Toivo Ellakvere: erakonnareform, mis tooks väledama ja efektiivsema riigi

Selle aasta 5. veebruari seisuga oli erakonna Eesti 200 ridades 754 ning Parempoolsetesse kuulus 713 inimest. Rohelistel oli 760 liiget. Pakun idee, kuidas pisierakondi restartida (Eesti 200, rohelised) või hoida jätkusuutlikuna (Parempoolsed). Leian, et praeguste erakondade probleem on nende vähene ambitsioon.

Erakonna liikmete arv võiks olla 10 000. Väikeerakonnad võiksid olla ühendused, millel on 500 aktiivsemat tavaliiget ning 10 000 toetajaliiget.

MTÜ Eesti Skeptik saaks välistada uhuu-erakonnad ja toetada neid, kelle programm põhineb teaduspõhisel maailmavaatel.

Teeme otsuseid lähtuvalt andmetest ja faktidest. Erakondade kohta esitatakse regulaarselt selliseid näitajaid nagu kvartalis saadud annetused, toetusprotsent, liikmete arv.

Minu arvates peaksid nii erakondade juhid kui ka ajakirjandus pigem jälgima näitajaid nagu toetajaliikmete arv, vabatahtliku tööna tehtud tunnid, regulaarsest liikmemaksust laekunud rahad, erakonna üldkoosolekul osalevate liikmete arv jms.

Need on kvantitatiivsed näitajad, mis mõõdavad kvalitatiivselt erakonna elujõudu ja jätkusuutlikust.

Jätame seadustest välja kaasamise kontseptsiooni praegusel kujul. Mitu kilomeetrit seaduseteksti kustutada, oskavad öelda juristid. Kas see mõjuks ettevõtlusele paremini? Otseselt halduskoormus homme ei väheneks, aga kiirem ja väledam riik on ettevõtjale kindlasti parem partner.

Just erakonnad peavad olema vabaühendused, kes kuulavad valijaid ja arvestavad nende soovidega. Ei ole vaja riiklikku ja KOV kaasamist, piisab ainult kaasamisest erakondade poolt.

Ekstreemsematel juhtudel muutub praegune kaasamine bürokraatlikuks protsessiks, mis seisneb kirjade põrgatamises ministeeriumide vahel ja monoloogideks vallamajas.

Vähem formaalset kaasamist, vähem PR-inimesi ministeeriumites. Eeldan, et rahaliselt saaks kokku hoida vähemalt 10% riigi PR-eelarvest.

Seega saame kohe kaks kvantitatiivselt mõõdetavat suurust: väledam riik ja vähem PR-inimesi riigi palgal.

Eesti 200-le meeldib rääkida pikast plaanist. Miks on üldse oluline, et väikeerakonnad oleksid jätkusuutlikud?

Pateetiliselt vastates: kuna erakondadel, isereguleeruvatel vabaühendustel, põhinebki liberaalne demokraatia. Erakonnad on ühendused, kes peaksid toetajate abil kaasama parimad ideed, et need vormida riiklikeks poliitikateks ja strateegiateks.

Demokraatia tagab vaba konkurentsi äriturgudel ja liberaalsed isikuvabadused. A ja O, autokraatia ja oligarhia, tagab omanikele rasvasema ja stabiilsema kasumi. Mina eelistaksin siiski D-d A-le.

Mina eelistan iseregulatsiooni. Jätame rahastamist puudutavad otsused (50% liikmemaksust, 50% riigieelarvest) välja. Toetajaliikmeid saab erakond juba homme liikmeks võtta. Liikmemaksu saab erakond juba täna küsida.

Muidugi, võib ka tegutseda vastupidi. Kaotada 5% valimiskünnise ja nõuda seadusega erakondadelt selle asemel 10 000 toetajaliikme allkirju. Aga mina usun pigem iseregulatsiooni põhikirja muutuste kaudu.

2023. aasta 5. märtsi seisuga oli valimiste nimekirjades 966 129 kodanikku. 10% sellest on 100 000 ja 20% 200 000 valijat. Ilmar Raag (Parempoolsed) on ajakirjas Edasi kirjutanud, et ühiskonnas saab muutusi reaalselt algatada, kui mõnda ideed toetab 20% ühiskonnast. Seega on 10 000 isegi liiga väike eesmärk.

Soovin pisierakondadele (Eesti 200, rohelised, Parempoolsed) valimistel edu, aga loodan, et neil on olemas plaan, kuidas oma erakonda hoida jätkusuutlikuna ja kasvada suuremaks. 10 000 on parajalt kõrge latt.