Meile meeldib kiruda ja kireda, isegi nii palju, et unustame seejuures muneda, mis pärsib meie otsuseid, kirjutab Siim Tammer arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.

- Siim Tammer. Foto: Erakogu
Eestlastena peame ennast tihti väga töökaks rahvaks, seda julgustab Tammsaare aegumatu epopöa „Tõde ja õigus“. Kraavi kaevamise kõrvalt kipume aga unustama suurema pildi – meid on umbes 1,3 miljonit, kellest tööga hõivatuid on 650 000.
Meid ei ole õnnistatud ei kulla ega hõbedaga, kuid meil on lopsakad metsad, puhas vesi ja palju põlevkivi. Kas oleme aastatega suutnud ennast nende tugevuste ja nõrkuste keskel kuidagi edukaks saada, jätan targemate arvata. Kui küsida, mis Eesti edukust pärsib, siis minu hinnangul on see hoopis midagi proosalisemat – meile meeldib kiruda ja kireda, isegi nii palju, et unustame seejuures muneda.
Haldus- või väärteokaristus. Need kaks sõna on Eesti juristkonna sisuliselt lõhki ajanud. Seda kõike oludes, kus meil rakendatakse mõlemat. Kui olla keskmise kodaniku kingades, siis nende sõnade taga ei olegi mingit müstilist erinevust.
On täiesti ükskõik, kas paberil, millega trahvi saadakse, on kirjas haldus- või väärteokaristus – trahv tuleb ikka tasuda või kohtus vaidlustada. Mis aga ei tohiks meid külmaks jätta, on riigi suutmatus mõistlikus ajaraamis edasi minna.
Trahv 3000 eurot päevas
Ja siin ma rõhutaks sõna „riigi suund“. Riik sellistel puhkudel ei ole ametnikud, klienti esindavad advokaadid ega mõjurühmad, vaid seadusandja. Hästi lihtne on peita otsuste tegemine ekspertide erimeelsuste taha, kuid keegi neist ei peaks tegema otsust, kuidas riigina edasi minna.
Ja siin ei ole me just kõige kerksamat sammu astunud – saime 400 000 eurot trahvi ja maksame iga päev Euroopa Komisjonile 3000 eurot trahvi, kuna ei ole suutnud trahviraamistiku küsimusega konkurentsiasjades edasi minna, teha valikut. Oleme ainus EL riik, kes seda direktiivi üle ei ole võtnud.
Direktiiv ise jõustus juba 2019. aasta alguses ja üle tuli võtta 4. veebruariks 2021, ehk meil on vaidlusteks olnud piisavalt aega, aga trahvi saame ikka aegluse eest. Asja iroonia peitub siinjuures selles, et trahv riigile on ka tehtud nn halduskorras!
Kuna aeglane asjaajamine ei ole omane üksnes küsimuses, kuidas karistada, vaid on üldisem trend, mis vaatab vastu nii rongijaamas, bürokraatiaga võitlemisel, kui isegi valimiskasti kõrval, siis õige oleks küsida, miks see nii on. Iseenesest peaks meil olema kõik eeldused paista silma just oma targa ja kiire reageerimisega.
Oleme kuvandilt edumeelne, tehnoloogial põhinev ning paindlik riik. Meil on haritud rahvas – suisa iga kolmas kodanik on kõrgharidusega. Riigi ametkonnad ja juhtimisahelad ei ole väga keerukad.
Siit ma jõuan tagasi algusesse: meile lihtsalt meeldib kireda ja kiruda ning see halvab otsustamisvõime. Ma olen veendunud, et iga algatus või mõte peab saama kätte oma koguse kirumist ja kiremist, kuna see on loomulik osa demokratlikust riigikorraldusest ja on terve ühiskonna tunnus.
Kui aga kiremisest ja kirumisest saab rahvuslik sport, kus unustatakse munemine, oleme paraja probleemi ees. Ja siin ei aita enam ka rahvatarkus, et tasa sõuad, kaugele jõuad. Aeg on lihtsalt muutunud.
Istume ikka “sahinate” lõksus
Kiigates finantssektorisse, siis rahamaailmas on tagajärjed väga vahetult nähtavad. Kui jääd ajast maha, siis sa oledki kaotaja. Näiteks kui trahviraamistik ei tööta, siis võid üsna kohe muutuda katsepolügoniks, kus riski realiseerumisel ei ole rikkujal eriti palju karta.
Meenutame kasvõi üht suurimat rahapesu kaasust, mille tegelikuks trahvihinnaks kujunes 2 miljardit. Meil kehtis aga trahviraamat, mille puhul oli sisuliselt ainsaks võimaluseks paluda teiselt riigilt kübekest trahviraha meie endi kannatuste ja valu eest – saime 50 miljonit miljardite asemel.
Rein Veidemann kirjutas 1990. aastal Rahva Hääle artiklis „Neljas võim“, et „Eesti poliitika kommentaariumis on hakanud tooni andma ilkuv, parastav, mõnikord lausa avalikult küüniline hoiak.“
Ta tõi artiklis välja ka ühe võimaliku põhjuse: „... see johtub viitsimatusest tegeleda tegelike põhjuste-tagajärgede analüüsiga, mis korvatakse siis dramaatiliste paisutuste, spekulatsioonide ja kõikvõimalike „sahinatega““. Paraku oleme samasse lõksu, kuid sügavamale, tänaseks kinni jäänud.
Siin ma nüüd olen, lubasin endale mitte kiruda ega kireda, kuid välja kukkus ikkagi edulugu Eestile, kus meenutada ja soovitada tuleb vaid elementaarset. Hoiame kurssi! Meil on kõrgelt arenenud demokraatlik ja vaba riik, kus kogu võimuaparaadil on hea toonus.
Kuid suure kisa ja kära saatel oleme liiga paljudes asjades „peenhäälestusel“ ja väga aeglased, mistõttu on munakorvid pigem tühjad. See mõjutab paratamatult kogu meie riigi toimimist ja ettevõtluskeskkonda. Me peame tõsiselt mõtlema oma riigi tugevustele ja nõrkustele.
Peame tegema valikud, kuhu energiat panna ja kuhu mitte, kus kiruda ja kus kireda ning kus aga vaikselt mune korvi korjata.
Pane eduidee kirja ja võida 10 000 eurot!
Edukas Eesti on Äripäeva, Helmese, Elengeri (endine Eesti Gaas), If Kindlustuse, Ellex Raidla Advokaadibüroo, Swedbanki ja Verstoni konkurss, kuhu ootame Eesti eduloo uuendamise ja arengu kiirendamise ideid arvamusloo vormis.
Konkursil saab osaleda kuni kahe võistlustööga, artikli maht on kuni 5000 tähemärki (koos tühikutega). Kesksed hindamise kriteeriumid on ideede algupärasus, teostatavus ning särav esitus. Grand prix toob võitjale 10 000 eurot, teine koht 3000 ja kolmas 2000 eurot.
Žüriisse kuuluvad korraldavate ettevõtete omanikud ja juhid, konkursi viib läbi Äripäeva arvamustoimetus. Konkurss lõpeb 31. märtsil 2025.
Võistlustööd ilmuvad
Äripäeva arvamusosas avatud erirubriigis ja Eduka Eesti Facebooki lehel.
Võistlustöö ja autori pildi saab esitada siin. Tehniliste probleemide ja lisaküsimuste korral kirjutage meile
[email protected].
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!