelduseks ka tegutseda.

3. Turvalisuse suurendamine ja välise sõltuvuse kahandamine. Energiakriis näitas ilmekalt kui oluline roll toimepidevuses on kodumaisel taastuvenergeetikal. Kuid mitte ainult. Tarneahela sõltuvus mõnest üksikust sündmusest või otsustajast võib terve tootmise pikali kukutada. Meenutagem kasvõi COVIDi kriisi või transiidisektori hääbumist. Taaskord tundub, et tegutsemise võti on kohalikul tasandil.

Olen seda varem öelnud ning kordan uuesti: Eesti on väike ja avatud majandusega riik. Me sõltume väga palju välismaal loodavast väärtusest ning keskkonnast, kuid väljaspool loodu peame siiski ise oma inimeste jaoks tööle panema. Keegi ju selle vastu ei vaidlegi.

EISA võib teha head tööd, aga kui kohalikud sidusrühmad on vastu, siis tööstusi ei tule. KOVide õigus väljastada lube ja kohustus tegeleda kogukondadega. Kui maksude ja makroökonoomika puhul vaatavad kõik keskvalitsuse ministrite otsa, siis investeeringud tekivad ikka kuskil kohapeal. Eesti ei pidada lõppema Harjumaa piiriga: siis võiks ka riiklike eesmärkide täitmise (sh majanduskasv) piiriks mitte olla Harjumaa.

NIMBY ja BANANA mentaliteedi lõpetab viivitamatult vastutuse delegeerimine keskvalitsuselt KOVile. KOVil on õigus otsustada, kas ja mis tööstust/töökohti ta enda hoovi laseb. Aga on ka vastutus rajamata jäänud töökohtade eest. Kui tselluloositehast ei tule, siis muuseumiks raha ei saa.