Reigo Sindonen: lahendus vananenud kortermajade teemale, ja mitte ainult

Suur osa meie korterelamutest on väga amortiseerunud, pärit eelmisest sajandist. Ehituskvaliteet on kehv ega vasta nüüdisaja standarditele. Ida-Virumaa linnades on vanu ja elamiskõlbmatuid kortermaju kõige rohkem. Kui inimestel ei ole kuskil elada, kolitakse ära ja kaovad maksud ning teenused. Samuti muutub eesti keelele üleminek kordades raskemaks.

Oletame, et ühes linnas on välja valitud kortermaja, kus on 24 korteriomandit. Maja vajab fassaadi soojustamist, katusevahetust, päikesepaneele ja soojustagastussüsteemi. Kortermaja renoveeritakse täielikult: paigaldatakse päikesepaneelid, võimalusel maasoojuspump, korterid kaasajastatakse ja sisustuses kasutatakse võimalikult energiasäästlikke seadmeid.

(Mul puudub üldehituse haridus, kuid proovin panna kirja ettevõtete ja omavalitsuste eesmärgid ning selle, kuidas vältida korruptsiooni ja usalduse kuritarvitamist.)

Eeskuju võiks võtta Rakvere linnalt, et majade fassaadid oleksid ühes stiilis ja looksid uue linna identiteedi. Arhitektuuriline suund võiks olla skandinaavialik, mis tunduks atraktiivne võimalikele koduotsijatele ja elanikele. Projekteerimise käigus võiks arvestada suure pildiga, et elamu ümbrus sulanduks teiste elamutega ja infrastruktuuriga, mis looks terviku. Näiteks majade vahele tuleks luua ühised vaba aja veetmise alad jne.

Protsessi juhiks sõltumatu komisjon, kus oleks esindatud finantseerija, ehitaja, arhitekt, korteriühistu, omavalitsus, sõltumatu jurist ja ehitusjärelevalve. Komisjoni põhiülesanne on hinnata, kas projekti on võimalik ellu viia. Võiks olla määratud, et ettevõtja saab fikseeritud protsendi kasumit, mis jääb vahemikku 5–8 protsenti ühe elamu kohta.

Elanike panus, vahendid EL-i tõukefondidest, investorid. Kuna kortermaja renoveerimine on kulukas, oleks see väljakutse ettevõtetele, kes on nõus antud piirkonda panustama, et luua töökohti, ehitada üles kogukond ja teha seda omavalitsusega kooskõlas. Kodanik peaks olema nõus loobuma vanast, kehvas seisukorras korterist. Samuti peaks ta osaliselt ise oma korteri renoveerimist finantseerima. Seejuures peaks ta jääma antud piirkonda elama, mis jätaks maksutulu kohalikule omavalitsusele.

Investorite kaasamine sarnaneks ühisrahastusega (nt Mintos), kuid selle erinevusega, et investor ei näe korterite aadressi, vaid ainult objekti. Investorite meelitamiseks võiks fikseeritud intress jääda vahemikku 9–12 protsenti. Nii saavad kohalikud jaeinvestorid võimaluse panustada piirkonna arengusse ja teenida lisatulu. Samal ajal tuleks vältida huvide konflikti.

KOV-i panus on välja selgitada, milline on hea elamu/piirkond, kus pilootprojekti katsetada. Samuti tagada toimingute läbipaistvus, mis välistaks korruptsiooni, ehk KOV peaks korraldama hanke nii, et kõik saaksid pilootprojekti mõttest ühtemoodi aru.

Kohalik omavalitsus saab endale tervikliku elukeskkonna, kus on renoveeritud korterelamud. Elanikel kaob vajadus kolida suurematesse linnadesse ning inimeste väljaränne piirkonnast peatub. Tänu elukeskkonna paranemisele kasvab elanike heaolu, mis annab piirkonnale võimaluse muutuda tõmbekeskuseks.

Amortiseerunud ja ohtlike hoonete lammutamine muudab avaliku ruumi ilusamaks ja kaasaegsemaks. Renoveeritud kinnisvara väärtus tõuseb. Lisaks lõimime elanikkonda Eesti ühiskonda ning loome tervema ja atraktiivsema elukeskkonna.

Projekti mõju saame näha alles aastate pärast, kuna see avaldub järk-järgult. Vaadates suurt pilti, saab piirkonnast euroopalik ja eelkõige eestilik paik, mis köidab paljusid ja muudab praegust negatiivset kuvandit positiivsemaks. Piirkond saab toimida siis, kui on loodud tingimused eluks.